Pirjo lugu: eksmees ja ta naine ütlesid, et selle mehe me sulle võtame

„Oma esimese mehega sain tuttavaks siis, kui N. Liidu kolmas juht järjest suri. Olime siis mõlemad 19aastased. Ta oli eestistunud venelane ja sammus minu kõrval ka siis, kui Eestit vabaks laulsime. Alguses olime sõbrad, siis tuli armastus, siis abiellusime ja varsti saime poja,“ alustab Pirjo oma lugu.

Et abiellumine üks vale samm oli, sellest saime mõlemad peagi aru. Olime ju lollid nagu lambad, ei teadnud õigupoolest midagi ei armastusest ega seksist. Aga me ei riielnud, tunnistasime teineteisele ausalt, et sõprus oligi ainuke side, mis meid liitis. Kaks aastat elasime nagu semud. Jagasime sõbralikult, kui oli, mida jagada, ja püüdsime näguripäevadel teineteist toetada. Aitas minu ema ja hiljem ka mehe sugulased, kes Moskvas elasid. Imetoredad ja helded inimesed, kellel sageli külas käisime.

Mina tegin läbi kokakursused ja sain hea töö, mees lõpetas kutsekooli ja läks tööle keevitajana. Pärast kolmeaastast kooselu olime üksjagu küpsemaks ja paremale järjele saanud.
Kui mees kord teatas, et ta on Moskvas õige armastuse leidnud ja tahaks sinna ära kolida, polnud mul tegelikult midagi selle vastu. Käisime teineteisel vahel külas, kui see lihtsam oli. Sõbrasuhetes oleme siiamaani.

Esmakordselt otsustasin poja Moskvasse kaasa võtta, kui ta seitsmeseks sai - sealsed tädikesed polnud teda ju kordagi näinud. Et reis igapidi tore ja mugav saaks, ostsin meile kahepeale kupee. Nõnda asusime siis teele.

Rong oli mõnus nagu ikka, aga silma torkas harvaesinev tõik - vagunisaatja oli mees. Kaugeltki mitte tudeng, vaid umbes juba nii kolmekümne viiene. Pikk, natuke vimmas, süngevõitu ilme ja mühakliku olekuga. Veider ametivalik sellise mehe poolt.

Kui oma kodinaid paika asetama hakkasin, tuli välja, et pakiriiulil olid mingid kastid. Loomulikult saatsin poja vagunisaatjat kutsuma. Too korjas need kaasa, vabandas mokaotsast ja kadus. Järgmisena kukkus pisike kardinapuu koos kardinaga maha ja ma ei saanud seda kuidagi tagasi. Siis avastasin, et laud logiseb ja on kiivas... Nii sai vagunisaatja meie kupee vahet veel mitu korda käia. Pani nagu nõiaväel kõik mõne hetkega paika, sõnagi lausumata, kuigi näitas oma olekuga küllalt selgelt, et me talle juba närvidele käime.

Tüdinud ja närviline olin minagi, nii et kui poiss siis veel kargama ja laulu jorisema hakkas, saatsin ta lihtsalt välja, et lõpuks natuke rahu saada. Hakkasin samas proovima ja uurima, kas see kupee lukk nüüd ikka kinni läheb. Läks nagu naksti, aga lahti enam ei tulnud. Proovisin nii- ja naamoodi, aga siis hüüdsin poega, et ta taas onu vagunisaatja kutsuks.Too tuli kohe, avas mängeldes ukse, ja enne veel, kui ma tänada jõudsin, lausus irooniliselt: „Kuidas sa küll niisugune oled!“

Kuna olin niigi närvis, oli see liig mis liig. Kargasin talle ette ja ma ei mäletagi enam kõike, mida ütlesin. Ta kuulas mu vaikides ära, tegi kerge kummarduse ja läks minema.

Oh sa poiss... Olin ikka veel endast väljas. Õnneks sain poja magama ja lõpuks iseenesega olla. Und ei tulnud, lugemisele ei suutnud keskenduda. Läksin vaguni koridoriaknale rinnutama. Aeg oli juba üle südaöö, kõik magasid. Rataste kolksumine ärritas, kui häbiga meenutasin, kui napakalt ma vagunisaatjale näkku kargasin. Nutt kippus peale... Ja ma ei märganudki vagunisaatjat enne, kui too otse mu kõrval seistes küsis, kas mu viha on nüüd üle läinud. Ja et kui ma magada ei taha, vast nõustuksin temaga kohvi jooma - lepituseks. Läksin vaikides temaga kaasa.

Ma pole pihtija tüüpi, aga tol ööl rääkisin sellele võõrale mehele kõik hinge pealt ära, nagu tema mullegi. Vagunit saatma tuli ta esmakordselt ligi kaks aastat tagasi - asendama oma naist, kes suvitama sõitis. Too leidis uue armastuse ja jättis maha nii tema kui vaguni. Talle hakkas see amet aga pikapeale meeldima, nii et jäigi. Muudel päevadel töötab ta aga oma väikeses kellassepatöökojas, sest tehas, kus ta töötas, pandi kinni.

Muudkui rääkisime ja rääkisime, hommikuni välja - kõikidest maailma asjadest, nagu tundnuksime teineteist juba sada aastat. Ja polnud see mees üldsegi nii tõre ega mühaklik, vaid avatud, heasoovlik ja arukas. Üle hulga aja tundsin end nii rahulikult, kergelt, kaitstult, nagu polnud enam ammu tundnud. Ja meel muutus nukraks, kui rong juba Moskva eeslinnu mõõtis.

Aga nukruseks polnud põhjust. Mees lubas meie tagasisõidupäeval tööl olla. Vaksalis lahkusime nagu ammused head sõbrad, kel enne taaskohtumist omad asjad ajada.

Oi-oi-oi, olid mu meeled alles segi. Armastus esimesest pilgust ei saa selle kohta öelda, sest mu esimene mulje temast oli ju negatiivne, kui üldse mingist muljest rääkida. Aga no teisest pilgust oli see juba küll armastus, midagi sellist, mida ma varem polnud kogenud, kuigi vahepeal oli mul ju mingeid romaanikesi olnud.

Rääkisin Moskvas kõik õhinal oma eksmehele ära ja tal oli minu pärast hea meel. Unustasin ennist öelda, et olime juba ammu lahutatud ja tema õnnelikus abielus. Nüüd kinnitasid nad koos naisega mulle, et selle mehe me sulle võtame! Seda ei tulnud neil nagu pähegi, et võib-olla mind ei taheta üldsegi võtta...

Aga juba tagasisõidul küsis „onu vagunisaatja" minult, kas tuleksin talle naiseks. Mina lausa hõiskasin: „Jah!" Enne pulmi uurisin, kas on lootust, et ta selle ameti maha paneb - ma ei saaks ju armukadeduse pärast hetkegi rahu, kui ta tööl on! Tema naeris ja teatas, et ei tule kõne allagi, vähemalt enne, kui tal enesel sellest isu täis ei saa.

Saatiski vagunit veel ligi kaks aastat, kuni õppis rongijuhiks ja istub nüüd n-ö juhtival kohal. Me oleme jube õnnelikud!

Lugu ilmus Nelli Teatajas