Kes oli Konstantin Konik, kes koos Pätsi ja Vilmsiga kuulutas välja Eesti riigi?

Meie ajaloos on kindlasti teisigi isikuid, kes on eri põhjustel jäänud ajaloo hämarusse. Siiski võiks Konstantin Koniku tundmatuks jäämine äratada pisut imestust, sest ta ei olnud mitte ainult kuulus Eesti Vabadussõja aegne arst ning teenekas Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan, vaid ka üks kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee liikmeid, kes kuulutasid 1918. aasta veebruaris välja Eesti riigi, kirjutab Küllo Arjakas raamatus „Konstantin Konik. Unustatud suurmees“, mis nüüd maalehe raamatusarjas taas ilmub.

Konstantin Konikut teavad tänapäeva Eesti Vabariigis vähesed – vahest mõned arstid ning ajaloohuviliste ringkonnad. Praegused gümnaasiumi ajalooõpikud mainivad tema nime kõigest korra. Ehkki Konik on maetud Tallinna Metsakalmistul üsna hõlpsasti leitavasse kanti, meie nimekate kirjanike hauaplatside lähedusse, asetses tema tagasihoidlik valgest marmorist mälestusplaat pikki aastakümneid horisontaalselt otse maapinnal, nii et see ei äratanud suvelgi hõlpsasti juhusliku jalutaja tähelepanu. Lumerohke talv mattis plaadi üleni valge vaiba alla. Alles veebruaris 2008, Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel, avati Metsakalmistul Koniku kalmul uus hauakivi.

Konstantin Konikule ei ole püstitatud ühtegi mälestusmärki, ehkki 1991. aasta augustis oma riikliku iseseisvuse taastanud Eestisse on rajatud sadakond uut mälestus- ja ausammast. 1989. aasta septembris, juba kaks aastat enne uut iseseisvumist, avati ülemaailmse Eesti arstide kokkutuleku (Forum Medicorum Estoniae ’89) raames Tartus Maarjamõisa sisekliinikus professor Koniku bareljeef. Selle tellis Tartu Arstide Liit ja valmistas kujur Aulin Rimm. Täna asub selles hoones Tartu ülikooli kliinikumi statsionaarse õendusabi osakond.

Meie ajaloos on kindlasti teisigi isikuid, kes on eri põhjustel jäänud ajaloo hämarusse. Siiski võiks Konstantin Koniku tundmatuks jäämine äratada pisut imestust, sest ta ei olnud mitte ainult kuulus Eesti Vabadussõja aegne arst ning teenekas Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan, üks heade Tartu arstide koolkondade alusepanijaid.

Konik oli ka üks neist meestest, kes organiseerisid Eesti arstkonda ja eestikeelset arstiteadust ning panid aluse noore Eesti Vabariigi tervishoiusüsteemile.

Ent seegi pole veel kõik: Konstantin Konik oli ikkagi üks kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee liikmeid, kes kuulutasid 1918. aasta veebruaris välja Eesti riigi, pannes nii aluse nüüd juba saja-aastaseks saavale Eesti Vabariigile. Tema kuulub nende väheste riigimeeste hulka, kes varises oma igapäevasel tööajal, olles 1933. aastal haridus- ja sotsiaalminister, otsesest ülepingest ja väsimusest kokku ja see hävitas tema tervise jäädavalt.

Riigitegelasest ja arstiteaduse korüfeest, doktorist ja professorist Konstantin Konikust saaks kirjutada põhjaliku ajaloolise ilukirjandusteose.

Arvestades, et tegemist oli päästekomitee ühe – ehkki küll Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval kolmanda ja vähem tuntud – liikmega, võiks kõne alla tulla näiteks põnevusjutt. Pidades silmas Konstantin Koniku pikaajalist ning tulemusrikast tegevust Eesti ühiskondlikus elus – alates 1905. aastast kuni surmani augustis 1936 – võiks koguni kaaluda ulatuslikumat saagavormi.

Konstantin Konikul oli elus palju õnne. Ta oli oma vanemate esimene ja ka ainus laps. Teatavasti oli väikelaste suremus 19. sajandi teisel poolel suur. Näiteks Tartus suri tol ajal keskmiselt 205 last tuhande sünni kohta. Nagu öeldi, jumal andis ja ka võttis lapse. Tal oli õnn pääseda 1905. aastal tervelt Vene-Jaapani sõjast.

Tal oli õnne mitte nakatuda pikkadel haigla-aastatel mõnda raskesse haigusse. Tal oli õnn jääda ellu Eesti Vabadussõja lõpu aegses tüüfuseepideemias. Tal oli õnn teha aastakümneid haridus- ja kutsumuskohast igapäevatööd ning seda ka pöördelisel ajal, mil riigid ja valitsused kokku varisesid. Tal oli õnn saavutada mitmes valdkonnas silmapaistvaid tulemusi ning lahkuda siit ilmast teadmisega, et tema alustatud-tehtud tööd jätkatakse vääriliselt. Muu hulgas oli Konikul õnn surra 1936. aastal, veel Eesti Vabariigi ajal. Tal oli õnn saada maetud teenetekohaselt, riikliku matusetseremoonia ja väljateenitud auavaldustega, ning puhata viimset und tammepuust kirstus, mis on mähitud rahvuslikku trikoloori.

Kõigest viis-kuus aastat hiljem surid tema ea- ja töökaaslased juba nälga ja külma kõledates ning ebainimlikes Venemaa vangilaagrites.

Konstantin Koniku eluajal jäi tema elutööd käsitlev koguteos kokku panemata ja pole ka andmeid, et seda oleks kavatsetud. Samuti pole midagi teada hilisemast säärasest kavast. Võrdluseks märkigem, et koguteos varalahkunud päästekomitee liikmest Jüri Vilmsist pidi ilmuma veebruaris 1943, Eesti omariikluse 25. sünnipäevaks, ning 1930. aastate lõpul alustati vajalikke ettevalmistustöid.

Seegi raamat jäi kavandatud ajal ilmumata ning valmis saanud artiklite käsikirjad seisid pikki aastakümneid Tartus kirjandusmuuseumis. Ajaloo võlg sai lõpuks õiendatud 1998. aastal, mil kirjastus Ilmamaa andis välja koguteose „Jüri Vilms mälestustes”, koostajaks Hando Runnel.
Tõsi, 1938. aasta suvel tekkis mõte asetada Tapa uue gümnaasiumihoone (arhitekt Alar Kotli) trepikoja akendevahelisele osale Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku pronksist bareljeefid ning kunstnikega peeti vastavaid läbirääkimisi (Päevaleht, 15. juuni 1938). Uus hoone avati 24. veebruaril 1939, aga fuajee kaunistused polnud veel valmis. Järgnes 1940. aasta suvi oma üldteada pöördeliste sündmustega ja Eesti riigile ja rahvale traagiliste tagajärgedega ning selle bareljeefi saatus pole teada.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.