Kuidas Saksamaa korraldas Lenini tagasituleku Venemaale läbi Saksamaa, Rootsi ja Soome
Paljud pidasid Leninit kasulikuks idioodiks, paljud arvasid, et ta arreteeritakse ja hukatakse niipea, kui kodumaale jõuab, paljud, et tal oli vähe järgijaid ja veel vähem mõjuvõimu. Nagu selgus, eksisid nad kõik rängalt.
Siin on katkend raamatust:
Tornio joe kaldal asuvad linnad on nüüd üheks saanud – turistiteatmikud viitavad sellele lühendiga HaTo – ning Rootsist Soome saab kõndida üle kaubanduskeskuse ees asuva platsi. Soome poolel on kellaaeg küll tunni jagu Rootsi omast ees, mis bussigraafikute puhul segadust tekitab, kuid tavalised piiriületusega kaasnevad hädad – passikontroll, tollipunkt, autode sabad – on uute eurosedelite tulekuga minevikku jäänud.
Sisuliselt ainus vähegi monumenti meenutav ehitis on massiivne tumesinine karbikujuline hoone, maailma suurim Ikea pood.
Aprillis umbritseb seda õliste loikude ja räpaste lumehangedega kaetud tühermaa, aga kui lumi ära sulab, täitub parkimisplats peagi autodest. Endiselt käib siin palju venelasi, nagu ka soomlasi ja põhjapõdrakasvatajaid Lapimaalt. Too mees, kelle lugu ma kavatsen jutustada, oleks kindlasti mõistnud, mis siin toimub.
Ta kirjutas maailmamajandusest palju. Kunagi läks ta siit ule jää jõe teisele kaldale. See teekond muutis maailma.
Aprillis 1917, I maailmasõja kõrghetkel, rändas Venemaa bolševike pagulusse sunnitud juht Vladimir Iljitš Lenin rongiga tagasi Venemaale. Juba enne tolle aasta lõppu sai temast uue revolutsioonilise riigi isand. Lenini ülimaks saavutuseks võib pidada Karl Marxi 40 aastat varem paberile pandud ideede muutmist valitsuse ideoloogiaks. Ta lõi nõukogude süsteemi, mis valitses töörahva nimel, jaotades ümber rikkust ja toetades muidki sama radikaalseid muutusi kultuuris ja ühiskondlikes suhetes. Lenini programm pakkus tema riigi vaest
le uut lootust ja väärikust, kinkides muuhulgas naistele seninähtamatu võrdõiguslikkuse.
Kuid see tuli lugematute elude hinnaga, alustades kümnetest tuhandetest mõrvadest juba Lenini eluajal. Moned surid vaid seetõttu, et kandsid prille. Noukogude Liidu seitsmekümne olemasoluaasta käigus kasvas süütute ohvrite arv miljoniteni. Ent samas sai leninismist selle praktilise ja sentimentaalsusest vaba võõrandamisihaga eeskuju Hiina, Vietnami, India poolsaare ja Kariibi mere revolutsiooniliste parteide jaoks. Kõik see, nii Nõukogude riik kui ka tulevane kulm sõda, sai alguse tollest sõja ajal ette võetud reisist.
Lenin elas meie loo alguses Šveitsis. Tsaarivõimu kohtud olid ta pagendusse mõistnud ning bolševike juht tundis end oma uuel kodumaal turvaliselt, kuid ihkas kannatamatult näha revolutsiooni puhkemist, mida ta oli juba üle kahekümne aasta ette ennustanud. Sarnaselt paljude teiste sotsialistidega uskus temagi, et see algab kusagil Lääne-Euroopas, ent 1917. aasta esimesed kuud tõid uudiseid suurtest protestidest Venemaa pealinnas Petrogradis. Too šokk vaevu üle elatud, sai maailm teada, et tsaar on troonist loobunud. Sõda oli veel taies hoos ja läänerindel plaaniti suurt pealetungi, ent nüüd paistis kogu Vene impeeriumi tulevik üsna kahtlane. Petrogradis rahvas aga juubeldas.
Maja Zürichis, kus Lenin elas. Foto Isaac McBride/Wikipedia
Nende kodumaast oli saanud vabariik, vähemalt kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni. Sarnaselt enamiku maapagulastest venelastega rõõmustas Lenin nende uudiste ule. Venemaa kõige sõjakama revolutsioonipartei juhina oli tema esmane prioriteet nüüd koju naasta.
Kuid probleem seisnes selles, et ta oli lõksus. Ei Suurbritannia ega Prantsusmaa olnud tema reisiplaanidele kaasaaitamisest huvitatud.
Nad teadsid, et tegu on vihase sõjavastasega, aga nende diplomaatiliste pingutuste siht oli veenda Venemaad (olgu see siis vabariik või mitte) sõdimist jatkama, et säiliks võidulootus.
Kuna sealtkandist polnud abi loota, jai Leninil vaid uks võimalus. Reisida rongiga läbi Saksamaa, sealt praamiga Rootsi ning põhja poole Haparandasse (soome keeles Haaparanta – toim), kust pääseks ule piiri. Probleemiks oli eelkõige Saksamaa, mille armee oli idarindel 1914. aastast alates maha tapnud sadu tuhandeid Vene sõdureid. Lenini dilemma näis lahendamatu. Läbi Saksamaa minek oleks riigireetmine, ent Šveitsi jäämine tähendanuks ignoreerida kutset, mida ta oli oodanud kogu elu.
Lenin valis mõistagi esimese variandi. See sai võimalikuks tänu Saksamaa ülemjuhatuse ootamatule koostööpakkumisele.
Ummikusse jõudnud kaevikusõda sundis kõiki Euroopa suurjõude otsima võimalusi ka lahinguväljalt eemal. Saksamaa välisministeeriumis jõudis tilluke rühm ametnikke 1917. aasta alguseks järeldusele, et vaenlase jõudu saab õõnestada revolutsionääride abil. Nii toetatigi mässajaid Prantsusmaa armees, relvastati iiri rahvuslasi ning unistati isegi ulestõusu õhutamisest Indias.
Kui neile soovitati Leninit, said nad kähku aru, et temast võib Venemaa sõjamasina peatamisel kasu tõusta. Kui kõik laheb hästi ja Saksamaa armee suudab Suurbritanniale ja Prantsusmaale anda tõeliselt havitava löögi, siis ei vajata tema abi kuigi kauaks.
Toredast plaanist vaimustunud sakslastest ametnikud korraldasid bolševike juhile kähku turvalise reisimisvõimaluse läbi enda riigi, nõustudes isegi Lenini palvega, et tema gruppi transportivat vagunit koheldaks sõltumatu territooriumina, mis on muust maailmast eraldatud, vältimaks nõnda süüdistusi läbikaimises vaenlase elanikkonnaga. Lisaks organiseerisid nad – kurikuulsa „Saksa kullaga“ – ka mõne tema revolutsioonilise ettevõtmise rahastamise. Britid ja prantslased teadsid sellest reisist ning kuigi fakte polnud lihtne kuulujuttudest eristada, andis Lenini reputatsioon neile põhjust ärevust tunda. Mõned leidsid isegi, et ta tuleb peatada, näiteks Põhja-Rootsi metsades. Ent kui see aeg kätte jõudis, polnud keegi valmis vastutust enda peale võtma ja otsustavat lasku tegema.
Catherine Merridale „Lenin Rongis“, tõlkinud Lauri Liiders, kirjastus Tänapäev 2017
