Kõigepealt rollid, mida on mängitud ja mis on vaatajale meelde jäänud. Niisama abstraktselt ühte inimest fetišeerida ei saa. Peavad olema teod, aga näitleja teod on rollid. Niisugused rollid nagu tumm Kattrin Brechti „Ema Courage’is” või Maša „Kolmes ões” või kuningas Lear. Viis-kuuskümmend rolli, mis sööbivad publiku mällu. Pluss estraadi-show’d nagu „Evergreen show”, mida vaatab telekast terve Eesti. Pluss kauased esinemised raadio „Meelejahutajas”. Pluss justkui juudi päritolu doktor Ever „Reklaamiklubis”, kes vaimustas vaatajaid rohkem kui mina.

Sa hakkasid rääkima kohe Everist, mitte endast.

Ma olen ka päris korralik karakternäitleja silmapilkse kiire transformatsiooniga, aga Ita teeb oma rolle põhjalikult. Olgu see siis Metsamoor „Nukitsamehes” või naine, kes kütab sauna „Naises, kes kütab sauna”. Kõik see jääb rahvale meelde. Kusjuures see on kogu aeg nii olnud. Juba siis, kui Ever oskvast tuli ja tegi diplomietenduses „Figaro pulm” Susannat, vaadati, et on näitleja!

Kujutad sa ette nii andekat näitlejat, kes võiks saada populaarseks ka ilma televisioonita? Kes oleks tuntud näitleja hoolimata sellest, et ta kõik tele- ja filmipakkumised ära ütleb?

Vaevalt. Siis ta olekski tuntud kitsamas ringis ja ainult selle poolest, et ta ära ütleb. Puhast kunsti tehes teletoodetega võistelda ei jõua, ja vaevalt sellel olekski mõtet. Juhuslik reklaam või kõige väiksem saatejupp teeb noorest näitlejast mõõtmatult suurema kuulsuse kui mingi Romeo või Julia roll teatris. Rääkimata sellest, kui juba Urmas Ott su välja kutsub ja sinu eraelu hakkab puistama. Kuigi selleks, et Oti patsiendiks sattuda, peab olema juba enne mingi renomee. Iseasi, mida selle kergelt tulnud kuulsusega peale hakata.

Kas sa oma legendi pärast praegu ka muretsed? Või sulle tundub, et võid endale lubada lõdvemat esinemist ükskõik kui suurele publikule, nagu näiteks „Vanade ja kobedate” tuuril, kartmata, et legendiga midagi juhtuks?

Vastupidi, see ei ole seotud legendiga ega tahtmisega olla legendaarne. Tegelikult on nii, et mida vanemaks sa teatris jääd, seda nõudlikumaks sa enda vastu muutud. Kui noor olin, siis ma ei õppinud teksti üldse. Lihtsalt läksin koos Järvetiga följetoni lugema, tund aega enne vaatasin korra üle. Astusime lavale ja improviseerisime.

Kuidas te viiekümnendatel aastatel improviseerisite? Tekstid pidid olema ju kabinettides ja organites kinnitatud?

Muidugi me improviseerisime neis raamides, mis siis olid, mitte neist väljaspool. Aga nüüd ma õppisin „Tahavaatepeeglit” kaks ja pool kuud. „Hotell Californiat” ma õppisin koos naisega, tema luges mulle partneri teksti vastu. Ja midagi pole teha, mida vanemaks sa jääd, seda kehvem on mälu. Kella kaheks päeval sa oled juba väsinud. Vanasti võisid teha peaproovi kella nelja-viieni, häda polnud midagi. Võtsid auto, sõitsid kuskile Põlvasse kolhoosi süldipeole, ja hommikul oli jälle proov. Nüüd ma teen proovi kella üheteistkümnest kaheni, rohkem lihtsalt ei jaksa, ei ole jõudu. Isegi mingisuguse legendaarsuse peale ei jaksa mõelda. Ma mõtlen lihtsalt vastutuse peale, et ei jääks jänni publiku ees. Aga kuna ma olen vana estraadiartist ja improvisatsiooniline anne on mul olemas, siis ega ma nüüd lausa seisma ka ei jää! Nii et partner ei saa enam üldse aru, mis ookeanis või järves ma ujun! Nii et ma ei mõtle legendi peale. Vandaalid võivad tulla ja rüüstata ka minu hauda, ja neil on ükskõik, kas seal on legend või mittelegend.

----------------------------------------------------------------------------

Mina nägin sind esimest korda just vabas õhus, Kadrioru kõlakojas.

Kui vana sa siis olid?

Ma ei tea, koolis veel ei käinud.

Ja mida sa mäletad?

Mäletan täpselt, kuidas limonaad ehk vurts oli papptopsis ja gaasimullid hüppasid ninna.

Siis oli, jah, Kadriorg puupüsti rahvast täis. Paljud isegi ei näinud meid, istusid all tiigi ääres ja kuulasid. Suvel maal oli veel ägedam! Rahvamajade aknad löödi lahti. Kes sisse ei mahtunud, need sõitsid traktoriga akna alla ja seal siis kuulasid. Me oleksime miljonärid olnud, kui oleks makstud publiku hulga järgi.

Sa pidid olema ju miljonär, kui sul Volga oli?

Selle Volgaga oli niisugune lugu, et keegi ei usu, kui ma räägin! Ohhoota ja Jaapani mere vahel on Moneroni saar. Me sõitsime sinna kaheteistkümnekesi, Eestist olid peale minu veel akrobaadid Jüri Druus ja Sergei Fatkin. Lendasime kohale, läksime lavale – ja nägime, et saalis oli kuus inimest! Vaheajal ma läksin, küsisin ühe kohaliku käest: „Miks teid nii vähe on tulnud?” See ütles, et: „Kõik on kohal! Meid siin saare peal rohkem ei olegi!” – „Ja mis te üldse teete siin?” – „Kalamarja paneme purki.” – „Kust te seda saate?” – „Siin on lõhet ja tuura nii palju kui süda soovib.” Kui kontsert lõppes, tuli minu juurde üks pilusilmne vanamees ja ütles: „Останься!” Et jäägu ma sinna. Ma küsisin: „Mis ma siin teen teil?” – „Hakkad kultuurimaja juhatajaks. Saad teeneliseks.” Ma küsisin: „Mis teeneliseks?” – „Vene Föderatsiooni teeneliseks kunstitegelaseks!” Siis oli pidu. Niisugust pidu mul ei ole olnud enne ega pärast! Seal oli pesukausitäis kalamarja, sinna sisse oli torgatud kuus lusikat – rohkem neil ei olnudki. Kaks leiba ja pudel piiritust. Hommikul visati meid nagu puuhalud lennukisse. Selliseid kontserte oli kolm tükki päevas. Kaug-Idas oli kõrgendatud päevaraha. Ja kui su nimi oli afiši peal suurte tähtedega, seda nimetati красная строка, siis selle eest maksti veel 25 protsenti rohkem. Nii et ma sain 35 rubla kontserdi eest, 100 rubla päevas, kaks kuud järjest. Ja kui filharmooniasse tuli autoostuluba, siis me võtsime loosi: Peeter Saul, Richard Mölder ja mina. Kümme aastat sõitsin sellega, põder kapoti peal. Hea auto oli. Kui 220 000 km oli sõidetud, siis müüsin maha kaks korda kallimalt kui olin ostnud.

Saulile või Mölderile?

Ei, ühele usbekile.

Sul on vist üldse palju sõpru?

Mul on sõber Boriss Rubinštein, omal ajal küllalt tuntud suguhaiguste arst Tallinnas. Väga professionaalne ja hea huumoriga mees. Hästi flegmaatiline. Kui tuli vastu, siis ikka küsis, et: „Noh, Eints, kuidas läheb, tripper on? Mul on esmaspäeval kell kaks vastuvõtt.” Nüüd ta elab oma naisega Iisraelis. Ja ta ütles, et nemad on kuidagi väljaspool seda juudi-araabia konflikti. Selles majas, kus ta elab, on kojamees araablane ja tolle naine, kojanaine, on araablanna. Nurga peal on väike kiosk, kus ta ostab hommikul värsket piima. Kioski omanik on ka araablane. Ma küsisin „Kuidas te läbi saate?” – „Imehästi saame läbi! Meie linn on Jeruusalemmast nii kaugel!” – „Kui kaugel?” – „No üks kolmkümmend kilti.” – „See on siis veerand tundi sõitu?” – „Jah. Meil ei ole laskmist, ei ole tanke. Igal õhtul, kui ma vaatan telekast uudiseid, on mul tunne, et nad näitavad mulle mingit teist riiki.” Ma ütlesin: „See on siis ju eriline õnn, et sa just sinna sattusid?” Ta ütles: „Mitte midagi erilist. Mul on tädi, kes elab hoopis teises kohas, 200 kilti minust eemal. Samuti ühes väikeses linnas. Ja temal on samamoodi – arst on araablane, hambaarst on araablane…” Ühesõnaga, ta tahtis öelda, et need on ainult poliitilised jõud, kes seal omavahel jamavad: „Jah, telekast ma näen, kuidas poisikesed pilluvad kive. Siin ei pillu keegi.” – „Nii et sa elad nagu paradiisis?” – „Jah, Eino, ma elan nagu paradiisis.”– „No aga kui sa Jeruusalemma sõidad?” – „Aga ma ei sõida Jeruusalemma!” Siis ma küsisin: „No aga kui tulevad Moskvast kuulsad vene näitlejad või Pugatšova?” – „Tead, kui ma olen elanud terve oma elu Nõukogude Liidus, töötanud naha- ja suguhaiguste dispanseris ja vaadanud viiskümmend aastat kõike seda, mida selles asutuses arstile näidatakse, siis ma ei taha näha enam ühtegi näitemängu!”
Ükspäev ma helistasin talle– siin mul ei ole korralikku nahaarsti, üks elas meie majas, aga suri ära – ja ütlesin, et: „Mul on siin naha peal sihukesed väikesed punased laigud. Millest need on?” Pikk paus. Nagu oleks kaua mõelnud. Siis ütles: „Oleneb, kui tihti pesta.”

Kas aitas?

Plekid on kadunud.

Sul on ka kuulsamaid sõpru kui Rubinštein Tallinnast. Näiteks Žvanetski Moskvast.

Mihhail Žvanetskit ma tunnen juba Leningradi päevilt. Kui ma Vanalinnastuudio avatükile mõtlesin, siis peale Žvanetski oli väga raske midagi muud välja mõelda. Ta oli tookord Nõukogude Liidus ikkagi superstaar ja ma olin ka ise mingis Žvanetski-vaimustuses.

Mis inimene ta tegelikult on? Minule jääb tema esinemisi vaadatesteinekord segaseks, kumba on temas rohkem: kas tõelist vaimukust või edevust?

Kui me tuttavaks saime, siis me olime muidugi teistmoodi mehed kui praegu. Miša oli siis väga kõva naistemees.

Kas see oli huvi, mis teid samuti ühendas?

Ei, vaat naistes me koos ei käinud. Selles vallas me tiirlesime eri orbiitidel. No kõigepealt – mina olin abielus ja niisuguseid asju avalikult ikka ei teinud. Aga temal ei olnud siis veel ühtegi seaduslikku naist, kuigi muidu oli naisi tal metsikult. Ta on niisugune väike ja paks mees, ja need on kõik hästi kiimalised vennad. Aga muidu ta on väga kummaline inimene. Ta ei lase endale väga lähedale, hoiab distantsi. Me saame hästi läbi, aga kui me restorani läheme, siis igaüks maksab oma arve. Ta ei ole niisugune sell, et ta teeb nüüd välja, ei! Kohutav ihnuskoi! Ta teenib muidugi roppu raha ja elab hästi. Omal ajal sõitis musta Volgaga, nüüd tal varastati suur džiip ära ja see oli seal maal üleriiklik skandaal. Aga tema tippaeg oli nõukogude aeg, kaasa arvatud perestroika. Nüüd, kui olukord Venemaal hakkab juba stabiliseerum – seal muidugi ei stabiliseeru kunagi–, aga Jeltsini aja lõpus ja nüüd Putini ajal on Žvanetski ennast kuidagi kaotanud. Tal oli TV-s üks päevateemaline vestlussaade, kus ta kommenteeris sündmusi mingi isevärki huumoriga. Ma küsisin: „Kas sulle endale istub see saade?”– „Ei istu, aga raha on ka tarvis.”

Raamatusarja „Eestile elatud elud“ saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid