Nõukogude aja absurd: tubli seltsimees Eha üritas mitukümmend aastat Rootsi onule külla sõita, aga ei lubatud

„Tunneme sm. PAJU, Eha Heimar Johannese tr. kui poliitiliselt arenenud ja tublit töötajat ning soovitame teda sõiduks Kanadasse külla abikaasa tädile tähtajaga kaheks kuuks.“ Niisuguse „iseloomustus-soovituse“ sai Eha Paju 1969. aastal jalatsivabrikust Kommunaar, et pääseda Nõukogude Liidust välja sugulasele külla. Hilisemate aastakümnete jooksul esitas ta kümneid väljasõidutaotlusi Rootsi enda sugulaste juurde sõiduks. Kuigi iseloomustused olid alati hiilgavad, ei lubatud tal sõita mitte kunagi.

Eha Paju tütar Viive Aasma leidis koos õe Veevega isa-ema juures Pääskülas olles vanad dokumendid ja kirjad. Viive ütleb, et tagantjärele saab selle üle naerda, milline tubli seltsimees oli nende ema, aga nõukogude ajal oli asi tõsine ja pealegi jäi kõigist alandustest hoolimata kogu asjaajamine tulemusteta ja ema ei saanudki välismaale.

Selleks, et Nõukogude Eestis üldse saaks hakata välismaale sõidu asju ajama, pidi välismaal elav sugulane saatma küllakutse ja kinnitama, et vastutab täielikult kutsutava eest ning tagab tema ülalpidamise. Siis pidi kutsutu tegema avalduse ning saama töökoha parteikomiteelt ja ametiühingult iseloomustus-soovituse.

„Kui me lugesime neid dokumente, mille järgi Paju Eha Heimar Johannese tütar ületab töönorme 120-130% ja annab jalatsi pealsenaha ökonoomikat, on tubli ema oma lastele, on hinnatud oma kolleegide poolt, täidab viisaaastaku plaane jne, siis saime aru, et tegelikult peaks nutma,“ nendib Viive Aasma. „Et sellised ajad olid olemas, et parteibürood ja muud poliitilised rakukesed lubavad seltsimees Paju Eha Heimar Johannese tütrel sõita külla oma sugulasele! Milline absurde dokument juba oma olemuselt – kuna ta on tubli inimene, siis kirjutame soovituse, et ta võib sugulasi külastada.“

Eha Paju ise ja tema abikaasa Arved Paju ehk Viive ema ja isa räägivad olnust pigem kui veidrast kurioosumist, sest mis seal tagantjärele ikka nutta. Eriti, kui oled ka Siberis ära käinud, nagu Eha ja enamik tema suguseltsist. Pealegi said nad pärast iseseisvumist siiski sugulastele külla sõita ja sugulased said juba nõukogude ajal Eestis käia.

Kõige vanem säilinud iseloomustus-soovitus ongi pärit 1969. aastast ja on niisugune:

ISELOOMUSTUS-SOOVITUS

PAJU, Eha Heimar-Johannes
Sünd. 24.II 1941.a. Kingissepas,
Rahvuselt eestlane, ÜLKNÜ liige
1961.a., haridus 9 kl.

„Sm. PAJU, Eha töötab NJTK „KOMMUNAAR“ juurdelõikajana tsehhis esialgu õpilasena arvates 16. märtsist 1964. a. Ja 1. juunist 1965.a.a II kategooria juurdelõikajana kuni käesoleva ajani.
Töötades tootmiskoondises juurdelõikajana oma tööülesandeid on täitnud korralikult, kusjuures pidevalt täidab ja ületab töönorme kuni 120-130%-ni, samaaegselt annab ökonoomiat 500-600 dm2 pealsenahka. Iseloomult tasakaalukas ja kaastöötajatega läbisaamine hea. Ühiskondlikest üritustest tsehhis võtab osa.
Tunneme sm. PAJU, Eha Heimar Johannese tr. Kui poliitiliselt arenenud ja tublit töötajat ning soovitame teda sõiduks Kanadasse külla abikaasa tädile tähtajaga kaheks kuuks.
Iseloomustus-soovitus kinnitati parteikomitee istungil protokolliga Nr. 17, 11. aprillist 1969.a. ja a/ühingu käitiskomitee istungil protokolliga nr 14, 7. III 1969.a.

NJTK „KOMMUNAAR“ Direktor Nugis

Parteikomitee sekretär Seinberg

a/ü käitiskomitee esimees Nuut.

Eha Paju ütleb selle iseloomustuse kohta, et kuna Rootsi oma onu juurde teda korduvalt ei lubatud, siis katsetas ta igaks juhuks korra ka Kanadasse mehe tädi juurde pääsemist. Aga ka sinna ei lubatud.

Eha esitas taotlusi mitu aastakümmet järjekindlalt iga kuue kuu tagant. Tihedamini ei tohtinud. Ta ei saanud mitte kunagi jaatavat vastust, kuigi isa oli Suure Isamaasõja invaliid, mis tol ajal oli argument. Aga Eha jonnis järjekindlalt, iseloomustab tütar oma ema.
Miks ei lubata sõita, kui abikaasa ja lapsed jäävad maha, seda keegi ei teadnud. Põhjendama ei pidanud keegi, lihtsalt tulid eitavad vastused.

1980ndate aastate lõpus otsis Eha abikaasa Arved kontakti ühe KGB ohvitseriga, et see aitaks takistused kõrvaldada. Ta andis ohvitseri abikaasa kätte paki 25rublaseid, et mees oma mõjuvõimu kasutaks. „Ma andsin raha, et ta asja korda ajaks,“ ütleb Arved. „See mees ja tema naine elavad praegugi. Algul ta ütles, et ma olen väljapressija, aga lubas asja vaadata. Ja pärast ütles, et selle mehe juurde ehk siis Eha onu juurde ei aita ei ussi- ega püssirohi.“ See oli lootusetu juhtum KGB jaoks.

Eha räägib, et kui kogu aeg tulid küllasõidutaotlusele eitavad vastused, siis nad muidugi arutasid, et kuna kõik on Siberis olnud, siis küllap sellepärast ei lubata. Tegelikult oli põhjus konkreetsem ja erakordsem.

Eha ema vend ja isa vend põgenesid sõja lõpus mõlemad noorte meestena Rootsi. Ema vennal jäi Saaremaale maha naine koos väikese pojaga. Ja vend võttis 1947. aastal ette nii ohtliku seikluse, et tuli öösel Rootsist kaatriga naisele ja lapsele Saaremaale järele. Isa vend tõi ta suure kaatriga rannikule ja kodust tuli väike paat vastu. Isa vend sõitis tagasi Rootsi,et hiljem tagasi tulla. Ema vend jäi talusse oma naise ja lapse juurde ootama, millal järele tullakse. nad pidid koduaknast tuledega merel märku andma, et kõik on korras ja võib kaatriga kalda poole järele tulla. Aga nii Saaremaa kui Hiiumaa piirivalve jälgisid juba kaatrit. Isa vend ei näinud maja aknast märguannet, aga hakkas siiski kalda poole tulema. Piirivalve hakkas kaatrit taga ajama, aga ta jõudis neutraalvetesse põgeneda.

„Keegi siit kaebas ja kogu suguselts saadeti 1947. aasta sügisel Siberisse,“ meenutab Eha. „Mu ema, isa ja emapoolne onu viidi vangi. Naise järele tulnud onu sai kakskümmend viis pluss viis ja suri Siberis. Ema oli rase ja sünnitas Pagari keldris, aga poiss suri neljakuusena nälga. Mina olin viieaastane ja jäin maha, aga mind saadeti minema koos vanavanematega 1949. aasta küüditamislainega. See, et onu oli tulnud kaatriga Saaremaale, oligi see põhjus, miks meid vangi pandi ja miks meid pärast kuhugi ei lastud.“ Onu laps, kelle,ta ka järele tuli, on elus. .

„Oleks siis midagi poliitilist olnud, ainult see kaatriga edasi-tagasi käimine. Tema põhipatt oligi see, et et tema onu arvas, et on nii kõva poiss, et tuleb viib Eestist oma naise kaasa,“ muigab Arved.

1977. aasta iseloomustus-soovitus Eha Pajule.

Aga 1970.-80ndatel saatis onu Rootsist Ehale iga kuue kuu tagant uue kutse. „Onu suri 1981. aastal ära ja mu isa tahtis matustele minna, aga sai jälle eitava vastuse. Siis läksime koos Pagari tänavale KGBsse. Mitu meest oli seal kabinetis. Küsisime, miks mitte keegi ei saa matustele minna. Nad ei osanud midagi konkreetset öelda, aga üks ohvitser ütles, et kuidas ei saa, isa õde saab ju minna. Ehk siis minu tädi. Tädi elas Saaremaal ja oli haige, tema ise ei teadnuki, et ta saaks Rootsi minna. Aga KGB teadis. Imestasime siis, et tädile endale polegi teatatud. Tema ei käinud Siberis.“

Arved Paju taotles mõned korrad küllasõitu Kanadasse oma tädi juurde, aga temagi ei pääsenud välja mitte kunagi. Tema iseloomustus-soovitused on venekeelsed, nimega „harakteristika-rekomendatsija“. Ka osa emale antud soovitusi on venekeelsed. Arved sai aru, et asi on lootusetu ega proovinud enam. Tema oli keeldumise põhjuse juba varem teada saanud.

Iseloomustus-soovitus Arved Pajule.

Arved õppis nimelt sõjaväelenduriks. Teades, et hävitaja peale Baltikumi mehi ei taheta lasta, õppis ta Vitebskis transpordilennuki AN12 piloodiks. „Ma spetsiaalselt küsisin lennukooli astudes, kas mu Kanadas elav tädi on takistuseks,“ räägib Arved. „Siis öeldi, et lähisugulased on isa-ema, lapsed ja õed-vennad. Aga hiljem enne välismaa lende võeti mind alati lennukist maha. Varssavi pakti maadesse lubati, aga näiteks kolmnurka Tai-Kambodža-Vietnam lendavast meeskonast jäeti välja. Sinna visati igasugu salajasi laadungeid langevarjudega alla, isegi suurtükke ja tanke. Minu meeskonna komandor ütles, et midagi on siin mäda, et sind alati meeskonnast maha võetakse. See kapten käis siis polgu staabis asja uurimas ja pärast küsis minu käest, miks ma varjasin, et mul on tädi Ameerikas. Ma polnud midagi varjanud, mulle ju öeldi, et tädi pole lähisugulane ja keegi polnud tädi kohta midagi küsinud. Muidu oli tädi kauge sugulane, aga siis oli liiga lähedane.“
„Kui Arved tahtis Kanadasse tädi juurde sõita, siis öeldi ka seda, et tädi on liiga kauge sugulane,“ lisab Eha. „Aga lennukiga välismaale lendamiseks oli liiga lähedane.“

Arved oli lennuväes kolm aastat ja valmistus lennuväeakadeemiasse astuma, aga siis mõistis, et sel pole mõtet. Edasi õppis ta TPIs automaatikat.

Viimane säilinud Eha Pajule antud väljasõidusoovitus pärineb 1988. aastast, nii et ta võitles nõukogude aja lõpuni.

Dokument on niisugune:

ISELOOMUSTUS-SOOVITUS
Sm. PAJU, EHA Heimar-Johannese t. kohta
sünd. 24. veebruar 1941
eestlane, parteitu
haridus 9 kl.
Abielus

Sm PAJU, Eha töötab teeninduskombinaadis „VÄLK“ alates 1976.a. novembrikuust jalatsisalongis juurdelõikajana.
Sm PAJU, E. tunneb hästi oma kutseala ning tema poolt tehtud töö on alati kõrge kvaliteediga. Korduvalt on teda tunnistatud ettevõttesiseses sotsialistlikus võistluses parimaks juurdelõikajaks.
Oma erialaseid ja ideelis-poliitilisi teadmisi täiendab sm. PAJU, Eha kommunistliku töö koolis.
Sm. PAJU, Eha on amtiühinguaktivist. Käesoleval ajal on ta salongi ametiühingurühma kultuuritöö organisaator.
Sm. PAJU, Eha on sõbraliku ja abivalmis iseloomuga, omab kaastöötajate hulgas autoriteeti. Sm. Eha PAJU on tubli ema oma lastele.
Sm. PAJU, E. on viibinud 1967.a. Ungari RV. Salajase dokumentatsiooniga sm. PAJU, E. kokku ei puutu.
Sm. PAJU, Eha iga-aastane puhkus on 18 tööpäeva.
Teeninduskombinaadi „Välk“ administratsioon, parteialgorganisatsioon ja ametiühingukomitee soovitavad sm. PAJU, Eha sõiduks Rootsi 1988.a. küllakutsega oma onutütre juurde.

Iseloomustus on kinnitatud kombinaadi parteibürool 12. jaanuaril 1988.a. pr. Nr. 51 ja A/Ü Komiteel 19. jaanuaril 1988.a.

Direktor Oblikas
Partei a/o sekretär Mäeveer
A/Ü Komitee esimees Hansen

Samas need need Kanada ja Rootsi sugulased said korduvalt nõukogude ajal Eestis käia. Eha onu ise ei julgenud siiski sõita, aga käisid onunaine ja onutütar ja ka kaugemaid sugulasi.
Esimest korda võeti välismaa sugulast vastu juba 1963 või 1964. See oli üks Arvedi kaugem sugulane Kanadast, mitte tädi.

Kauged 1960ndad. Eha vanaonu tütar ja tema isa onutütar Vilma Tallinnas. Pildilt on kohe näha, kes on välismaalane. Paremal on Eha ja valgas mantlis tema isa Heimar Johannes.

Arvedi Kanada-tädi koos Arvedi 15 aastat noorema tollal sõjaväes teeninud vennaga ja Arvedi uue Ladaga Spordi tänaval. 1970ndate esimene pool.

1970.-80ndatel käidi külalistel enamasti vastas sadamas, kuhu Rootsi suglased Soome kaudu saabusid. Ööbida tohtisid nad ainult Viru hotellis, kuigi päevasel ajal võisid kodus ka külas käia. Tallinnast välja ei tohtunud sõita, nii et kodusaarele Saaremaale ei pääsenud keegi enne Eesti isesesvumist. Arved mäletab, et Viru hotelli toas rääkides tõsteti ikka näpp suu ette, kuna kahtlustati, et kuulatakse pealt.

Tütar Viive Aasma meenutab: „Mina olin laps, kui käisime sadamas sugulastel rukkililledega vastas ja siis istusime viisakalt Viru hotellis ja vanainimesed rääkisid... Hiljem sõitsime kõik meie tolleaegsesse väiksesse Mustamäe korterisse, kuhu tuli kokku piltlikult öeldes sada sugulast ja siis alles räägiti tegelikult. Viru suhtes oli kõva kahtlus, et kuulatakse pealt, mis on tänaseks ka tõestatud.“

Eha ise lubati esimest korda Rootsi 1990. aastal. Ta mäletab, kui tõsiselt siin instrueeriti, mida võib teha ja mida ei või. „Öeldi ka millegipärast, et seal on üks elekroonikakaupmees Ring, et tema juurde ei tohi minna. Aga see oli mu onu sõber ja suvilanaaber ja ta oli sisuliselt esimene mees, keda ma Rootsis kohtasin.“

Tänaseks on Arvedi tädi Kanadas ning Eha onu ja onunaine Rootsis surnud. Nooremate põlvkondadega hakkab tekkima keelebarjäär. Lea ütleb, et onutütar räägib eesti keelt, aga kirjuatada enam ei julge. Kolmas põlvkond enam eesti keelt ei räägi.
Nõukogude ajale tagasi vaadates ütleb Eha, et ta ei mäleta kurbust või vimma. Elu oligi niisugune. „Eks me ikka uut taotlust esitades ootasime, et äkki seekord saab. Näiteks üks oma küla naine Saaremaalt proovis kümme korda, kümnedal korral lubati, ta läks ja tagasi enam ei tulnud. Aga meie ei saanud, kuigi oleks tagasi tulnud, sest pere ju siin.“

1990ndad ja sugulaste vastuvõtt Tallinna lennujaamas: väimees Toomas, onunaise vennad Ahto ja Ivar, onutütar Leena, onunaine Urve ja Arved ning ees lapselapsed.