Kreutzwaldi naine Marie süüdistas Lydia Koidulat oma abikaasa ahvatlemises ning keelas talle kirjutada
Pärast esimese luulevihu ilmumist 1866 kirjutas Lydia Koidula Võrru Kreutzwaldile argliku anonüümse kirja, kus küsis tolle arvamust oma värsside kohta. Peagi sai alguse kahe erinevast põlvkonnast kirjaniku hingeline kirjavahetus, mis kaks aastat hiljem viis Koidula külaskäiguni Kreutzwaldi juurde ja tema naise pahameeleni. Madli Puhveli raamat „Lydia Koidula elu ja aeg“ ilmub Maalehe raamatusarjas.
Kirjavahetuse intensiivsus esimese kuue kuu jooksul, otsustades kirjade pikkuse ja sageduse põhjal, lubab aimata, et mõlema kirjutaja jaoks oli see erakordne suhe teise rahvuskaaslasest intellektuaali ja sugulashingega, mis ületas kõike senikogetut, ning mõlemad olid sellest ülimalt haaratud.
Juba märtsis 1968 kirjutas Kreutzwald:
Teie olete minu üle kas nõiduse või muu salaväe läbi nii suurt võimust saanud, et mind kassipoja viisil õlekõrrega võite vedada, kuida Teie tahate.
Varsti pärast seda, aprilli alguses külastas Kreutzwald oma tütre perekonda Tartus ning astus ühtlasi ka Jannsenite poolt läbi. See oli esimene kord, kui nad Koidulaga näost näkku kohtusid. Võrru tagasi jõudnud, kirjutas ta ekstaatilise kirja, kus ta tänas Jumalat unustamatute hetkede eest neiu seltskonnas. Kreutzwald leidis kergendusega, et elus oli Koidula osutunud veelgi südamlikumaks ja siiramaks kui oma kirjades ning et kirjad olid peegeldanud ta tõelist olemust ega olnud vaid ta osava väljendusoskuse tõttu tekkinud petlik mulje.
Ta kirjutas:
Kuida juba enne Teile olen ütelnud, olete Teie see ainuke, kes mind tõesti on tundnud ja minu kuulutatud tundmustest täielikult aru saanud, sest et meie vahel hingede „pehmus-akord” ühel healel kõlab. Selle peale toetades loodan ma, armas Lydia, et praegustest heietest aegamööda sõprusepaela saame punuma, mis niikaua kestab, kui hingeõhk meie sees.
-----------------------------------------------------------------
Nädala pärast, saamata sellele kirjale vastust, kirjutas Kreutzwald uue kirja, ja kui ka sellele vastust ei tulnud, siis 5. mail veel ühe, üsna meeleheitliku läkituse, küsides, miks Koidula pole vastanud. Ta nõudis otsemaid selgitust, kas või mingitki kinnitust, et nende vahel on kõik hästi. Kreutzwaldi kirjade ahastav toon reedab armumist. Pärast viis nädalat kestnud vaheaega jõudis temani seletus Koidula pikale vaikimisele – ta parema käe pikale veninud närvipõletikuhoog polnud lasknud tal mitte kellelegi midagi kirjutada.
1868. aasta maikuus jõudis nende kirjavahetus oma kuumimasse haripunkti: Koidula kirjutas viis pikka kirja – esimese 6. mail, siis pika-pika kirja, mis valmis 5.–11. maini, siis 11. mail veel ühe, ning 23. ja 24. mail samuti. Ei jäänud alla ka Kreutzwald.
Nende kahe omavahelist suhet oleks isegi tänapäeval keeruline määratleda. Nii Koidula kui Kreutzwaldi perekonnad teadsid sellest kirjavahetusest ning Koidula on oma kirjades isegi vihjanud oma pereliikmete tehtud märkustele selle vastse sõpruse kohta.
Kreutzwaldi naine Marie, sünnilt sakslane, oli 62-aastane, seega vaid paar aastat oma mehest noorem. Ta ei osanud eesti keelt ei rääkida ega lugeda. Üks nende kahest elusolevast lapsest, Adelheid, oli Koidulast üheksa aastat vanem ning elas oma mehe Gustav Blumbergi ja nende tütre Alice’iga Tartus, kus Blumberg töötas ettevalmistuskooli juhatajana. Blumberg, kes oli sünnilt eestlane, oli Jannsenite hea perekonnasõber ning toimetas aeg-ajalt oma äia kirju Koidula kätte. Arusaadav, et Kreutzwald võis olla sisse võetud nii andekast noorest neiust, kes teda jumaldas. Ent nende vanusevahet arvestades tundub Koidula kirjades avalduv emotsionaalne kiindumus seda enam nõutukstegev.
----------------------------------------------------------------
Oma kirjas 11. maist 1868 kirjutab ta:
Minu Viru laulik, kuida ma Teid taga igatsen! [...] Mispärast siis isa ja lapse vahele, kes looduskorralikult koospeaksid olema, ruumi ja vahet on loodud? Ma olen ennast nõnda harjutanud Teie tütreks arvama [...]
Ning Kreutzwald vastab 19. mail:
[...] Oh, Lydia! armas Lydia, kuis jõuan Teid nii suure lahkuse eest tänada! [...] Ma võiksin päevad ja nädalad Teie seltsis elada, siiski kardan ma, et igatsusejanu pärast lahkumist ei kustuks. [...]
Vahel pihtis Koidula Kreutzwaldile nagu päevikus. Temas oli ta leidnud sobiva intellektuaalse kaaslase, kellega mõtteid jagada. Koidulale tundus, nagu oleks ta enne nende sõprust töötanud hingelises vaakumis, nüüd aga kujutasid Kreutzwaldi valgustatud juhtnöörid ja soe kiitus just seesugust julgustust, mille järele ta oli janunenud. Koidula jaoks polnud nende vanusevahel tähtsust, kuna teda üldiselt ei huvitanud nende vahekorra mehe/naise aspekt, vaid eeskätt nende vaimusugulus. Ta vastus Kreutzwaldile oli üdini siiras. Ta imetles tolle intellektuaalsust, tunnustas tema tarkust ning usaldas täiel määral tema loogilist ja põhjendatud kriitikat. Samas pidi ta mõistma, et kütkestab meest ning et too on tema meelevallas. Selle võimu tunnetamine pidi omakorda paratamatult lisama talle uut enesekindlust. Sellest kirjavahetusest sai tema lemmiktegevus, mida ta oma tihedate tööpäevade lõpuks kõige kärsitumalt ootas.
Kreutzwald omakorda oli Koidulast võlutud. Kõige vastupandamatult mõjus talle neiu kahetine loomus, ta oli haritud ja emantsipeerunud, ent samal ajal säilitanud oma lapseliku puhtsüdamlikkuse.
Johann Köleri maal Kreutzwaldist "Kalevipojaga".
1868. aasta juunis läksid Blumbergid, Kreutzwaldi tütar koos perega, Võrru vanematekoju oma iga-aastast suvepuhkust veetma. Kreutzwald kutsus ka Koidulat Võrru, aga too keeldus ettekäändel, et peab isal ajalehe juures abiks olema. Ent kui Blumberg mainis Koidula keeldumise tõelist põhjust, seda, et tal polnud seal väikelinnas kuskil peatuda, kordas Kreutzwald otsemaid oma kutset ja pakkus enda pool peatumisvõimalust. Ainult seal oleks neil võimalik tõeliselt silmast silma vestelda. Koidula võttis kutse vastu. Järgmises kirjas vabandas Kreutzwald, et maja naispere (s.t ta abikaasa ja tütar) tundvat end ebamugavalt, kuna Koidulal tuleb ööbida teise neiuga (väikese Alice Blumbergiga) ühes toas.
Koidula kirjutas vastu, et tal pole kunagi oma tuba olnud ning et pigem peaks tema paluma vabandust teise neiu privaatsuse häirimise pärast. See tehtud, siirdus Koidula ajaloolisele külaskäigule.
Pole teada, mis juhtus, kui Koidula Võrru kohale jõudis. Samuti pole teada, kuidas kumbki neist kahest literaadist seda külaskäiku esialgu ette kujutas. Kronoloogiliselt järgmine säilinud dokument on väikeseks kokkumurtud pliiatsikirjas sedelike, ilma kuupäevata, Kreutzwaldi käekirjas kirjutatud, palvega anda see Koidulale üle, kui too veel Võrus on:
Nimetage seda märatsemiseks, hulluseks, nõdrameelsuseks või kuidas ise tahate, – Teid jätta mina ei suuda. – Teie tänane otsus ei ole mõõduandev, nädalate, kuude või aastate pärast võtate Teie selle ära muuta. Kui aga seda ei peaks juhtuma ja Teie isemeelselt oma tänaste sõnade juurde peaksite jääma, siis jääb sellegipärast minu olek Teie vastu muutmatult edasi kestma. Lapsel, kes usaldaval meelel oma palve taevase isa poole saadab, ei tule pähegi sellest mõtlema hakata, kas tema lalisemist kuulda võetakse või mitte. Nõnda on surelikkude seisukoht kõrgema olevuse vastu igal pool selle lapse sarnane. T e i e olete kord minu ideaaliks saanud, kelle poole minu vaiksed palved rändavad, sellepärast ei suuda ka kõige raudsem järjekindlus ega jäisemgi külmus Teie poolt minu usutunnistust kõigutada.
Mingeid ajalisi ega muid üksikasju sel külaskäigul toimunu kohta pole teada. On vaid teada, et Koidula naasis Tartusse ootamatult ruttu ning et varsti pärast seda andis Blumberg Jannsenile edasi kirja oma ämmalt, milles Kreutzwaldi naine Marie süüdistab Lydiat oma abikaasa ahvatlemises ning keelab tal edaspidi oma mehele kirjutada. Selle alanduse šokk pidi Koidulat rängalt vapustama.
Kreutzwaldi peagi seejärel saabunud lühike vabanduskiri oli kirjutatud saksa keeles:
M i t t e lugupidamise ja p õ l g a m i s e vahel on vahe, esimese võin ma ehk – enda teadmata ja tahtmata – Teie silmis ära teeninud olla, kuid ma arvan, et Teil ühtki põhjust ei ole minu puhul ka teisele maad anda. – Aga isegi säärasel korral jääb minu piiritu austus T e i e vastu moondamatult püsima, Teil ei lähe kuidagiviisi korda ennast minule võõraks muuta, mina saan Teid nagu oma ideaali kummardama! Edasikestva kirjavahetuse rõõmu võite Teie minult küll röövida, mitte aga endise õnne mälestust kustutada, mis mulle kuni viimse hingetõmbamiseni truuks jääb. Mis poisike aimas, millest noormees unistas ja mis mees oma kujutlusjõuga ühest naisterahvast iganes luua suutis, on mulle Teie tutvuse läbi täiesti tõeks läinud. Selle ülestunnistuse pidin Teile tegema, isegi kui need sõnad viimasteks peaksid jääma, mis meie kirja teel vahetame. Ükskord tohiks ka s e e aeg tulla, kus Te minust ehk paremini võiksite mõelda kui praegusel silmapilgul, kus Teie haavatud meelt nagu loodustki udu ja suits on sombutanud.
Koidula lühidale formaalsele saksakeelsele vastusele, kirjutatud augusti lõpus 1868, oli lisatud pakk viimase kuue aasta Eesti Postimehe kirjandusliku lisalehe eksemplare ning tervitused proua Kreutzwaldile. Tõsiasi, et ta pidas oma külaskäigu ajal antud lubadust need eksemplarid saata, osutab toona tavapärasele formaalsele viisakusele. Kreutzwald kinnitas paki kättesaamist lühida teatega, ent sellele järgnes märksa pikem kiri septembri lõpus lootuses, et aeg on aidanud Koidula haavu parandada. Kreutzwald väljendas kurbust ning jahmatust oma naise naeruväärse käitumise pärast, kuna ta polnud Koidulast kunagi mõelnud teisiti kui vaimolendist.
Ta jäävat igavesti tema naiseideaaliks, keda ei tuleks segi ajada lihast ja luust naistega, kes talle süüa teevad ja kraamivad, vaid pigem nagu muusaks, jumalannaks. Koidula ei vastanud. Kuni ta vaikis, kirjutas Kreutzwald veel kahel korral, 1868. aasta novembris ja 1869. aasta aprillis, kaks pikka kirja kummalgi juhul. Esimesel mail jätkas Koidula taas kirjavahetust, milleks võis teda ehk ahvatleda Kreutzwaldi kirjas mainitud seik, et professor Wilhelm Schott Saksamaalt oli poetessi järele pärinud. Ent lumm oli lahtunud ning kirjade toon muutunud. Kreutzwald kirjutas, et tunneb end nüüd nagu vanaisa, kes kirjutab lapselapsele, ja et vahepealse vaikitud aasta tekitatud emotsionaalne murdumine oli teda üle kümne aasta vanemaks teinud. Koidula vastus oli ikka soe ja hell, ent ta polnud enam too alandlik naiivne protežee tema jalge ees.
Koidula kirjutas:
Papa, mina ei karda Teid enam, s. t. – ei, nii kindlameelselt ma parem üles ei astu – ma arvan, Teie emantsipatsiooni-ideed on juuri ajanud. Ja-jah, papa, Teie ei usugi, kui palju ma muutunud olen ja minu eneseusaldamine tõstab väga energiliselt mässu arvamise vastu, et minul õigus ei olnud.
Ka tema järgmistest kirjadest vaatab vastu ilmselgelt küpsem, enesekindlam noor naine, kes on vahepealse üheksa kuu jooksul kogenud tunnustust. Kreutzwald oli ette pannud, et oma naise järelevalve vältimiseks võiks Koidula oma kirju saata Laakmanni kaudu, kes trükkis Eesti Postimeest ning vahendas sageli Kreutzwaldi raamatutellimusi. Koidula keeldus. Ehkki ta hindas nende jätkuvat kontakti, oli talle vastumeelt mõte, et see tooks kaasa mingit salatsemist. Viimaks saatis ta oma kirjad Võrru ikkagi tavapostiga, ja Kreutzwald sai need kohalikust postkontorist kätte.
Aastaid pärast nende kirjavahetuse esmakordset postuumset avaldamist 1911 on mõistatus, mis tegelikult ikkagi juhtus Koidula külaskäigu ajal Võrru, ainet pakkunud rohketele kirjanduslikele spekulatsioonidele. Leidub ka neid, kelle meelest Kreutzwaldi ja Koidula, keda mõlemat peetakse Eesti kultuuri suurkujudeks, omavaheline kirjavahetus on ühtlasi kummagi suurim kirjanduslik saavutus.
Koidula suhtumine Kreutzwaldi muutus pärast ta ajaloolist külaskäiku Võrru. Ent see ei pruukinud olla üksnes proua Kreutzwaldi armukadeduspurse, mis poetessis seda muutust põhjustas. Ilmselgelt oli Võru vana väikekodanliku koduperenaise sapine reaktsioon, mida poetessi sealolek tekitas, niivõrd ootamatu ja alandav, et peletas ta ülepeakaela Tartusse tagasi. Tema sellele episoodile järgnenud kuude meeleseisundist ei ole aga mingeid andmeid, kuna kirjad sellest perioodist puuduvad. Ent 1869. aasta esimese poole jooksul oli ta üleni sukeldunud uude ettevõtmisse, ja kui nende kirjavahetus taas jätkus, oli ilmne, et vahepeal aset leidnud sündmused polnud talle mitte üksnes värsket energiat andnud ja ta enesekindlust uuele tasemele tõstnud, vaid ka uute loominguliste kõrguste poole suunanud.
Madli Puhvel „Lydia Koidula elu ja aeg“ ilmub Maalehe raamatusarjas „Eestile elatud elud“
Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
