11aastase Juhan Viidingu kiri haiglast: „Elu on kuradi vilets.“

Tulevane luuletaja Juhan Viiding oli koolis rahutu ja ettearvamatu käitumisega teismeline, kelle käitumisprobleemidele otsid vanemad abi ka arstidelt, kirjutab Juhani seitse aastat vanem õde Mari Tarand raamatus “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub. Õde kirjutab neist aastatest, kui ta veel vennaga ühe katuse all elas.

Kirjeldatud ajal on Juhan Viiding 11aastane.

Juhan oli haiglas 1960/61. talvel – ja õige pikalt. Kõigepealt lastehaiglas Narva maanteel ja hiljem Nõmmel. Praeguse Viru ostukeskuse kohal seisnud hall paekivist haiglamaja oli meile, õdedelegi, tuttav, sest seal töötas doktor Stonik – uho-gorlo-nos – kelle juurde ilmast ilma asja oli. Aga 1960. aasta sügisel ei viidud Juhanit sinna ei kõrvapõletiku ega kurguhäda pärast, vaid hoopis närviarsti juurde.

Otsiti selgitust ja lahendust Juhani käitumishälvetele: konfliktid emaga, karjumine, hüsteeriahood olid kodus igapäevaseks muutunud. Et olukord nii ei võinud jätkuda, taipas ka Juhan ise. Ühele paberilehekesele on ta kirja pannud midagi olukorra- ja eneseanalüüsi taolist.

Õpetajad.
Koolis muidu halb järg.
Õppimine.
Internaatkool.
Ema, isa, Reeda ja tädi norimine (või ei tea isegi mis) ajab mind närviliseks ja vihaseks.
Elu tühjus mis teeb tigedaks.
Ema sigatsemine.
Reeda norimine ja poosetamine.
Närvilisus.
Õppida mitteviitsimine.
Vastik arst Vaskova.
Isa kalkus ja tigedus.

Tere Mari!
Ema on minu vastu väga halb. See loll õpetaja Etverk tahab mind eimillegi eest b-klassi panna. Reet on pugeja. Isa ka mind ei kaitse, pealegi pean minema kaheks nädalaks haiglasse, kus tehakse närviarsti ettekirjutusel üle päeva 6 süsti. Elu on kuradi vilets. Reet kirjutas sulle eile õhtul, ma nägin. Nüüd kipub isa norima. Nägemiseni!

Mäletan valulikkust, mis Juhani haiglassepanekuga kaasas käis, ikka veel üsna elavalt. Äkitselt põrkusid meie kodus suur tarkus ja äärmine abitus, suur armastus ja hootised vihapursked ja mitte keegi maailmas, nii näis mulle tollal, ei võinud ega osanud meid aidata. Vulkaanipursete laava langes põhiliselt ema peale, kes oli oma õlule võtnud laste kasvatamise.

Pool sajandit tagasi ei oldud enam nii vanamoodsad, et öelda „lapse närvid on kase otsas”. Tädu variant, muide, kõlas „latse närvi omma kõo otsan”. Närvid? Lastepsühholoogide ja –nõustajate võrku tänapäevasel kujul muidugi polnud. Kuid tuttavate arstide kaudu asuti otsima õiget spetsialisti, kes Juhani närvide seisukorrale pädeva hinnangu annaks. Doktor Arnold Reiman oli sõjaeelse aja tunnustatud lastearst. Meie peres mäletati teda kui meest, kes Reedal pajuurvad ninast välja võttis. Nagu paberitest nähtub, on tema soovitanud dr. Chevalier’d.

5. 11. 1960
Lp. kol. Chevalier !
Palun konsulteerida sm. Viidingu poega. Kas on siin tegemist ealiste omapäradega või mõne orgaanilise patoloogiaga? Vajadusel ehk võtate ka statsionaarsele uurimisele!
Teid ette tänades A. Reiman

12. 11. 1960
Lp. dr. Chevalier!
Palun teid nii lahke olla ja konsulteerida väikest Juhan Viidingut. Ema seletab teile lähemalt. Vajadusel paluks ka ravi määrata.
Teid ette tänades A. Reiman

Kõige keerulisem oli muidugi, kuidas Juhan haiglasse uurimisele või turgutamisele panna, mida talle endale põhjenduseks öelda. Peab siinkohal meelde tuletama, missugune hoiak inimese närvisüsteemi hädadesse suhtumisel tollal valitses. Hinge- ja vaimuhädad olid ikkagi nagu midagi põlastusväärset, koolilaste vahel lendas küll aeg-ajalt: sa oled Seevaldi kandidaat! Seevald oli väga hirmus sõna. Ja Juhani luuletuses ei ole ta kindlasti ainult selleks, et olla riimiks nimele Paganini Evald.

Juhanile kinnitati, et ta ei lähe ju vaimuhaiglasse, vaid lihtsalt lastehaiglasse, kus toeks sümpaatne ja varasemast tuttav südamearst doktor Toming ja temaga koos töötav vereproovi võtja tädi Mutsu, õdede parima sõbranna Marju ema. Nemad kõik seal lastehaiglas töötavad, on sõbrad, hoiavad sidet, toovad kirja ja pakki. Vaatame, Jussike, mis abi sulle vaja on.
Juhani haiglakirju on palju ja siinkohal tsiteerin ainult väikest osa neist. Need saevad just nii nagu tšellomängija Paul-Eeriku luuletuses, üht ja sama viit – „ei ole silda inimesest teise ei ole silda.”

5. 12. 1960
Olen praeguseks rahunemise mõttes võtnud kätte pliiatsijuppi, olles nutu ääre pääl. Käsi väriseb nagu kurivaim. [---]
On hirmus igav ja kehv. Need õed ei tea õieti, mis mul viga on, suhtuvad minusse nagu raskesse haigesse, ma ei või välja voodist tulla.
[---]
Ehk sa saaksid midagi selleks teha, et ma rutem välja saaks. Kõik räägivad siin, et alla kahe nädala ei ole mul võimalust siit välja saada. See on nutmapanev olukord. Ütle sellest dr. Toomingale, ehk ta saab mu olukorda parandada. Pea meeles, siin on õudne režiim.

9. 12. 1960
Tädi Mutsu tuli praegu üles, tõi mulle selle koti ja saatis tervisi. Ütles, et võin praegu teile kirjutada. Aega on parajasti vähe, sellep. siis üldisemalt! Tervis on hea. Elul pole viga, tujul samuti, kõht on täis jne. Suur tänu paki eest! [---]
Igav ei ole enam sugugi, õpin ikka ka küll, aga eks kui koju tulen, siis saa sedagi rohkem teha. Mind pandi teise palatisse ühe viriseja väikse poisi asemele, seal on 5 poissi kokku, nad on suuremad ja ei ole nii igav. Saab ikka lugeda ka. Eile õhtul lubati magamise ajast tund aega lugeda.

10. 12. 1960
Ema ja isa!
Kirjutan teile praegu ühe resoluutse, tõsise kirja. Kui te saate mu palvet arvestada, siis palun ärge saatke mulle pakke, väljaarvatud natuke kompvekke. Mul on palju õunu, paar kotitäit, siin nuumatakse õudselt, olen juurde võtnud. Palun, ütelge, miks saadate õpikuid juurde, kui ma saan ehk juba ülehomme välja? Ärge seda tehke, palun. Ning veel, kui te tahate midagi teatada, ärge tehke seda suuliselt Marju ema kaudu. Ma ei taha, saage ise aru. Kirjutage sellisel juhul. Issike, palun tule mind kolmapäeval vaatama, kuigi saan ehk neljapäeval välja. Palun veel ema, sul selle üle rääkida. Vastan issile: see pedagoog õpetab kõiki aineid. Ärge rääkige minuga nagu haigega, kel tuleb veel kaua siin olla. Tulen juba neljapäeval kindlasti. [---] Tulen neljapäeval, ema, kui sa seda ei takista ning selle heaks midagi teed.
Nägemiseni, armsad, ja tehke kõik selle heaks, et ma välja rutem saaks. Issike, mõista sina mind, kui juhtub, et ema seda ei tee.
Juss
P.S. Jumal küll, küll on ahastus. Ma kuulsin ühe vene poisi käest, et mina lähen Nõmmele. Ta kuulis kui dr. Müllerbek rääkis sellest ühe õega! Ma nutan, nutan, muud ei tee. Kallid, päästke mind sellest, kui te mind natukene armastate!
J.

10. 12. 1960, õhtul
[---]
Oi kui kurb, (kuradi) kurb ja paha tuju, sellel „kenal” laupäeva õhtul. Kurb, et ma pole teie juues kodus. Enneolematu igatsus, mida ma pole tundnud enne ei laagris, metsakoolis, ei kuskil mujal.
[---]
Uskuge mind, ma tahan koju, kooli ja ellu, siin on halb, vastik, pööraselt igav. Ainuke lohutus on lugeda päevi, kaua veel siin on olla.

1960
Hirmus paha, kurb on. Nii vara uni ei tule /8.15 õhtul/. Ütelge, palun, dr. Toomingale, et kui ta juhtub siia majja tulema, tulgu mind vaatama. Jään koolist ja kõige tähtsam, elust maha. Kümme päeva veel kannatada. Ei tahaks siin küll enam sekunditki olla. Kui te mind ei aita siit ruttu välja, siis näen, et te mind ei armasta. Tooge palun värskeid ajalehti.
[---]
Tehke palun mu heaks midagi, palun armsad, kallid, mu vanemad. Kurbus tikub kallale, ei saagi rohkem kirjutada, kuid uskuge mul on siin piin.
Juhan
Õppida ma ei saa, kurbus, kurbus, kurbus. Nutt tuleb peale. Ka mehel.
P.S. Kui te mind nüüd küll näeksite, te ei tunneks mind, olen loid, kurb, kurb.

7. 1. 1961
Kallis Mari!
Sina oled ainukene inimene, kellele tasub kirjutada. Keegi mind siin kodus ei mõista ja ei armasta. Elu on nii halb. Närviarst ja isa hirmutavad internaatkooliga! Igal nädalal käin Seevaldis, närviarsti juures isaga (kus see töötab) ennast näitamas. Hirmus on ja kurb. Ema üldse mind ei salli, ausalt öeldes norib rohkem kui tarvis!! Kurb on, ootan, kunas Sina tuled. Vahest on niisugune kurb tunne (Oleks tahtnud surra, vai ei tea mis oleks tahtnud – Jüri Parijõgi) pääle! Ootan kunas Sa tuled. Kirjuta vahest mulle.
Juhan
P.S. Ega ma ei tahtnudki, et kiri nii kole tuleb, aga tuli nii kogemata.

26. 2. 61
Kallid!
On küll põrgulikult igav, kurb masendus, ei tea küll mida ette võtta. Ega ma ei taha küll (ega ei ole ka) üle kuuenda siin olla, rääkige ikka palun väljamineku üle. Muidu tervise seisukohast on kõik hea. [---] Meil piirdutakse ainult viie aminazini süstimisega, seda tehti iga päev, täna õhtul saan viimase. Siis tehakse aga klükoosi neli süsti, üle päeva. Ma arvan, et kui te ikka natuke räägiksite, et ma välja saaks, siis oleks hea kõik.
Kurb on, aga kui langeda nende tasemele, kes siin (enamus) on, ja märatseda kaasa ja mitte nukrutseda, pole enam väga viga. Ei tahaks küll siin enam kaua olla. Saage aru, rääkige.
[---]

6. 3. 61
Armsad!
Arst teatas mulle, et mul on veel täpselt neli süsti teha, ning laupäeval saan välja. Iss, tule järgi sina, muidugi küsi enne arstilt, kunas tulla, ning kui ta ütleb mingi kellaaja, ütleme näiteks 11–15, siis tule esimesel võimalusel vara. Mul on üsna hea meel, et dr. Vaskova tuleb, nüüd ta ei tundu (tean juba ette) nii pahana, kui enne. [---]
Juhan

P.S. Armas isa!
See kuradi Vaskova, kellest ma arvasin nii palju, see elajas (ära sa seda talle ütle) kui teaksid, ma pean siin veel olema kaks nädalat, see kõik on tema teela, ma lööks tigedusest ta maha. Milline õudne pettumus! Arvasin, et pärast nelja süsti saan koju, aga kõik lootused on selle vastiku Vaskova pärast läbi. Ma ei jäta, ma lasen siit jalga, tee mis tahad. Kuidas ma mõtlesin, milline ilus elu hakkab tulema, kui saan koju, siis on kõik ühekorraga läbi. Ja sina, alatu, lasksid seda teha! Sina mind ei salli, tähendab oled minu südametu isa. Kuidas ma rõõmustasin, kui kuulsin dr. Mere sõnu, et pärast nelja süsti saan koju. Rõõmustasin, kui kuulsin, et dr. Vaskova on siin, aga ma ei saa nuttu jätta, kui see elajas ütles mulle seda. Ja ka sina oled mulle nüüdsest peale vastik! Kui sa vaid teaksid! Sa oled veel peale kõige muu ka valelik, sa teadsid, kaua mul tuli olla eile, aga telefonis mulle ei ütelnud. Alatu!!! Kuidas ma sind vihkan! Sind, kes sa minu vastu nii halb oled! Kõik lootused ilusast elust on läbi! Seda alatust ei saa kirjeldada.

Mul puuduvad andmed, millise diagnoosi põhjal Juhanit raviti. Kuid seda mäletan küll, et raviarst doktor Vaskovast kujunes Juhanile lausa vaenlane. Psühhoteraapiaks hädavajalikku sõbralikku ja usalduslikku suhet ei tekkinud. Isa arvab ühes kirjas mulle, et Jussile mõjusid ärritavalt, et arst oli naine ja venelane. Kõigepealt aga töötas selles väikses peas kindlasti mootor: mulle nad tõde ei teata, minu eest varjatakse, mulle valetatakse. Kuid audiatur et altera pars. Pärnu maantee toas tõmbab murelik isa suitsu oma võib-olla juba vähi haardes kopsu. Kui pojalt saabub ahastav kiri, tõttab isa esimesel võimalusel haiglasse. Tema rahulik, loogiline jutt mõjus alati, ja Juhangi on pärast isa külaskäiku vapram, optimistlikum.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Lapse kärsitus jõuda tagasi koju ja ellu on mõistetav. Ometi pole selle taga ainult asjaolu, et liikuvale, energilisele poisile on haigla nagu vangla, igav, tüütu, vaid kindlasti ka soov olla terveks tunnistatud, vabaneda sellest „Seevaldi kandidaadi” seisusest. Ja kogu see tohutu traagika järjekordse venituse pärast on hirm: näe, pidin välja saama, aga äkki ikkagi leidsid midagi?
Välja ta sai, aga rahustavad süstid imet ei teinud. Juhani pöörane puberteet jätkus endise jõuga. Jätkus ka vanemate teadmatus ja mure, mis ajasid abi otsima Tartu närviarstidelt.

Mari Tarand „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga“

Raamat ilmub sarjas “Eestile elatud elud". Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.