Jaanus Nõgisto: Rannap ei kujutanud ette, et on olemas inimesi, kes nooti ei tunne
20. augustil esinevad legendaarse Ruja liikmed Rein Rannap ja Jaanus Nõgisto koos kontserdil „Eesti muld ja eesti süda“ Tallinna lauluväljakul. Ansambli Ruja aegadel on meeste vahel olnud ka tõsiseid ütlemisi ja üks neist tekkis kohe Nõgisto bändi liikmeks saamise järel, kirjutab Tiina Lang „Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi“.
Uues Tombis ehk Salme tänava kultuuripalees oli teisel korrusel tantsusaal, kus 1972. aasta novembris mängis ansambel Andromeeda, mille koosseisus esines lauljana aeg-ajalt ka Urmas Alender. Mulle seniajani arusaamatul põhjusel tuli lavale ka ansambel Ruja, ent ilma Rannapita. Tema enam mõttetutel tantsupidudel mängimas ei käinud, oli ennast juba selgelt positsioneerinud: tema muusika on kuulamiseks ja päike peab paistma just tema peale.
Inimesed tantsisid seal susside sahinal ja äkki mängis Ruja Led Zeppelini lugusid „Immigrant Song“, „Stairway To Heaven“ ja Trapeze’i „Medusat“, lisaks paar traditsioonilist rock’n’rolli. Tants jäeti pooleli, koguneti lava ette. Millegipärast olin mina lava taga, tahtsin ka mängida ja mind lasti. Mängisin Black Sabbathi lugu „Snowblind“ ja muidugi oma ogarat lugu „Atomic Iron“. Need bändikutid ei vaadanud minu peale üldse halva pilguga. Ainuke, kes minuga ei rääkinud, oli Andres Põldroo. Küllap olin ma tema silmis täielik poisike. Pealegi ma kartsin teda natuke. Aga Urmas, Tiit ja Andrus Vaht müksasid mind ja ütlesid: “Äge kutt oled, raisk!“ Haagma Tiit ja Alender teatasid: „Meil on varsti jälle kontsert, nüüd mängid kitarri sina.“ Andres oli neile soovitanud, et see kutt kõlbab teile küll, ta ise enam Rannapiga mängida ei tahtnud. Tol ajal meil normaalseid klahvpille peale klaveri ja kitsehäält tegeva Vermona oreli polnud, kuigi mujal maailmas olid juba süntesaatorid, mellotronid ja muud klahvpillid, mis võimaldasid tekitada sümfoonia- või keelpilliorkestrile sarnanevaid kõlavälju ja mängida soolosid, mis sõid end kitarripartiist välja.
Põldroo oli kitarristina sedavõrd tugev ja tema mängulaad niivõrd agressiivne, et hakkas varjutama Rannapit, kes suutis ennast välja süüa vaid siis, kui võeti muu muusika vaikseks ja ta sai klaveriga domineerida. Selle tõttu oli aga tasakaal bändis rikutud. Võimalik, et see oli põhjus, miks mind Rujasse mängima kutsuti ja Rannap sellega nõustus. Aga nad said veel hullema tegelase...
Rannap ei kujutanud ette, et on olemas inimesi, kes nooti ei tunne. Ta arvas, et kõik on sündinud juba niimoodi, et loevad nooti nagu siidi. Jõulude ajal oli ETVs tulemas telesaade nimega „Värviveski“, mida Peeter Urbla Eesti Televisiooni režissöörina tegi. Sinna oli tellitud Rannapilt kujundusmuusika ja bänd pidi ka osalema. Sain paar noodilehte kitarripartiidega, kus oli kõikvõimalikes taktimõõtudes noote ja harmooniamärgid. Minu senine tegevus polnud noodikirja lugemise ja analüüsimisega üldse seotud olnud, vaid oli olnud kuulmisel põhinev ja rifipõhine kitarrimäng. Ma ei osanud eriti muretseda. Ei mõelnud, kas saan hakkama. Mõtlesin, et olen kitarrimängija, küll ma mängin.
Lindistussessioon toimus Eesti Televisiooni esimeses stuudios. Proove minuga enne seda ei tehtud, sest Rannap oli ju noodid välja kirjutanud. Mul oli paar päeva aega, õppisin vägisi noodist meloodialõigukesed ära. Midagi väga hullu seal ka ei olnud. Saan hakkama küll, mulle tundus. Lindistamise ajaks oli Rannap vahepeal asju ümber mõelnud. Tuli, kummardus noodipuldi kohale, ja kirjutas noodipaberile parandusi. Tõmbas midagi maha, kirjutas midagi juurde. Minu jaoks oli see muidugi täielik jama. Olin ropult vaeva näinud, et meloodiad ära õppida. Neli takti tuli juurde, kaheksa kadus ära. Lisaks oli kuusteist takti pausi. Oh sa sinder! Lint pandi käima, trummimees lõi loo lahti. Mängisin esimesed paarkümmend takti ära, aga siis tuli esimene koht, mida Rannap oli muutnud. Ajasin mingit suvalist udu ja asi jäi seisma. „Ära nüüd jama, vaata tähelepanelikult. Ma kirjutasin sinna ju selgelt üles... Läheb uuesti,“ ütles Rannap. Üks, kaks, kolm, neli... Oh, sa raisk! Seejärel mängis Rannap klaveril partii kolm korda kiiremini ette. Mul tekkis totaalne kramp. Ma ei saanud aru, mulle ei jäänud meelde, kuigi mulle üldiselt jääb ruttu meelde, aga sellel hetkel ei jäänud. Adrenaliin oli nii üleval. Rannap oli salvestusele lisaks võtnud veel kontrabassi- ja altviiulimängija ning need mehed said äkki aru, et ma ei tunne üldse nooti. Kontrabassimängija võttis mu kitarri ja mängis partii ühe võttega sisse. Tol ajal mängiti lugu algusest lõpuni ja korraga linti ning nii jäigi. Mul oli piinlik ja häbi. Rannap oli kohutavalt erutunud ja kähvas: „Kao minema, et ma sind siin enam kunagi ei näeks!“ Mul oli sõna otseses mõttes nutt kurgus, piinlik ja paha olla, aga Tiit ja Urmas ütlesid: “Ole nüüd rahulik, pole häda midagi.“ Ruja lugude noote mu käest ära ei võetud ja ma asusin neid sõna otseses mõttes pähe ja sõrmedesse õppima.
Tiina Lang „Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi“, Marikiri Raamat OÜ
Vaid sel nädalal on 20. augusti kontserdi piletid saadaval Rahva Raamatu kauplustes ja e-poes hinnaga 12€. Soodushind kehtib vaid püsikliendile, tavahind 15€.
