Mina ei ole mitte midagi võitnud! Või äkki siiski “Nänni nupparlastele”?

Väga sageli kuuleme lauset „Mina ei ole kunagi midagi võitnud!“. Tegelikult on peaaegu iga inimene elu jooksul midagi võitnud, aga kuna need ei ole suured võidud, siis ei tule need kohe meelde. Suurvõitjaid ongi ju vaid üksikud tuhandete seast, aga samas palju on neid, kellele väiksemiad võite lausa sajab kaela. Siin on erinevaid meenutusi võitudest.

Irmeli: „Esimeses klassis käies võitsin aleviku ainukese poe juures peetud laadal Sprindi loteriiga ülisuure Kalevi kommikarbi. Minu arvates jäi see mitmeks ajaks klaasukse taha hoiule nagu ikka.“
Keilit: „Minu esimene võit oli lapsena McDonaldsist saadud kirjutusalus lauale mingi multika pildiga. Hiljuti võitsin Instagrami loosiga spordijooke seljakotiga. Midagi suurt ma võitnud pole. Mu sõbranna ema näiteks võitis just selle, mida ma nii väga võita soovisin ehk Geisha šokolaadiga 2 ööd Hiltoni hotellis koos õhtusöögiga. Ostis viimasel päeval šokolaadi ja võitis. Teine sõbranna võitis eelminel aasta Facebooki loosiga oma sünnipäeval piletid Rootsi Eurovisioonile.“

Marian: „Ma arvan, et võisin olla umbes 9-10aastane, kui külastasime ema, isa ja õega mingisugust jõululaata, kus oli ka jõululoos "Iga loos võidab". Olid 1990ndad aastad ja mu õde võitis juuksefööni, mis muide ka enam kui 20 aastat hiljem töötab. Mina sain musta värvi tuhatoosi, mille üle olin hirmus õnnetu, et pean veel aastaid ootama, enne kui seda kasutada saan. Praegu vist ei oleks selline asi võimalik, aga vastisiseisvunud riigis metsikutel 1990ndatel ei mõeldud ilmselt mitte keegi laste psühholoogilistele traumadele ja võimalikele tagajärgedele. Vahel mõtlen, et äkki hakkasingi just selle tuhatoosi pärast suitsetama.“

Mairi: „Mina võitsin lapsena ühe konservi. Olen võitnud ka endale ja neljale sõbrale meigikoolituse ning Facebookis käekoti ja kingad. Samas on mu vennanaine võitnud elu jooksul ma ei tea kui palju asju, alates kinkekaartidest õhtusöökide ja reisideni.“

Mari-Liis: „Võitsin kunagi iPadi Postimehest - tegema ei pidanud muud kui panema Postimees.ee arvutile avaleheks. Naljakas oli see, et ka mu kolleeg võitis sama asja, sest see oli tohutu suur loos, mis kestis päevi. Sel ajal, kui meie siiralt rõõmustasime, ilmusid netti kurjade kommentaatorite kommentaarid, et võit olevat kokkumäng. Ausalt, ei olnud... Viktor Ekstraga võitsin 1990ndate lõpus 200 krooni. Üks number jäi puudu, et oleks 200 000 võitnud. Olin muidugi ka 200 üle väga õnnelik. Ja veel. Ajalehes Meie Meel ilmus suur ristsõna, mille auhinnaks oli uhke rula. Mu ema lahendas ristsõna ära ja saatis minu nime ära. Nädala pärast olin väga üllatunud, kui rubriigis “Nänni nupparlastele” ilmus just minu nimi! Rulaga sõitsin ainult paar korda…“

Merike: „Ma lotovõitude summat ei ole kokku lugenud, aga neid on ikka olnud. Muud võidud on täpsemalt meeles: Eccost saime 2 paari talvesaapaid, nahast arvutikoti, rahakoti ja 2 puhastuskomplekti. Rahas oli see mega suur auhind. Just võitsime boost.ee megakomplekti. Olen võitnud Piletilevi pileteid, Vihula mõisas ööbimise, suure Kalevi kommikoti, kaks kasti Põltsamaa Felixi suppe, 465 eurot maksva Cowri ülikonna ja Cowri disainsärgi, Tallinna kaubamajast disainteekannu Bodrum lukuga soojakoti sees ja 50eurose kinkekaardi, restorani Tsaikovski 10eurose kinkekaardi ja kunagi restorani Korsar 1000kroonise kinkekaardi“

Aive: „Mina olen terve elu jooksul võitud vaid ühe asja – Facebooki mängus suure tordi, kui vajutasin Like märki selle kohviku lehel. Nii suur oli tort, et ka koos sõpradega pidime vaeva nägema, et see ära süüa. Aga maitses väga hästi. Samas mu vend on võitud lugematuid asju alates televiisorist ja lõpetades diivaniga. Rahast ei maksa rääkidagi.“

Sirle: „Loteriid mängides on alati lootus, et äkki ma just nüüd võidan. Aga selleks, et võita, piisab alati ühest piletist. Samas peab üks pilet olema, sest muidu ei saa võit tulla. Väikseid võite võitsin mina juba Nõukogude ajal Sprindiga. Alati jagasin oma taskuraha nii, et loteriid sain ka osta. Eesti ajal Bingo ja Viking lotoga on väiksed võidud olnud, aga kui Keno loto tuli 1990ndatel, siis mängisid mu lapsed seda. Ja sealt on meeles kõige suurem tabamus - pojal läks pihta kaheksast numbrist seitse. Kuna ta panus oli 2, sai ta 200 krooni. Küll meil oli kahju, et ta suurema panusega ei mänginud. Tänapäeval olen ma jaganud Facebookis kõike võimalikku, aga mitte midagi ei ole võitnud.

Inge: „Kahjuks pole mina midagi suurt võitnud, kuigi lotreiid on elu jooksul ikka mängitud. Mingeid väikseid summasid on olnud, näiteks Bingo Lotos nurkade mäng ja nõukogude ajal võib-olla rubla Sprindiga, või mis iganes selle loterii nimi oli. Suurimaks võiduks võin pidada kilekotitäit Nopri talu tooteid, milleks tuli Facebookis Nopri talu laikida. Kuna ma selle talu tooteid ikka tarbin, siis oli hea meel küll. Huumori kategooriasse läheb poja sõbra võidetud kastitäis alkoholivaba õlut. Huumor sellepärast, et talle see ei maitsenud. Kunagi ei unune aga lugu härrasmehest, kes nüüd on juba manalamees. Tema võitis Soomes ostetud piletiga peavõidu, mis oli väga suur summa, aga enne kui ta sai selle välja võtta, muutus Eestis riigikord ehk vabast Eestist sai Nõukogude vabariik ja nii läkski see suur lotovõit kaduma. Mees, kes elas 95aastaseks ja nägi ära ka Eesti taasiseseisvumise, rääkis ikka, et pärast seda ei ole ta rublat ka võitnud.“

Hea lugeja saab seda lugu jätkata, kui kirjutab oma ükskõik kui väikestest võitudest [e-mail]