Igor Volke: ufodega on lahinguid peetud ja osa nende objekte on ka alla kukkunud
Eesti kõige tuntuma ufoloogi Igor Volke uues raamatus „Täiendatud ufopäevikud“ on ohtralt lugusid lendavate taldrikute nägemisest, kontaktidest tulnukatega, nende õhulaevade külastamisest.
Üks Tartu kooli õpetaja küsis kohtumisel õhurahvaga: „Kust te tulete?“
Talle vastati küsimusega: „Aga kas sa tead, kus sina oled?“
Kes ja kus oleme meie ning kes ja kus on nemad, sellele püüavad vastust leida maailma tippteadlased. Jah, me teame, et oleme Maa peal, aga kus asub meie planeet galaktika suhtes? Miks nad meid seiravad? Kas nad on head või pahad? Miks meie valitsused varjavad rahva eest infot ja võib-olla ka tõde? Kõigile neile küsimustele ei ole veel vastuseid.
Esimene kirjapandud ufojuhtum pärineb ammusest ajast enne Kristust. Praegu elavate põlvkondade jaoks tulevad ufod justkui mingi uue nähtusena, sest terve 20. sajandi on võimukandjad seda teemat teadlikult naeruvääristanud ning infot on hoitud kladedes, peal märge SALASTATUD. Tänaseks on oma ufotoimikud avanud palju riike, kuid USA ja Venemaa kõike siiski veel mitte.
Igor, miks lihtne inimene ei ole tohtinud teada, et tõenäoliselt on olemas ka maaväline mõistus või teadvus?
Nõukogude ajal oli valitsuse seisukoht selline, et kolhoosnik peab saama rahulikult elada ja magada. Sest kui kolhoosnik hakkab pead murdma, et keegi on targem kui poliitbüroo ning keegi on jõulisem kui Kreml või Pentagon, siis tekib rahutus hinge ja sellest võib tulla suur segadus. Seda kartsid juhtivad süsteemid pikka aega, aga kümmekond aastat tagasi jõuti seisukohale, et selleks kartuseks ei ole põhjust.
Aga USA ja Venemaa kõik arhiivid ei ole ikka veel avatud?
Nende ametlik seisukohavõtt tähendaks nagu lõplikku tõde ja siis oleks finito. 16 NATO riiki on oma arhiivid avanud, välja tuuakse eri värvikuse ja kaaluga informatsiooni. Kui ükskõik milline perepea paneks ennast süsteemi vastutaja olukorda, siis ta saaks aru, et kõige hirmsam, mida saab tekitada, on süsteemi ebastabiilsus ja laialilagunemine, ja seda ei ole vaja. Peremehetundest tulenevalt toimetatakse meile infot jaokaupa.
Olen kuulnud inimesi ütlemas, et see on jama, et ufod saavad tulla meie lähedusse märkamatult: meil on ometi nii võimsad radarid, mis märkavad kõike.
Tegelikult registreeritaksegi ja filmitaksegi väga palju. On peetud lahinguid ja osa nende objekte on alla kukkunud. Neid on lahti võetud ja nende järgi on ehitatud meie lennuvahendeid. Aga kui radar objekti ei registreeri, siis sellel on lihtne seletus. Kui objekt on ümbritsetud elektromagnetilisi kiiri mitte peegeldava materjaliga, ja selleks materjaliks on kaasajal teada tekstiilid, või kui objekt tekitab enda ümber plasmavöö, siis radarikiir ei peegeldu sellelt tagasi ja signaal kaob ära. Kui on selline materjal, mis kiirt tagasi peegeldab, siis me näeme radaril objekti.
Õhuruumis lendavad ka inimeste ehitatud lennukid, mida n-ö pole olemas, sest kasutatakse stealth- ehk peitetehnoloogiat. Aga kuidas seletada lihtsalt neid valgusmänge, mida inimesed on tundmatute objektide vaatlemisel näinud?
Valgusmängud on seotud plasmaga ja mõjuga keskkonnale. Näiteks kaarleegid elektriraudtee kohal on eri ilmastiku puhul eri tonaalsusega, korra helesinised, korra kollakad, korra rohekad või punakad. See, mida inimesed on näinud, on keskkonna loogilised füüsikalised protsessid, aga selle tekitaja ei ole kaarleek liinide vahel, vaid objekt, mida me ei pruugi näha.
Su äsja ilmunud raamatus „Täiendatud ufopäevikud“ on fookuses tulnukakontaktide ja ufovaatluste kirjeldused. Inimesi, kes väidetavalt on õhurahvaga suhelnud, paneb imestama, kuidas nad oskavad meie keelt ning et suhtlemine ei toimunud sõnadega, vaid nagu telepaatiliselt.
1964. aastal ilmunud Euroopa Ühendatud Relvajõudude raportis on selgelt fikseeritud, et need taevarahva esindajad, kes meid patroneerivad või meiega tegelevad, näevad reeglina välja nagu meie ja valdavad suurepäraselt neid keeli, mis on meil kasutuses. Telepaatia tehnilised lahendused ei ole ka meil enam utoopia ja sellega tegelev teadus ei ole enam ebateadus, vaid on teaduse tippvaldkond, mis raha ja monopolide tõttu suhteliselt salastatud, aga kui mõtete lugemise seade ükskord turule jõuab, siis on see samasugune argiasi, nagu on pihuarvutid jõudnud tavalise inimeseni.
Tulnukaid näinud inimeste jaoks on teine põnev fakt see, et need enamasti meiesarnased olendid ei vaja ruumidesse sisenemiseks ja sealt väljumiseks lahtisi uksi või aknaid. Kuidas seda seletada?
Kuna meil puuduvad sellised isiklikud kogemused ning meie analüütiline ja teaduslik tegevus on veel varajases staadiumis, siis me lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see on võimalik, ja seetõttu arvatakse sageli, et need on hallutsinatsioonid vms. Kui õhurahvas on meist aastatuhandeid oma arengus ees, siis on loomulik, et me ei mõista seda, aga küllap jõuame ka sinnamaale.
Siinkohal on võtmesõnaks shapeshifting, kuju muutmine. Meie ju muudame ka olemasolevate teadmiste ja vahenditega oma kuju. Hommikul ennast toniseerides, kosmeetikat ja moodi kasutades pušime end üles. Trenni, toitumise ja ilukirurgiaga on ka võimalik kuju muuta. Ja kui meil oleks tehnilisi, bioloogilisi, meditsiinilisi võimalusi oma kehakuju muuta nädala või paariga, siis me loomulikult teeks seda. Insener-geneetilist teadust arendades me juba liigumegi sinnapoole. Viitan siin astrofüüsik Carl Saganile ja ulmekirjanik Arthur C Clarke’ile, keda peetakse ufoloogia valdkonnas skeptikuteks, kuid tegelikult nad on teoreetikutena väga täpselt formuleerinud, et tehnoloogiad, mida kasutavad meist aastatuhandeid ees olevad tsivilisatsioonid, tunduvad meile lausa müstikana. Näiteks nipsust kuju muuta. Aga nendes lugudes, mis raamatus on, võime ära tunda seda võimekust.
Ufode puhul täheldatud levinumad kujundid ja manöövrid:
Juba noorukina filosoofia, astronoomia, ajaloo ja religioonide vastu huvi tundnud Igor Volke silmad avanesid tõsiselt 1981. aastal, kui Tallinnas toimus rahvusvaheline maaväliste tsivilisatsioonide otsingu
Igor kutsuti ka ühte väiksemasse vestlusringi, kus kõrged sõjaväelased rääkisid armee ja ufode kokkupõrgetest ning sellest, et Kaliningradi sõjaväehospidalisse on kogutud 36 eri väeosadest pärit sõdurit ja ohvitseri, kes olid saanud termilisi kahjustusi kokkupuudetest ufodega. Igorile tundus, et kohalolijad kuulsid sarnaseid lugusid mitte esimest korda. Valitses sügav huvi reaalsuse ja teema mõistatuslikkuse vastu ning samas mõlkus Igoril meeles nõue hoida taldrikumehed eemal. Lõpuks sosistas ta ühele alampolkovnikule kõrva küsimuse: “Mis toimub?”
Vastus oli: “See on lähiotsing.”
Sellel SETI konverentsil räägiti ka erinevatest kontseptsioonidest, kes meie oleme ja kust me tuleme. Päris põnev on seisukoht, et oleme kosmoseloomaaaed.
Kontseptsioone on palju, aga see loomaaia kontsept on tõesti vahva. Mõte on selline, et maailmaruumist on kokku kogutud huvitavaid eksemplare ja leitud ka huvitav planeet. Et me oleme siin Maal nagu eksperimentaalne labor, kus vaadatakse, kuidas me paljuneme, kuidas me käitume, kes jäävad ellu, millised liigid surevad välja, millised rahvused on püsivad. Selles zoos oleme meie, eestlased, päris huvitav eksemplar, sest meid on vähe, aga meil on olemas kõik, et eksisteerida riigina. Miinuseks on see, et oleme arvukuse kriitilise piiri peal. Kuna oleme selle loomaaia haruldane eksemplar, võiksime käituda ja toimida märksa teadlikumalt, see tähendab, et me ei peaks naaberpuuridega tüli pidama ega ka ülearu nendega semmima.
Teine kontseptsioon ei ole nii romantiline, selle järgi on Maa kosmosevangla. Me oleme isolaatoris, sest niisuguse geneetilise hälbega nagu oleme meie – sõjakad, agressiivsed, ekspansiivsed –, oleme evolutsiooni seisukohalt väga riskantsed. Ühtepidi on need omadused edasiviivad, aga teistpidi kohutavalt hävitavad. Kui me jõuame oma arengus sellise tehnoloogilise võimekuseni, et võime hakata sõda pidama organismide sees, siis pole dünamiiti, trotüüli või plutooniumi enam vajagi. Me saadame organismidesse niisugused agressorid, mis teevad seespidiselt valikuid ja hävitustööd.
See pole tõesti romantiline, pigem hirmutav, aga tehisintellekti ja nanotehnoloogia arendamisega me tegelikult liigume sellise võimekuse poole.
Kui sõjakas tsivilisatsioon jõuab oma arengus sellise käänupunktini, siis ongi kaks valikut: ta kas hääbub või muutub kvalitatiivselt ja läheb edasi. See tähendab, et me peaksime mõtlema ja muretsema oma liigi meeleparanduse eest, aga see on juba peaaegu religioosne kategooria. Kusjuures Jeesus Kristus on ju muret tundnud, ta oligi tulnud meile ütlema, et parandage meelt. Tasandage taevateed, et jõuda taevarahvani, sest enne isa juurde jõudmist peate kokku saama taevarahvaga. See, muide, on Vatikanis praegu tähtis arutusteema – maaväline mõistus on meie kosmilised õed ja vennad. Veel on pühakirjas viide, et „minu isal on palju eluasemeid“, ja seal elab võib-olla ka korrektsemaid kui teie. Me ei tea, pikk meie kinniistumise aeg on, see võib olla ka tingimisi. Kui me meelt muudame, kui me ei kasuta teadust enda ja teiste hävitamiseks, siis võib-olla lastakse meid nii-öelda linna peale, kosmosekülla. Ilma meelt parandamata lähme sinna ju kohe laamendama.
Kõva häälega räägitakse juba sellest, et nemad on ka meie keskel, elavad siin, meie kõrval.
Minu jaoks tegi viimase kümne aasta kõige vingema avalduse Robert Bigelow, kelle kohta öeldakse, et ta saab kümme korda rohkem informatsiooni, kui NASA-le laekub. Bigelow on miljardär, kes teeb NASA-le allhankeid, kavandab mooduleid ja tulevikumaju Kuule ja Marsile. Ta oli hiljuti CBS kanali saates „60 minutit“, kus ta ütles väga konkreetselt: „Vähe sellest, et olen absoluutselt veendunud tulnukate olemasolus, olen veendunud ka nende olemasolus siin, meie Maal, ja selles, et nad toimetavad meie nina all nii, et meie ei tunne seda ära.“ Saatejuht Lana Logan küsis, kas ta ei karda, et selliste avalduste pärast hakatakse temast halvasti mõtlema. Bigelow vastas, et ta ei hooli sellest. „Minul on miljardid ja teadmine, teistel on skepsis ja tühjad taskud.“
Miks me neid ära ei tunne?
Kui nad mingit märki ei anna, siis loomulikult ei tunne. Ära ei tunne sellepärast, et nad on meie moodi. Kui meie läheme tulevikus teistele planeetidele, siis me ka ju valmistume missiooniks. Kujuta ette, et sinu lapselapselaps kolme põlvkonna pärast lendab mingile missioonile. Ta on selleks missiooniks ette valmistatud, ta õpib keelt ja kombeid, riietub nagu seal tavaks. Tal on tehniline tugi küll kuskil orbiidil, aga missioon on lokaalne. Nemad teevad sama siin.
Minu jaoks on kõige usaldusväärsemad vaatlejad astronaudid ja piloodid, kes on lennukite aparatuuri kasutades saanud mõõta neile tundmatute objektide kaugust, kõrgust, kiirust ja muid parameetreid.
Kuu peal käinud Edgar Mitchell, kes on käinud ka Eestis, rõhutas, et maailmaruum on hoopis teistsugune, kui meie siiamaani ette kujutame. Talt küsiti, et milline see siis on, ja ta vastas: „See kihiseb elust. Nagu oleks intellektuaalne organism.“ Kui ta Kuult tagasi tuli, pani ta Stanfordi ülikooli juures püsti noeetilise keskuse, mis töötab siiamaani. Minu plaan on, et me loome selle keskusega ühenduse.
„Kihiseb elust“ ei tähenda ju seda, et seal on sõidukeid nagu meil tipptunnil tänavatel?
Ei-ei! See elu on intellektuaalne. See on tajutav, mitte nähtav.
Kas sa ise oled tundmatuid objekte vaadelnud?
Kolmel korral väga selgelt ja konkreetselt. Esimest korda oli 1972. aastal Liivimaal Koiva jõe ääres. Meid oli tosinjagu inimest öösel lõkke ääres istumas, kui märkasin lõunataevas ebaloomulikke valgusnähtusi. Läksin lõkke äärest eemale, esialgu üksi. Taevas liikusid nagu kollakaspunased hiina draakonid, vahepeal ilmusid konkreetsed punased valgused. Need ei olnud põuavälgud ega virmalised, mitte midagi maist ja teadaolevat. See nähtus hakkas korduma iga mõne minuti tagant ja hoopis teises suunas, 30–40 kraadi taevalaotusest oli selle liikumise all. Hõikasin teisi ka vaatama. Episoode oli kümmekond. Läks mööda 15 aastat, kui kuulsin Norra Hessdaleni oru vaatlusest, millega kaasnesid võimsad elektromagnetilised anomaaliad, ja kui sain Soome kolleegide kaudu neid pilte näha, siis tundsin kohe ära, sest need olid samasugused, kui mina Koiva jõe ääres nägin.
Teine kord oli 70ndate lõpul, bussitäis rahvast tuli õhtul Ugala teatrist. Laeva raba suunas peale Viljandist väljasõitu oli näha intensiivne valgusplokk, mis koosnes kümnetest ja kümnetest ergavatest kollakspunastest klotsidest, mis üksteise suhtes liikusid, üksikud läksid ära ja tulid siis jälle tagasi. Inimestel olid teatribinoklid ja kõik olid väga erutatud. Kogu seltskonnast olin mina esialgu kõige passiivsem vaatleja, sest teadsin, et Laeva piirkonnas oli Nõukogude lennuväe kaitsepolügoon, kuhu heideti õppepomme. Ma arvasin, et need on sõjaväeosa märklauad. Läks paar aastat mööda, kui kohtusin väeosa ühe komandöriga ja ta ütles, et seal Laevas oli tihti nõnda, et enne ja pärast pommitamist ilmusid niisugused helendavad paneelid. Need ei olnud armee enda omad ja see tegi neile ka peavalu.
Kolmas kord oli üheksakümnendate algul, kui olin öösel valves Mustamäel Linnu teel. Ilus suveõhtu oli, mäletan, et lugesin kella ühe ajal öösel ufofaile, kui mehed hakkasid õues karjuma: „Ufo! Ufo!“ Läksin ka õue. Toompea kohal oli näha koonlakujuline kollakaspunane objekt, nagu sale sigar, mis lendas väga suure kiirusega. Algul mõtlesin, et mingi prožektor, aga samas mõistsin kohe, et selle värvuse ja ulatuse tõttu ei saanud see prožektor olla. Esimene moment, kui ma nägin, oli see Balti jaama kohal ja liikus väga kiiresti Ülemiste järve suunda, siis uuesti diagonaalselt linna kohale tagasi ja tegi tiiru Nõmme suunas, siis jälle tagasi, lõpuks tõusis kõrgemale Toompea kohale ja eemaldus ülikiiresti Soome suunas. Seda liikumist oli näha kaks-kolm minutit.
Osa antropoidsetest objektidest, mida on vaadeldud Eestis:
Kui kõrgel need objektid võivad olla?
Mõned ei tule üldse alla 10 kilomeetrit, neist tulevad välja sondid ja neist omakorda sondid. Mõned on seiremoodulid, mis on väga väiksed, võivad õhuakendest sisse ja välja käia. Ufoobjektid on läbimõõdus 10–15 meetrit, mis kogutakse sigarikujulistesse emalaevadesse. Need ei tule üldse atmosfääri alumistesse kihtidesse.
Millised Eestis kuuldud ufojuhtumid on sind kuidagi eriliselt liigutanud?
1990 sain kokku kuue Paldiski mereväeohvitseriga, kes olid teenistuse ajal korduvalt ufosid näinud ja olid sellest teemast huvitatud. Kõige väljapaistvam neist lugudest on see, kui Paldiski väeosa kohale tuli alumiiniumikarva kolmnurk ning lihtsameelne madrus tulistas selle suunas. Teine lugu on samuti seotud sõjaväega. Sain kokku Pärnu maantee lähedal Laagris maa sees oleva juhtimiskeskuse juhi polkovnik Butenko, kes küsis minult otse: mis objektid lendavad Hanko ja Haapsalu vahel? See oli kaheksakümnendatel, nende radarid ja seiresüsteemid registreerisid ja vaatlusi oli nii palju, et polkovnik keelas ära ametliku raporti vormistamise. Neil oli ruuduline klade ja ta näitas seda ja ma nägin, et igal kolmandal päeval oli vaatlus. Hanko ja Haapsalu vahel liikusid pidevalt mingid objektid, ühe-, kahe-, kolme- ja neljakaupa, kuidas kunagi.
Ja mis need siis olid?
Ma ei tea. Tundmatud lendavad objektid. Minu jaoks oli huvitav, et armees on regulaarsed vaatlused, rahvas ei tea ja mina sain polkovniku kaudu teada ja nende jaoks oli see mõistatus. Mul tekkis tookord esimest korda ettekujutus, et need objektid ei ole tavalises mõistes füüsilised ja meie keskkonnas muutuvad nähtavaks eri kohtades ja tingimustes. Antud näite puhul oli selleks piirkonnaks Hanko ja Haapsalu vaheline koridor.
Tore lugu on ka see, kui üks Klooga mees, tunnustatud insener, mõõtis täpselt ära antropoidse olendi pikkuse. Tema maja keldrisse oli tulnud väike rohelise välimusega mees ja seisnud uksepakul. Insener nägi, et uksepiidal on olendi pealae kõrgusel roheline mull ja pärast mõõtis kõrguse ära ning sai väga täpselt selle olendi pikkuseks 147 sentimeetrit. Kõik teised vaatlejad ütlevad, et ligikaudu nii ja naa pikk, aga tema sai täpselt ära mõõta.
Ja värvikas on muidugi Muhu Tiiu lugu, kes väitis, et ta hammustas olendit.
30 aastat tuletõrje- ja päästeametis töötanud Igor Volke on ufoprobleemidega tegelenud alates 1970. aastast. Tal on koostöösidemed maailma paljude ufosid ja anomaaliad uurivate organisatsioonide ja isikutega.
Tema raamatu „Täiendatud ufopäevikud“ lood panevad mõtlema ja tekitavad küsimusi, et uurida edasi, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu oleme teel. Võib-olla on õigus Ameerika erusõjaväelasel Pennistonil, kes sai Suurbritannias metsalagendikul maandunud tundmatult objektilt binaarkoodi
Igor Volke uue raamatu “Täiendatud ufopäevikud” esitlus on teisipäeval, 13. juunil kell 18 Von Krahlis, Tallinnas Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” 7. sünnipäeval kosmosefestivali “Elu universumis” avalikul salvestusel, kus sirvitakse Eesti värvikamaid ufojuhtumeid.
