Sõnadeta rääkimine

Peale sõnade kasutame suhtlemisel ka žeste, näoilmet, kehaasendeid, liigutusi, puudutusi ja märke. Vahel ei lähe need sõnades öelduga kokkugi...

Mittesõnalisi märke saadame pidevalt – isegi täielik liikumatus ja vaikimine võivad kanda sõnumit. Nende märkide põhjal asume saadud teavet liigitama. Uurijad on täheldanud, et võõrast inimest kohates jälgime ta käitumist ning ennustame selle põhjal, mida temalt oodata. Esmane teabetöötlus näib toimuvat skaalal “võõras – tuttav” ja “ohtlik – mitteohtlik”. Esmamulje vormub enamasti sekundite jooksul – ja me kaldume sellest märkimisväärselt tugevasti kinni hoidma.

Paraku on see sageli petlik. Näiteks on teadlased jõudnud tõdemuseni, et püüded tabada, millal keegi üritab meile valetada, on vaid pisut täpsemad huupi oletamisest. Samuti ei suuda me ära arvata, kellele me seltskonnas meeldime, kellele mitte.

Vaatlesin oma doktoritöös “Folkloor kui mentaalse enesekaitse vahend” (2016) muu hulgas mittesõnaliste sõnumite tähtsust rahvajuttudes. Tõdesin, et nii argisuhtluses kui ka pärimuslugudes on eristatavad kaks mõistmise tasandit: suhtlusakt ise ja tähendus või tõlgendus, mille kogeja toimunule annab. Tõlgendus sõltub omakorda inimese uskumustest. Märkasin, et paljude lugude baasiks on mittesõnaline sündmus. See on andnud edasijutustajatele inspiratsiooni nähtu tõlgendamiseks oma taustast lähtuvalt.