Valge Välk otsib vastust küsimusele, mis on Miami rannas jooksvas Kaarnas siis nii erilist
Robert „Kaaren” Kraft on 65-aastane muusik, kes jookseb eranditult iga päev Miami Beachi rannaribal kaheksa miili ja on seda teinud nelikümmend üks aastat järjest. Päris tõsiselt. Tal pole ükski päikseloojang vahele jäänud.
On üpris harilik, et Kaarna välimuse tõttu jääb ta sisemus inimeste eest peitu. Tunnistan, et ta näeb päris pentsik välja. Jooksmas käib ta palja ülakeha ja lühikeste mustade spordipükstega, ühe musta kinda, musta peapaela ja mustade sokkidega, kuigi ta jooksutossud ei pea mustad olema. Kuna ta on lühinägelik, kannab ta aviaatori stiilis prille, mis päikse käes tumedaks värvuvad, ilma prillideta kissitab aga nagu Clint Eastwood. Ta õlgadeni mustad juuksed on üle pea hõredasse lainesse kammitud ning juukseotsad higist krussis. Juukseid ja valget habet pügab ta ise, vuntsid aga, mis südamekujuliselt õhukeste kuivade huultega suud ümbritsevad, värvib ta mustaks. Mehe jooksutempot on segama hakanud vildakselgsus, ishias ja spinaalkanali ahenemine ning sirgelt seista Kaaren ei saa. Päikesest kõrbenud rind, millel mühab paks karvapadrik, ja selle all sisse vajunud kõhetu kõht annavad ta meeter seitsekümmend viis pikale kehale komasarnase kuju. Joostes toetab ta rohkem paremale jalale ning näeb nii välja justkui graatsiline puujalaga piraat. Valu paistab ta kortsus näost välja ja see pole ilus vaatepilt. Ta ei näe välja nagu keegi, kellega sa tahaksid suhelda või kellelt miskit õppida. Enamik arvab, et ta on kodutu. Kui mina teda ei tunneks, läheksin teda nähes tõenäoliselt teisele poole teed.
Sellegipoolest tulevad inimesed üle terve Ameerika ja üle maailma siia kokku, et temaga kohtuda. Rohkem kui 2400 kuue- kuni kaheksakümneaastast inimest on temaga koos kaheksat miili jooksnud ning teeninud nii endale hüüdnime ja koha Kaarna Jooksul osalejate väärikas nimekirjas. Kolm esimest jooksjat – Maksumees, Peapööritus ja Gringo – on paberite järgi (mida Kaaren piinliku täpsusega korras hoiab) igaüks jooksnud üle 1600 korra. Viimase tosina aasta jooksul pole Kaaren kordagi üksi jooksnud.
Mis on temas nii erilist, et inimesed igalt poolt tema South Beachi liivakasti kokku valguvad? Mida Kaaren inimestele veel annab peale hüüdnime?
Mina, Valge Välk, olen sellele küsimusele vastust otsides jooksnud Kaarnaga üle tuhande miili. Olen käinud paljudel Kaarna Jooksu üritustel: iga-aastasel pidusöögil jaanuaris, kevadisel piknikul ja Kaarna sünnipäevaõhtusöögil, mis toimub 17. oktoobril. Olen lindistanud tema korteris sadu tunde intervjuusid ja rääkinud telefonis veelgi kauem. Olen kirjutanud selle raamatu. Minu probleem on selles, et mind tõmbab ebaharilike kinnisideedega tegelaste poole, kes oskavad mulle tundmatute asjade kohta häid lugusid rääkida. Selles suhtes on Kaaren kindlasti minu masti tegelane.
Kaarna külgetõmbejõu lahtimõtestamiseks hakkasin Kaarna Jooksul osalejatelt küsima kahte asja: „Miks sa üldse Kaarnaga jooksma tulid? Ja miks sa tagasi tulid?“ Vastuseks kuulsin tihti üht kaheksast korduvast lausest, mida edaspidi raamatu kaheksas osas lahti mõtestada kavatsen.
Näiteks kui Amy, kena 40-aastane lahutatud naine Denverist, Miami Beachile kolis, ei olnud tal alguses üldse sõpru. „Nurisesin kõige rohkem selle üle, et siin polnud mingisugust kogukonda,“ sõnastas ta enda jaoks pettumuse, mida Beachi uued elanikud tihti tunnevad. „Kohalik elu oli nii pinnapealne.“ Ta kolleegid Miami muinsuskaitseametist – organisatsioonist, mis reklaamib ja kaitseb South Beachi art-déco arhitektuuri – soovitasid tal Kaarnaga jooksma minna. 2009. aasta juulis ehk teisel katsel suutis ta kaasa joosta kogu distantsi ning ta sai hüüdnimeks Säilitaja. „See jooks oli minu jaoks nii oluline,“ ütles ta 2014. aastal sündmust meenutades. „Joosta kaheksa miili oli alguses piisav väljakutse. Seejärel tuli sotsiaalne suhtlus ja kogukond, siis füüsis. Ma muutusin tugevaks.“ Ta hakkas poolmaratone jooksma. „Muutusin palju enesekindlamaks,“ jätkas ta. „Pidin töö tõttu olema avatud suhtleja, koguma raha ja tutvuma inimestega, aga päris Amy selline ei olnud. Tunnen sotsiaalsel suhtlemisel ärevust. Aga kui saad inimestega joostes tuttavaks, tekib teistmoodi lähedustunne. Võib-olla tuleb see sellest, et mõlemad vaatavad ette, mitte enda kõrval olevale inimesele otse silma. On lihtsalt mugavam rääkida asjadest, mida parasjagu läbi elad.“ Säilitaja on Kaarnaga jooksnud üle 200 korra. Ta on mitmele parimale sõbrale nime andnud: Puhtameerika, Marakratt, Veeveere Varblane, Õigusteadus ja Espresso. „Ma tean kogu aeg, kus Kaaren on,“ ütles Amy. „Ta on minu elu kõige püsivam osa.“
Jaanuaris Kaarna Jooksu iga-aastasel pidusöögil istusin Rohesõrme vastas. Valge habeme ja päevitunud lahke näoga 69-aastane mees on kinnisvaramaakler, kes South Beachi kogukondliku aiaga vaeva näeb. „Peab ütlema, et Kaarnaga koos olles kohtab alati huvitavaid inimesi,“ tegi ta tähelepaneku. „Sa ei näe kunagi, no näiteks, mõnd konsultanti.“
Sellel õhtul üritas Kaaren jooksjat nimega Tulesäde Häbitute Halli liikmeks määrata – üsna vastuoluline tegevus meie ridades – ning naine protesteeris ja pidas maha tulise kõne. Kehitasime Rohesõrmega selle peale vaid õlgu. Meile meeldivad meeldejäävad ja värvikad karakterid. Kaaren aga ei saa kedagi vältida, sest jooks on tasuta ja mõeldud kõigile. (Välja arvatud siis, kui oled üks kuuest, kes muutus kunagi ohtlikuks ja ähvardas Kaarnat tappa – sellel peatun ma hiljem.) Vahel maksab Kaaren kõikide inimeste omaksvõtmise eest kõrget hinda.
Paljud jooksjad rääkisid mulle omadustest, mida nad Kaarna puhul imetlevad. „Tahaksin olla samamoodi ühele asjale pühendunud ja keskendunud,“ ütles Haavamatu, 50-aastane turundusspetsialist ja Viikingite meeskonna fänn. „Tänapäeva tagantjärele tarkuse ja minnalaskmise maailm armastab vabandusi. Kaaren aga keeldub – olgu selleks vabanduseks ilm, vanus, tervis, mis iganes.“ Enne 2014. aastal Miamist Texasesse kolimist jooksis Haavamatu 22 „poolikut“ – nelja miili jooksu – järjest. „See avas mõneti mu silmad,“ ütles ta. „Rääkides Kaarna lugu, küsin kuulajailt tavaliselt huvi pärast, millal nemad viimati vähe magasid (peo või õppimise tõttu) või vähe sõid (tavaliselt haiguse pärast). Ja see tüüp jookseb kaheksa miili liiva peal. Minu arvates on ta jooksule rohkem pühendunud kui enamik inimesi oma põhivajadustele.“
Kaaren teab, kus ta igal hommikul olema peab, ja ta ei tahagi olla mitte kusagil mujal. Elu eesmärk on talle selge – pakkuda sõpradele ja võõrastele ühtekuuluvuseks ja tutvuste loomiseks kaheksat miili. Tema meelest on see tähendusrikas. Eesmärk ja ehedus on nakkavad, mitte ilmtingimata seetõttu, et jagad kellegagi sama eesmärki või oled temaga sarnane, vaid seetõttu et sul on või sa tahad eesmärki ja sa tahad, et inimesed võtaksid sind sellisena, nagu sa oled. Seda Kaaren julgustabki – olema tervislik, käima oma sõnade järgi ja olema ehe.
„Ma ei tea ühtegi inimest või sündmust, mis oleks nii ettenähtult usaldusväärne kui Kaaren ja tema igahommikune ring,“ märkis Kingamees, endine Foot Lockeri juhtivtöötaja, kes on Kaarnaga jooksnud 693 korda. Kaarna kaudu on mees leidnud palju häid sõpru ja ta on toonud ka oma pere kaheksat miili jooksma. „Kaarna Jooks on midagi nii erilist, et selle väärtus kasvab, kui seda armastatud inimestega jagad,“ ütles Kingamees. „Mu pruut, kes on pooleldi indiaanlane, sai nimeks Mokassiin. Kolm poega said nimeks Kingalusikas, Sisetald ja Puutsad. Mu minia, kaunis endine baleriin, kes vahel kukkuma kippus, sai viimasena nimeks Tantsuking.“
Kõige rohkem pani mind Kaarna Jooksul osalejate vastuste juures imestama see, kui vähe need jooksmisega seotud olid. „Kuigi me oleme kõik jooksjad, pole asi siiski „jooksus“,“ täheldas Canuck, advokaat Torontost, kes on Kaarnaga jooksnud üle 200 korra. „Just inimesed muudavad selle ettevõtmise eriliseks.“ Kaaren pakub inimestele järjepidevust ja kuuluvust Ameerika linnas, mille välisilme ja identiteet on pidevas muutumises. Ebatavalised sõprussidemed, mis said alguse kaheksat miili joostes, ulatuvad nüüd igale poole üle maailma.
Viimased üheksateist aastat on Kaarna tüdruksõber Ime, Florida rahvusvahelise ülikooli fotograafiaprofessor, kes on spetsialiseerunud mustvalgele filmile ja Florida looduse pildistamisele. Ta teab iga taime ametlikku nime, kuigi ei pruugi alati kokkulepitud ajal arsti juurde jõuda. Ime on nõtke tegelane, kes harjab väga tihti oma pikki blonde juukseid ja mängib piljardiliigas nime all Miami Siresäär. Ta on üks kõneosavamaid inimesi, keda ma tean, ja ta usub, et Kaaren rahuldab inimese kaht väga olulist vajadust. „Meie kultuuris on tänapäeval vajadus selliste müütide järele, mis kunagi olid olemas, aga mida enam pole,“ ütles ta mulle kord telefonis, kui ülikooli sõitis. „Keegi ju ei usu päriselt Raudmeest. Inimesed tahavad kedagi, kellesse uskuda, ja mulle tundub, et see keegi ongi Kaaren. Ükskõik, kus sa ka ei asuks, tead sa, et kusagil on üks üliinimlik tüüp, kes teeb sellist üle mõistuse asja.“ Ta jätkas kurku puhtaks köhides: „Ja teine asi on see, et minu arvates on meie liigil vaja teada, kuhu me kuulume. Nimetagem seda juurteks või koduks, aga kuulumistunne on äärmiselt oluline. Kui oled kohanud kedagi, kellel see puudub, siis tead, et nad on nagu ära neetud, sest peavad terve elu ekslema ja seda tunnet taga otsima. Nad ei pruugigi seda leida. Meie asi siin on piirkondlik, isegi kohalik, piiritletud ainult kaheksa miili pikkuse distantsiga, aga mõte sellest mahub iga inimese südamesse. Kaarnaga kokku puutudes tajuvad inimesed müüti ja kuuluvustunnet samal ajal.“
Peaaegu kõik jooksjad rääkisid mulle, et esimest korda läksid nad Kaarnaga jooksma puhtalt uudishimust. Tema juurde jõuti imetluse ja umbusuga ning paljude küsimustega. Uurimise peale, miks nad teist korda tulid, oli vastus peaaegu alati seotud kodutunde, kogukonna ja millegi tõelise hulka kuulumisega. Inimesed olid „üllatunud“ ja „vapustatud“, kui nad avastasid, et sügaval sisimas on Kaaren vägagi tore tegelane.
„Mind rabas see, kui hea inimene Kaaren päriselt on,“ kirjutas New Jerseyst pärit Põselohuke. „Kaks aastat hiljem tulin teist korda jooksma. Kaaren jõudis kohale ja hõikas: „Tere, Põselohuke! Kuidas läheb? Tundub, et oled viimasest korrast saadik veidi alla võtnud? Sul oli üheksandal oktoobril sünnipäev, on ju nii?“ Üsna vapustatult ja üllatunult vastasin jaatavalt. Nii algaski mu teine jooks.“ Kaaren mäletab inimesi ja paneb neid end eriliselt tundma. Neil on tunne, et nad on mäletamist väärt.
Laura Lee Huttenbach "Elu enesega võidu. Imetlusväärne lugu mehest, kelle erakordne kirg on inspireerinud paljusid“, kirjastus Helios 2017
