Volga on Heli Läätse kohale toonud ja Aivar Mäe võtab lauljanna vastu. Foto Karli Saul

„Me ei saa kunagi Heli täiesti kinni püüda, kui ainult laulus,” ütles esitlusel kirjastaja Sirje Endre, kelle kirjastus SE&JS raamatu "Heli Lääts. Armastusega" välja andis. Raamatu kirjutas Hille Karm.
Raamatu esitluse algusest oli möödunud akadeemiline veerand, kui päevakangelane kahe poja saatel talveaia uksest sisenes. Majaperemees Aivar Mäe aitas daamil mantli seljast ja auväärne lauljanna võttis koha sisse.
Milline naine nii tähtsal päeval ei meenutaks oma abikaasat? Kui esitluse juht Jüri Aarma märkis, et Heli jäi korraldajatega suheldes ürituse esineja ehk ansambli Kõrsikud ja kuulajate poole seljaga, oli Helil nali varuks. Ta ütles, et tunnetab juba publikut samuti, nagu tunnetas abikaasa Peeter Saul dirigendipuldist - seljaga.
Raamatus „Heli Lääts. Armastusega” saavad kokku kaks tarka naist, Heli Lääts ja Hille Karm. See on vestlus.
„Ega see nn vestlus pole lihtsalt sündinud,“ ütles Sirje Endre nagu hoiatuseks. Kui ta Helile helistas ja raamatu kirjutamisest juttu tegi, oli vastus resoluutne „Ei!”.
Sirje Endre võttis raamatu, mida oli öö läbi lugenud, igaks juhuks kaasa, aga ei kavatsenud seda tsiteerima hakata. Ta rääkis raamatu saamise loost, mis pole lihtsalt sündinud, nagu ta juba rõhutas.
Juba oma 75. sünnipäeval öelnud Heli Lääts, et ta ei peagi igalt leheküljelt vastu vaatama ja tema elupeatükid ei pea tingimata raamatuks saama. Laulja Heli Lääts on ju publiku südames juba aastakümneid suurte tähtedega kirjas.
Aga kui kaks tarka naist üht ja sedasama arvavad... Ei läinud kümmet aastatki, kui 2015. aastal ütles Heli Lääts raamatu kohta, et asume asja juurde. Milliste sisemiste mõjurite abil selleni jõuti, ei ole teada. Igatahes päevad pärast esitlust on Heli mõelnud, milline ilus päev see oli.

Heli Lääts on ajatu. Kui nüüd tema elu peatükid laulja jälle kokku viivad publikuga, kes teda poole elueast on saatnud, vaatab neile raamatulehekülgedelt vastu küps anne, mida rooste ka ei hävita.

Lähen karjateed, karukell käes,
kutsun hiliseid laule ma koju.
Need tulevad männikumäelt.
kõige viimane udus veel ujub.
Oma laulu ei leia ma üles.

Viis Valter Ojakäär, sõnad Leelo Tungal