Lenin kui Saksa agent: 1917. aasta Venemaa ajakirjandus oli täis spekulatsioone Lenini kohta
1917. aastal, kui sõda oli suurriigid ära kurnanud, otsustas Saksa valitsus rahastada Šveitsis redutava äärmuslase Vladimir Iljitš Lenini Venemaale saatmist, et too seal kaose tekitaks, kirjutab Catherine Merridale raamatus „Lenin Rongis“. Kuulujutud ja levisid juba siis, kui Lenin rongilt maha astus. „Lenin tõi Venemaale klassiviha, sakslaste raha ja põhjalikud plaanid marksismi ellurakendamiseks Venemaal,“ väitis polkovnik Nikitin. Tänapäeva inimesele võib tunduda ootamatu, kui tohutult palju spekulatsioone levitasid juba tolleaegsed ajalehed.
„Kui Lenini taga poleks seisnud kogu Saksamaa propagandamasina ja spioonisüsteemi materiaalne ja tehniline jõud,“ kirjutas Kerenski hiljem, „poleks tal kunagi õnnestunud Venemaad hävitada. Vähe sellest, et Lenin saabus Venemaale Saksa valitsuse teadmisel, heakskiidul ja soovil; isegi Venemaal tegutses ta oma riigi vaenlaste ulatusliku rahatoetusega.“ Ta oli põhja poole saadetud sünge prohvet, kel mantlipõues sakslaste kullakott.
Ainus ebameeldiv detail kogu asja juures oli see, et kellelgi polnud mingeid tõendeid välja käia. Lenini vaadetes ei tasunud kahelda, küll aga polnud selge, kui suurel määral sakslased teda rahaga toetavad. Petrogradi pingelise suve jooksul sõltus tema reputatsioon suuresti just sellest küsimusest, sest kui mõni patsifist võis nõuda kohest relvarahu vaid oma aadetele tuginedes, siis Lenini puhul sai alati öelda, et tema jutu on vaenlane kinni maksnud.
„Iga sõjapäev rikastab rahandus- ja tööstuskodanlust ning kurnab ja laostab kõigi sõdivate riikide, nagu ka neutraalsete maade proletariaati ja talupoegkonda,“ kuulutas Lenin ühes resolutsioonis, mille oli kirjutanud partei aprillikonverentsiks. „Venemaal ohustab sõja pikendamine lisaks veel revolutsiooni saavutusi ning selle edasist arengut.“ Need väited lõhnanuks igal ajastul plahvatusohtlikult, kuid Venemaa sõjapooldajad igatsesid ühtlasi tõendada, et see oli ettekavatsetud riigireetmine.
Aprilli lõpuks oli jaht alanud. Esimestena haistsid võimalikke tõendeid prantslased. Mai alguses informeeris hiljuti Pariisist saabunud poliitik Albert Thomas sõjaminister Kerenskit ja uut valisministrit Mihhail Tereštšenkot, et tema riigi luureteenistus jälitab dokumente, mis kogu juhtumi kindlalt nende kasuks lahendaksid. Petrogradi saadetud Prantsuse luurelähetuse kapten Pierre Laurent pidi Venemaa valitsust igasugusest arengust teavitama. Venemaa justiitsministrile Pavel Pereverzevile anti neist kahtlustustest samuti teada, nagu ka Nikitinile. Need puudutasid kinnipüütud telegramme Lenini Petrogradi peakorteri ja mitmesuguste Stockholmis pesitsevate tegelaste vahel, kel Rootsi politsei oli juba mitu kuud silma peal hoidnud.
Ühel ajal algatati kaks salajuurdlust, millest üht juhtisid Lvov ja Tereštšenko, teist (märksa põhimõttelagedamat) aga polkovnik Nikitin. Lvov koos kolleegidega otsustas peagi juhtumist loobuda, suuresti seetõttu, et uskusid, nagu oleks Lenini mõju pärast aprilli hetkelist tähelendu juba piisavalt vähenenud, et pidada teda tähtsusetuks. Kuid Nikitin jätkas pealtkuuldud sõnumite kokkukuhjamist ja teda abistas selles Prantsusmaa luure, nagu ka mitmesugused Petrogradi töötud kirjamehed.
4. juulil muutis justiitsminister Pereverzev oma isikliku algatusega kogu olukorra veelgi keerukamaks. Ilma ametliku heakskiiduta avaldas ta osa kogutud materjalist, millest lootis, et see viib avaliku kohtuprotsessini, kus kogu süü langeb Lenini õlule ning ta pistetakse kähku vanglasse. Järgmise päeva ajalehed kirendasidki sellest. Lugude kohaselt oli Lenin spioon. Ta oli Saksa keisriga lepingu sõlminud. Sakslased olid ta ära ostnud ning tema ülesanne oli sooritada hulk mõrvu ning külvata paanikat pühal Venemaal. Süüdistusi toetasid ühe näruse endise sõjavangi, kellegi lipnik Jermolenko tunnistused, kes oli end aprillis vangi andnud ning võttis nüüd omaks, et sai sakslastelt raha vastutasuks tulevaste kuritööde sooritamise eest. Ta kõneles oma venelastest ülekuulajatele, et tema missiooni detailid lepiti kokku 1916. aastal Berliinis toimunud kohtumisel, kus ta oli näinud ka Leninit. Keegi kapten Stenning Saksamaa kindralstaabist olevat peagi pärast neid vestlusi valmis kirjutanud Leniniga sõlmitava lepingu. Jermolenko väitis, et tema kirjutas alla sarnasele kokkuleppele, mille kohaselt ta pidi lõhkama mõned võtmetähtsusega laskemoonavabrikud ning lisaks saama 200 000 rubla Sir George Buchanani mõrvamise eest. Lenini kriitikud lootsid ja palvetasid, et selguks, nagu oleks Lenin kirjutanud alla vähemalt sama tumeda sisuga lepingule. Isegi Nikitin ei paistnud selliseid muinasjutte päriselt uskuvat. Oma elu pärast kartev Jermolenko oli valmis ükskõik mida kokku jahvatama ning põgenes Siberisse kohe, kui politsei oli temaga lõpetanud (mis küll märksa kaugemas tulevikus ei takistanud bolševikke talle korraldamast õudset lõppu Kremli katakombides).
------------------------------------------------------------------------
Augustis ilmus Zürichisse ameeriklane Frank Chester. Ta väitis, et värvati aprillis, kui ta sattus Bernis sakslastest agentide surve alla, ning üks ta ülesandeid oli pidada sidet Leniniga. Tema kontaktisik, sakslane nimega Franken, jaganud talle täpsed käsud: „Peate ütlema härra Leninile, et leping nr 55 on valmis; peate härra Leninit ka võimaluste piires abistama.“ Chester uskus, et toosama Franken andis Leninile 1917. aasta kevadel neli miljonit rubla. Ta pakkus välja, et too raha toimetati kohale mitmete vahetalitajate kaudu, kellest üks oli Stockholmis elav naine, kel nimeks Sumenson. Chesteri ähmane jutt lõppes sellega, kuid oli selge, et too kokteil sõjaaja reeturitest ja spioonipõnevikust hakkas paljudele inimestele pähe. Aleksandra Kollontai oli ühe brittide allika väitel „Lenini kõnedekirjutaja, sest Lenin kui üsna harimatu mees sõltubki kõigi kõnede osas temast“. Teine lugu (samuti brittide suust) väitis, et „Lenini õde läks spioonina Thessalonikisse, ning Saksamaalt saadi 300 000 rubla, ilmselt Lenini agentidele väljamaksmiseks“.
„Lenini tegelik nimi on Zederbluhm,“ kuulutas Morning Post, „kuid juba aastaid on ta kasutanud Uljanoffi nime.“ „Räägitakse,“ lisas uudishimulik Daily Telegraph, „et Lenini õige nimi on Mytenbladm.“
Riigireetmine, spionaaž ja mõrvad – neid kuritegusid suutis tollal igaüks ette kujutada, eriti veel siis, kui nendes süüdistati maapagulastest dissidente ja juute. Sõjaaegne propagandamasin, mis niigi tegutses täistuuridel, näis joudvat oma kõrghetkeni,millest igauks ihkas osa saada. „Meie edu,“ kuulutas Kerenski viimaks tolle kampaania kohta,“ hävitas Lenini taielikult. Tema seotus Saksamaaga toestati vaieldamatult ara.“
------------------------------------------------------------------------
Üks Pereverzevi viimaseid tegusid justiitsministrina oli anda luba reidiks Pravda kontorisse-trükikotta. See suleti ja ajalehenumbrid hävitati. Mõne aja pärast arreteeriti Trotski koos kurikuulsa Sumensoni ja advokaadist ärimehe Kozlovskiga. Lenin ise jõudis jalga lasta,
lahkudes Petrogradist 10. juuli ööl koos ustava Zinovjeviga ning otsides varjupaika taludest Sestroretski relvatehaste kandis. Habeme maha ajanud ja paruka abil punapeaks maskeeritud, läks ta viimaks peitu Soome ning too kadumine vaid tõestas seda, mida kõik niigi uskuda tahtsid.
Catherine Merridale „Lenin Rongis“, tõlkinud Lauri Liiders, kirjastus Tänapäev 2017
