Geniaalse Naissaare leiutaja Bernhard Schmidti tee teleskoopideni

Sündinud imemees, leiutaja iseenesest Bernhard Schmidt töötas end kõige kiuste maailma täheteaduse oluliseks tegijaks. Tema leiutatud korrektsiooniplaat on observatooriumides kasutusel siiani.

Bernhard Schmidt sündis kesk eri rahvaid ja hirmkauges paigas Naissaarel 30. märtsil 1879, saarel, mis suurema osa raha teenis lootsidega ning mida asustati Tsaari-Venemaa kindlustuste ja sõjameestega. On ime, et meil on võtta Bernhardi vennapoja, Eestist 1943. aastal põgenenud, 2014. aastal Mallorcal surnud Hispaania kodaniku, maalikunstniku ja kirjamehe Eerik Heino Schmidt Karro haarav ja ideetäpne, originaaldokumentidel põhinev raamat “Minu onu Bernhard Schmidt”.

Schmidt inspireeris Jaan Krossi kirjutama “Vastutuulelaeva”. Võib-olla Tõnu Kaljustet taasasustama Naissaart ja looma oma Nargen-festivali, kuid kindlasti kanti Dominy Clementsi ooper Schmidti elust “Valgustatud pimedusejünger” ette 1. augustil 2013.

Bernhard Schmidt. Foto Wikipedia

Moonutustest vaba maailm

Miks on seda raamatut väga tore ja oluline lugeda? Ikka sellepärast, et Schmidt, saksastunud rootslastest vanematest sündinu, töötas end teatava hullumeelsusega, põhjamaise fanatismiga üles maailma parimate, kõige vähem moonutavate ja suure vaateväljaga teleskoopide valmistajaks.

Tuli vaid leiutada nipp, mille abil saaks lahti olulisemast moonutusest, sfäärilisest aberatsioonist. Kui koondame valguskiire, mis lähtub näiteks meie aias puhkenud kastaniõiest või imekaugest tähest, murduvad läätse või peegli ääri läbivad valguskiired enam kui keskpaika läbinud.

Moonutisi on teisigi, nagu kooma ja astigmatism, millest Schmidt vabanes, kasutades väikese apertuuriga läätse. Mida suurem on vaateväli, seda enam hakkavad pilti moonutama äärtelt saabunud valguskiired. Schmidt saavutas suure vaateväljaga peegelteleskoobi.

Digiajastul rehkendatakse moonutused kavalate programmidega välja isegi meie kodutarbe fotokaamerates, asi siis veel hiigelsuurtes teleskoopides. Ent Schmidti ajal oli asi hoopis teine.
Lühidalt – Bernhard Schmidt on eeskujulik näide sellest, mida aus inimene oma nupuga välja mõtelda suudab.

Ajaloolisi fotosid, mida raamatus jagub, on tore vaadata. Selgub, et kes on sündinud leiutajaks, teeb seda oludest hoolimata. Koduste kohustuste ning vaesuse kiuste tegeles väike Bernhard tol ajal uudse fotograafiaga, rahapuuduses leiutades kaamera, mille läätseks oli pajapõhjas külmutatud jäälääts.

Siis hakkasid huvitama lõhkeained, mille puudust Naissaarel polnud. Ehitas reaktiivjõul töötava laevamudeli, ent laskis käe küljest pöidla ja nimetissõrme. Tallinna tohtrid amputeerisid kogu käelaba – seda ei suutnud Bernhardi ema, kes oli poja üksi jätnud, enesele kunagi andes- tada.
Elu läks edasi, nii ka leiutamine. 1905. aastal reisis noormees Saksamaale. Mõnda aega õppis ta Göteborgis Chalmersi tehnikainstituudis, omandades joonestamise üksikasju. Juba siis alustas läätsede ja peeglite lihvimisega, oma vasaku käega.

Pärast katseeksemplaride valmimist ja lõputuid äraütlemisi õnnestus kaluri pojal kaugelt põhjamaa saarelt saada ühendust Potsdami observatooriumiga. Saksimaal Mittweidas ehitas Bernhard Schmidt enesele katseobservatooriumi ja sisustas lihvimislabori. Ta sai oma peegelteleskoope müüagi.

Jah, ta katsetas ka lennutehnika alal, kuid ikkagi – need peeglite moonutused ei andnud rahu. Matemaatikat ta valdas oma lünklikust haridusest hoolimata. Puudu oli suurest ideest. Selleks oli kooma korrektsioon. “Mu käsi on tundlikum kui kõige peenem katseosuti,” oli Schmidt kindel.
Mittweida läätsetööstus tõi talle ka teatava kuulsuse ja võimaluse osta auto. “Ainult üksik mees on midagi väärt!” pajatas ta oma sõbrale. “Kui kaks on koos, siis on juba tülid lahti, sadadest saab käratsev rahvamass, ja kui tegu on mõne tuhandega, siis algabki sõda.”

Linsen-Schmidt – Läätse-Schmidt, nagu teda kutsuti – võis vahel nädalaks-paariks ära kaduda, külastades nii kõrtse kui ka bordelle. Kui aga tegi tööd, siis poleeris päevade ja ööde kaupa, et hoida ühtlast temperatuuri. Sõda ei tulnud kasuks: majanduslangus, kahtlused päritoluga ühenduda võivas seoses tsaaririigiga (1914–1915 Sachsenburgi laagris kinnipeetuna). Protsessid Zeissi firmaga ja mis veel kõik.
Vahepeal käis ta ka Tallinnas ja Naissaarel, kus katsetas oma propelleri abil vastu tuult sõitvat paati.

Liiga lihtne geniaalne idee

Ning siis – Hamburgi observatoorium ja nn koomavaba teleskoobi leiutamine. 1930. aastal Jupiteri pildistamine. Idee oli lihtne ja geniaalne. Teleskoobi peegli ette tuli lisada korrektsiooniplaat, aga kuidas üliõhukest kumerplaati lihvida? Schmidt arvutas klaasi elastsuse ja jõudis järeldusele. Plaat tuleb nõguspeegli külge vaakumiga kinni tõmmata ja selle teine pind tasaseks lihvida. Kui vaakum eemaldada, ongi üliõhuke korrektsiooniplaat – ühelt poolt tasapinnaline, teiselt poolt ristlõikes kahe nõgususega – valmis.

Esimese plaadi jaoks kulus 36 tundi katkestamatut lihvimist. “See on haruldane. Kõik on selge. Kusagil pole moonutust!” kommenteeris doktor Walter Baade Hamburgi observatooriumist, kui Schmidt näitas lähedal asuvale surnuaiale fokuseeritud horisontaalteleskoopi.

Bernhard Schmidti erakordne elu lõppes ajurabandusega 1. detsembril 1935, 46aastasena.
Meie maailmaastronoom Ernst Öpik vastas raamatu autori kirjale, et isiklikke kokkupuuteid tal Schmidtiga ei olnud.

Kuid Ernst Öpiku arhiivist leidsin küsimuse, mille ta küsis eneselt ja oma kaastöölistelt. 1950. aasta märtsis iseenda asutatud ajakirja Irish Astronomical Journal (Iiri Astronoomiaajakiri) 1. numbris toob ta teate, et oli küsinud: miks ei tulnud endised matemaatikud Schmidti kaamera peale?

Inglise astronoom dr E. B. Armstrong vastas: idee oli liiga lihtne! Soome astronoom, Schmidti teleskoopi täiustanud Yrjö Väisälä Turust sekundeeris: “Olin korrektsiooniplaadi mõttele tulemas 1924, aga ei tulnud; nüüd vähemalt sai selle au enesele Eesti!”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.