Raimond Kaugveri noorpõlveromaan: tuleb saavutada, et ükski õpilane enam komnooreks ei astu
Tänavu ilmus esimest korda raamatuna Raimond Kaugveri 1950ndail aastail päevikute põhjal kirjutatud ja sisu tõttu loomulikult ilmumata jäänud kooliromaan „Viimse meheni“, mis on tõestisündinud lugu Rakveret meenutava Eesti väikelinna poiste vastuhakust nõukogude võimule 1940. aastal. Siin katkendis tulevad poisid esimest korda kokku.
1940. aasta hilissuve rauge, lämmatav palavus lasus raskelt, jõuetuks tegevalt kogu linnal. Kõnniteede kivide kuumus kõrvetas taldu ka läbi kingade; astudes pehmunud, vetruvale asfaldile näis Rasmus Tombakile, nagu kõnniks ta sookamaral, mis iga hetk rebeneda võib. Et sellisest ebameeldivast tundest vabaneda, kiirendas ta sammu ja läks kähku üle tänava, rutuga kella vaadates. Nojah, muidugi jääb ta hiljaks. Aga kodunt ei saanud nii äkki tulema, tädi Hilli tahtis iga hinna eest teada, kuhu Rasmus jälle läheb ja millal ta mõtleb koju tulla. Võttis tükk aega, enne kui Rasmus suutis oma jumalakartliku ning mureliku tädi rahulikuks valetada. Selge, tädil oli omast kohast täiesti õigus muretseda, kui poiss õhtuti väga kauaks ära jäi – nii mõnigi koolinoor oli juba öiselt tänavalt kinni nabitud ja NKVDsse tassitud. Tädi oleks muidugi pidanud aru saama, et Rasmust polnud n i i kerge püüda ega olnud selleks erilist põhjustki. Aga tädi ei kuulanud Rasmuse seletusi, ta rääkis aina metsalisest ja selle seadusest, Rasmusel oli tihti päris piinlik, kui ta seda võõraste inimeste kuuldes tegi. Aga noh, isa ja ema soovil veetis ta oma gümnaasiumiaja linnas just sellesama tädi juures ja sündsuse pärast ei kõlvanud tädiga vaidlema hakata.
Rasmus lisas sammu ja pöördus kitsale kõrvaltänavale, otsides silmadega väikest kollast majakest kurakätt. Ta märkas rahuldusega avatud õhuakent ja noogutas spontaanselt – see oli kokkulepitud märk, et kõik on korras.
Selles majakeses pidi ta täna kohtuma kolme kaaslasega linna teistest koolidest, et moodustada esimene väike rühmitus, kes tahtis seada oma sihiks võidelda eesti rahvusliku meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest.
Ta astus trepile ja pööras energiliselt vanamoelist kellasõrmikut – kolm korda, nii nagu oli kokku lepitud. Lennart Adari avas kohe ukse, ta oli ilmselt juba oodanud, ja ütles toonitatud tõsidusega:
«Siin sa siis oledki. Tule sisse.»
Rasmus astus üle künnise, nad kätlesid täismehelikult.
«Teised on siin?»
«Kõik.»
Seal oli Valmen Rajala klaveri taga, veidi kühmus ja kummargil peaga, nagu ei näeks ta hästi, suured mustaraamilised prillid kergelt ninale libisenud ja lühikesed pruunid juuksed omapead salknemas ümber ümmarguse, kühmulise lauba. Tema halli pintsaku nööbid olid avatud, ta näis niiviisi veel tüsedamana, kui ta tegelikult oligi, see suur seitsmeteistkümneaastane poiss natuke aeglase olemise ja väga visa ning järeleandmatu loomuga. Tema selja taga oli laud raamatute ja vihikutega, mõned neist olid avatud ja Rasmus taipas, et see pidi kujutama konspiratsiooni: kui keegi peaks ootamatult tulema, jääks mulje, nagu õpiksid nad siin koos. Madalal nikerdatud öökapil oli grammofon, seegi oli avatud, Rasmus mõtles tahtmatult muiates, et kettale asetatud plaadil oli kindlasti «Katjuša» või «Minu Moskva».
Madalal kušetil nõjatus patjadele Kristjan Mollat, siludes harjumuslikult pikkade valgete sõrmedega oma tuhkblonde kiharaid ja vaadates tulijaid suurte säravate silmadega, mis tema kõhna kahvatu näo veel kahvatumaks tegid. Ta põdes tiisikust, Rasmus teadis seda, ja mõõ¬tes pilguga sõbra kõrget järsku laupa ning teravat lõuga, oli tal Kristjanist äkki hirmus kahju.
Kohe varjas teda aga Rasmuse eest Lennarti lühike rässakas kogu, mille küljes käed näisid alatasa liikuvat. Tema hallid jahedad silmad käisid arvustavalt üle toa, ja oma tumedaid, silmile tikkuvaid sirgeid juuksekahle üle lauskja otsmiku tagasi visates ning laia nurgelist lõuga ette nõksatades ütles ta mehelikult:
«Asume asja juurde.»
Valmen tõusis kohe klaveri tagant ja istus laua äärde. Kristjan sirgus patjadelt ja nihkus lähemale, Lennart seadis endale ja Rasmusele toolid ning niiviisi moodustasid nad nüüd väikese sõõri ümber raamatuid täis laua.
«Sõna on Rasmusel,» ütles Lennart ja laskus käsipõsakile lauale.
Rasmust valdas taas erutus. Ta pidas viivuks aru, kas tal sobiks püsti tõusta. See tundus siiski kunstlikuna, ja oma ärritust maha surudes ütles ta üsna rahulikult kõlava häälega:
«Nojah, hakkame siis pihta. Me tulime täna siia kokku natuke teistmoodi, kui harilikult tullakse ... Tulime nõu pidama ...»
See kõik kõlas liiga õõnsalt, ta vaikis korraks ja pahvatas siis otse ning vihaselt:
«Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja! Hea küll, käid õhtul mööda linna ja rebid mõne loosungi maha. Aga see on ikkagi sihuke juhuslik temp, rohkem poisikeste ulakus. Tahaks teha midagi konkreetsemat, asjalikumat! Näete ju ise – üks ja teine astub komnooreks, annavad seinalehti välja, propageerivad enamlust! Niimoodi jääb ju mulje, et kõik on korras, elu läheb edasi, vaata et juubeldame koguni kaasa! Tuleb sellele ogarusele kuidagi piir panna, tuleb näidata, et me ei lähe kaugeltki selle kõigega kaasa, et meil on oma väljakujunenud rahvuslikud ja poliitilised tõekspidamised, et me paneme vastu igal pool ja igal ajal!»
«Õige!» ütles Kristjan Mollat raudselt. Tema tumedad silmad näisid veel rohkem särama löövat. «Kaua me ikka ainult suud pruugime, tarvis on midagi ära teha!»
«Seda ma räägingi,» nentis Rasmus. «Üksi ei tee suurt midagi, sellepärast ma tegingi otsuse, et meil peab igas koolis oma esindaja olema.»
«Kas ainult üks?» küsis Lennart.
«Noh, esialgu muidugi üks …» Rasmus kõhkles natuke. «Vaja on asi käima panna,» ütles ta siis otsustavalt. «Küllap siis selgub, mis edasi saab. Peaasi, et midagi liikuma hakkaks. Ja nendeks liikumapanijateks oleme meie.»
Ta vaatas igaühele tõsiselt otsa. «Me riskime muidugi paljuga. Teate ise.»
Valmen tegi järsu, üleoleva liigutuse.
«Sellest me ei räägi,» ütles ta täismehelikult. «Iga mees teab, millele ta välja läheb.»
«Ma usun ka,» vastas Rasmus. Tema nooruslikku kujutlusse kerkis äkki heroiline pilt inimesest, kes seisab seljaga vastu seina ja vaatab temale sihitud püssitorudesse.
«Ma arvan, et me kõik oleme kindlad, et tasub riskida – kõigega.»
Need sõnad olid öeldud vaikselt ja veendunult ning neli koolipoissi tundsid järsku väga selgesti pühalikku kindlust. Ühelgi neist polnud mingeid kogemusi, kellelgi ei tulnud veel millegi eest võidelda. Ometi oli rahvusluse ja vabaduse idee neisse nii tingimatult sisse kasvanud, et selles polnud kübetki olla-tahtmist – nad olid niisugused, pidid niisugused olema, ja sellistena olid nad vähimagi kõhkluseta valmis võitlema – ükskõik kuidas.
«Ma mõtlen, et meie rühmitust peaks ka kuidagi nimetama,» ütles korraga Kristjan Hollat. Ta toetus lauale ja vaatas teistele otsa. «See on ju ikkagi organisatsioon, eks ole? Võibolla, et varsti – et kunagi kuulub sellesse organisatsiooni sada, võib-olla koguni tuhat inimest! Me ei saa ju jääda nimetuks!» Lennart kõhkles pisut, kas see kohe alguses nii tähtis on.
«On küll,» lausus Valmen resoluutselt. Ta oli alati väga asjalik.
«Ainult et kuidas?»
««Iseseisva Eesti eest võitlejad»,» pani Rasmus ette.
«Liiga pikk,» tõrjus Lennart resoluutselt. «Nimi peab olema lühike ja lööv. Näiteks ... «Võit või surm» ... Või ... «Vabaduse nimel». Või ...»
««Viimsed viikingid»,» arvas Valmen. Rasmus mühatas.
«Ega me seiklusromaani kirjutama hakka,» ütles ta tahtmatu põlglikkusega.
«Teate mis?» sõnas äkki Kristjan Hollat ja õnnelik sära valgustas ta nägu. «Mina leidsin.»
«Noh?» küsisid kõik korraga.
Kristjan ütles pikkamisi ja rõhutades: ««Viimse meheni»!»
Silmapilguks valitses vaikus, siis hüüatas Rasmus:
«Braavo! Jah, see läheb.» Ja ta kordas tasa, nagu oleks ta tahtnud seda igavesti meelde jätta:
«Viimse meheni ...»
Ta tõusis püsti.
«Me rääkisime enne sellest, et me riskime väga paljuga, riskime võib-olla oma eluga, kui otsekohe välja öelda. Võib-olla, et igaühel üksikult riskides poleks seda vaja, aga ... Ühesõnaga, ma leian, et me peaksime andma vande. Et me jääme igal juhul ustavaks oma põhimõtetele, aga eeskätt ka seda, et me üheski olukorras, sündigu meiega mis tahes, ei reeda üksteise nimesid.»
Valmen mühatas põlglikult ja vaikis.
«Minu arust on see solvamine,» ütles Kristjan ja tema nägu kattus roosade plekkidega. «Mis me siin siis üldse arutame, kui me üksteist ei usalda ja mingisugust vannet vajame?»
Rasmus kohmetus ja tahtis vastu vaielda, aga Lennart jõudis temast ette.
«Kui te enda peale nii kindlad olete, miks te siis pelgate seda vannet anda?» küsis ta kerge irooniaga. «Mina ei karda. Mina vannun, et ma ühelgi juhul, üheski olukorras ei reeda meie organisatsiooni ega ühtki tema liiget.»
«Ka mina vannun,» ütles Rasmus viivitamatult.
«Noh, siis vannun mina kah,» nõustus Valmen järele andes.
Kristjan vaatas neid viivu, hüppas siis püsti ja prahvatas:
«Olgu siis! Vannun, et minust ei saa iialgi reeturit, tulgu mis tuleb!»
Nõnda seisid nad kõik püsti ümber raamatuid täis kuhjatud laua ja tundsid, et siin pisikeses toas oli pandud alus millelegi hoopis suuremale ja tõsisemale, kui nad praegu oskavad arvata ning see hetk tagasi antud vanne võib nendelt kunagi nõuda palju, palju rohkem, kui nad täna suudavad kujutleda. See nõuab võib-olla tõesti kogu nende elu – viimse meheni ...
Ja oma romantilist pühalikkust pisut häbenedeski ulatasid nad kõik üksteisele käe.
Lennart köhatas paar korda ja manas näole asjaliku ilme.
«Meie plaanid,» ütles ta lühidalt, istus toolile ja võttis pliiatsi, nagu kavatseks ta neid plaane kirja panema hakata. Valmen ja Rasmus laskusid tema kõrvale, ainult Kristjan jäi püsti ja trummeldas sõrmedega lauanurgale.
«Me näitame neile ...» alustas ta ägedalt, aga Lennart lõikas kohe vahele: «Paluks ainult asjalikke ettepanekuid. Mitte mingeid karutempe – tegutseda tuleb läbimõeldult.»
«Minu arust on meil praegu ainult üks peamine siht,» ütles Valmen. Tema silmad liikusid arupidavalt paksude prilliklaaside taga, ta pani oma suured käed otsustavalt lauale.
«Astuda vastu enamlikule propagandale.» Ta ei suutnud end pidada, virutas käega vastu lauda. «Võidelda vastu sellele jamale! Tuleb saavutada seda, et ükski õpilane enam komnooreks ei astu, seda evangeeliumi heaks ei kiida. Kõigi vahenditega.»
Rasmus noogutas pooldavalt. Kristjan vaikis, ainult tema sõrmed liikusid närvilisemalt.
«Ja siis?» küsis Lennart.
«Minu arvates on see peamine,» rõhutas Valmen.
«Hästi, olgu. Aga mina jään ka kõige selle juurde, mida me seni üksikult oleme teinud,» ütles Kristjan tuliselt vahele. «Tuleb kiskuda maha loosungeid, rebida puruks Stalini pilte, teha maatasa punaste obeliske ja muud prahti! Ja tuleb panna üles oma loosungeid ja juhtkirju igale poole, kuhu aga saab!»
«Heaks kiidetud,» tähendas Valmen.
«Poisid, te unustate siiski kõige tähtsama,» ütles äkki Lennart ja vaatas teistele rangelt otsa. «Me peame muretsema relvad.»
See sõna tekitas viivuks surmavaikuse. Siis tegi Valmen ootamatult rahulikult suu lahti:
«Relvad peavad muidugi olema.» Ja lisas kohe: «Minul on kaks püstolit. Kuskilt peab veel kaks hankima.»
Kolm sõpra vahtisid teda imestunud, jahmunud pilgul. Valmen nautis seda, naeratas natuke uhkustavalt.
«Ma võin teile öelda, kust need pärit on. Suvel, kui ma veel kodus maal olin, tulid kaks purjus venelast meile röövima. Noh, isal on kaitseliidu ajast kah midagi järel, arvas, et anname pihta. Eks me siis andsimegi ... Sealt ma need püstolid saingi. Muide, ühe ma annan sulle, Rasmus.»
Tema sõnad tekitasid toas pika vaikuse. Sellest toibus esimesena Lennart, ta köhatas nagu häält proovides ja konstateeris:
«Nii et sina oled meist siis ainus, kes nendega juba tegelikult koos on olnud ... Ma lausa kadestan sind.»
«Ah, jäta, mis sellest niipalju rääkida,» keelas Valmen. «Parem, kui sellest üldse vähem juttu tuleb.» Sõbrad vaikisid, aga Valmen oli nende silmis nüüd hoopis teise kaalu omandanud – ta näis nende endi kõrval päris täismehena.
Rasmus võttis end kokku ja suunas jutu mujale.
«Meil on veel üks probleem. Mina arvan, et meil tuleb hakata koolides oma seinalehte välja andma. Niimoodi, et võtame lihtsalt nende oma maha ja paneme enda oma asemele.»
«See on asjalik mõte,» oli Valmen kohe nõus.
«Selleks oleks meil aga tarvis kirjutusmasinat,» jätkas Rasmus. «Meil endil ju kellelgi seda ei ole. Kust me selle saaksime?»
«Minul on plaan,» kuulutas Kristjan ootamatu elevusega.
«Noh?»
«Meil kaubanduskoolis on kirjutusmasinaid rohkem kui vaja. Kooliteenija on absoluutselt oma mees, meil tuleb lavastada öine sissemurdmine ja ongi kõik.»
«Vaat see on idee,» ütles Valmen. Nüüd võttis ka tema tuld. «Oled sa selle mehe peale tõesti kindel?»
«Annan pea,» vastas Kristjan lühidalt.
«Siis on asi otsustatud. Millal me käigu teeme? Ööd on juba parasjagu pimedad, viivitada pole mõtet.» Valmen armastas sirgjoonelisi ja kiireid lahendusi.
«Enne tuleb koostada täpne plaan,» pidurdas teda Rasmus. «Ja seda teeme kohe siinsamas.»
Raimond Kaugver „Viimse meheni“, Randvelt Kirjastus ja Katrin Kaugver
Raamatu väljaandmist korraldas kirjaniku tütar Katrin Kaugver