Eelarvamusteta Kaliningradi avastamas

Teadsin ammu, et tahan minna Kaliningradi! Tegelikult sooviksid paljud teada Ida-Preisimaast – maast, mida enam ei ole.

Kunagine ca 37 000 km² on nüüdseks jaotatud Venemaa, Poola ja Leedu vahel. Kuid reis kõikjale Ida-Preisi aladele läheks pikaks ja kulukaks. Seega Kaliningrad!

Mul on kaasas Vene rublad ja Üllar Harald Joasoone raamat “Königsberg, Preisimaa purustatud süda”, olen teinud kindlustuse ja igaks juhuks aastase Venemaa viisa. Viimati käisin Venemaal aastal 1994 ning sellest ajast on nii riigid kui ka inimesed palju muutunud. Mul pole eelarvamusi, lähen reisile puhta lehena.

Mulle meeldivad bussireisid. Siis saad olla teel iseendaga ja valida, kas suhtled või ei. Pärnus liitub meiega giid Tiina Kattel, kes on õppinud Vilniuse ülikoolis leedu keelt. Ta on tõlkinud eesti keelde ka Alvydas Šlepikase raamatu “Minu nimi on Marytė”, mis räägib Ida-Preisimaa elanike saatusest.

Piiripealne elu

Leedu linnast Tauragėst edasi liikudes jõuame oma reisi sihtpunkti ehk kunagisele Ida-Preisimaale. Kuue paiku õhtul sõidame üle kuninganna Luise silla ja nelikümmend minutit hiljem ootame, varvas Venemaa ukse vahel, riiki sisenemist. Oleme kunagises Tilsitis, nüüdses Sovetskis. Ühel pool jõge Euroopa Liit ja teisel pool Venemaa. Kaks erinevat maailma, tuttavad meile mõlemad.