Juhan Viidingu iseloomustus koolist: enamasti on ta pingis poolpüsti, tõuseb sageli ilma põhjuseta

Hilisem kuulus luuletaja Juhan Viiding oli algul õpetajatele tülikas, kuid omamoodi sümpaatnegi väike poiss, edasi rahutu ja probleemne, isemeelne ja ettearvamatu käitumisega teismeline, reaalainetes lootusetu „kaheline”, kirjutab Juhani seitse aastat vanem õde Mari Tarand raamatus “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub. Õde kirjutab neist aastatest, kui ta veel vennaga ühe katuse all elas.

Üsna pea hakkas vihikutesse halbu hindeid siginema ja päevikutesse märkusi, mis tuli üles tunnistada. Kõige suuremaks patuks, see on kindel, peeti kodus salgamist ja keerutamist.
Mõnigi kord oli kergem tõtt tunnistada kirja vormis, kuigi ema oli alati kättesaadav, ei olnud tal ju väljaspool kodu tööpäevi.

18. I 60
Ema!
Juhtus koolis poolteadlik pahandus. Vene keele tunnis keelas mind keerutamise eest õpetaja kaks korda, mina ajasin juttu automaatselt hiljem veel. Õpetaja käskis mul minna klassijuhataja juurde, ja õpetaja Reinup rääkis minuga, ning kirjutas märkuse. Ma kahetsen sügavalt oma tegu ja luban hakata rohkem sõna kuulama, sõna tõsises mõttes. Ma mõtlen selle üle tugevalt järele.
Juhan

Kallis ema!
Ei tahtnud sind hilja õhtul ehmatada halva uudisega. Kuid siiski tuleb seda teha. Nimelt sain õpetaja Tarkna käest kokkuvõttena kahe nädala kohta järgmise tekstiga märkuse: Juhani käitumine inglise keele tundides jätab siiski veel soovida.
See käis kahe eelmise nädala kohta, sellel aastal aga luban sulle, et enam niisuguste märkustega ma koju ei ilmu. Tõesti!
Usu seda, armas embeke! Ma püüan kõigest väest miinuseid vältida ja olla korralik. Minu sõna selle kohta.
Juhan

Armas ema!
Ma ei taha Sind õhtu eel ärritada väga halva uudisega. Nimelt sain vene keeles „kahe”. Mul on sellest õudselt paha tuju. Õpetaja Reinup ei ütelnud selle pahanduse kohta midagi. Ei taha ennast õigustada ega pikalt kirjutada. Palun sind, ära ärritu! Mul on vene keeles sees „5” ja „4”, saan selle tänase hinde ära parandada.
Ütlen seda tõsiselt, usu mind.
Juhan Viiding
P.S. Õppisin ära kirjalikult ja osa suulist, et saaksin homme jalutama minna.

Ma ei ole kunagi arvanud, et keegi teine– kool, õpetajad, ühiskond – oleks Jussi kooliviletsuse põhjuseks. Lihtsalt: rahuliku, rõõmsa ja lepliku inimese kõrvale loob jumal ka teistsuguse inimese, ja see teistsugusus saab mõistetavaks võib-olla alles siis, kui sellest inimesest on jäänud vaid mälestus.

Oma südames tahaksin andeks paluda kõigilt neilt õpetajatelt ja kasvatajatelt, kellele Juhan peavalu valmistas ja halle juukseid pähe tõi. Oma vennale mõeldes tunnen sügavat solidaarsust nii kõikide andunud ja kutsumust järgivate pedagoogidega kui ka kõikide emade ja isadega, kelle lapse kooliteel on komistusi ja konflikte, hoolimata pingutustest, mida perekond lapse eluõhustiku parandamise nimel teeb.

Külmalt ja kalgilt võib seda mehhanismi ju nii kirjeldada: laps ei allu koolis– koolist tulevad kaebused– kodu ei hakka last õigustama, püüab kallutada, muuta, karistada– laps leiab, et ka kodu on vaenlase leeri üle läinud– kaob viimanegi tugi… Juhani loos, nagu mina seda mäletan, asi siiski nii ei olnud. Tema andekust ja rõõmsat loomust kodus hinnati, kohati lausa imetleti. Tema huvisid ja harrastusi, mis küll üsna kiiresti vaheldusid, kodus toetati.

Katsuti kätte näidata teeotsi kasulike harrastuste juurde, kuid näiteks laulmine Heino Kaljuste lastekooris, mis õdedele nii palju ilusaid ja kirkaid mälestusi on jätnud, Jussile ei istunud. Koorist tuli Juss oma sõnul ära põhiliselt sellepärast, et seal polnud kuigi palju poisse. Tüdrukute värk! Aga tagantjärele arvan, et küllap ei rahuldanud Juhani esinemisvajadust võimalus olla laval üks mitmekümnest häälest dirigendi taktikepi all. Juss käib mõne aja lasketiirus täpsuslasku harjutamas, suvel registreerib end ujumiskursusele. Mõneks ajaks keskendub huvi markidele. Aga kõik see on alles otsing. Püsivam on huvi näitlemise vastu.

Viimastel päevadel on olnud elu väga hää, ainult pisikeste konfliktidega. Õppimine läheb välja arvatud matemaatika üldiselt hästi. Olen kirjavahetuses soome poisiga. Andsin ära Pioneeride Palees instruktori katse näitleja-erialal. Tulin hästi toime. Täna esinesin nukunäidendiga.
Üks klassijuhataja koostatud iseloomustus kirjeldab poissi nõnda:

15. 11. 60
Tallinna Vabariiklik Psühhoneuroloogia Dispanser

Juhan Viidingu iseloomustus

Juhan Pauli p. Viiding on Tallinna 7 Keskkooli VI a klassi õpilane. Õppeedukus on tal keskmine, kuid võiks olla parem. Puudujäägid on tingitud sellest, et möödunud õppeveerandil jäi Juhani kooliskäimine katkendlikuks osavõtmise tõttu filmimisest Otepääl ja Moldaavias. Juhan on juba varem esinenud näidendites ja ilmeka lugemise alal nii koolis kui ka väljaspool kooli, kuna tal sel alal on ilmselt annet. Teistest huvitavamalt oskab ta kirjutada ka kirjandeid ja on eriti musikaalne.
Iseloom on Juhan Viidingul õige komplitseeritud. Ühelt poolt on ta rõõmus ja elav, väga liikuv ja seltsiv. Seetõttu jätkub teda kõikjale vahetundides ja kooliväliste ürituste puhul. Teiselt poolt tundub ta mõnikord kuidagi varaküps: ta arvustab ja ironiseerib teiste ettevõtteid, püüab üle olla kõigist ja kõigest. Sealsamas näitab ta ise vähest kriitikameelt, kus satub niisuguste poiste mõju alla, keda ise vahel kritiseerib.
Tundides on Juhan Viiding õige rahutu. Enamasti on ta pingis poolpüsti, tõuseb sageli ilma põhjuseta, käib vahel klassis ringi ega hooli õpetajate märkustest. Tõsisema omavahelise kõneluse korral tunnustab ta mõnikord õpetaja märkused õigeks, mõnikord leiab ta, et teda koheldakse ebaõiglaselt ja kiusatakse. Tundub, et teda eriti solvab, kui vihjatakse tema väikesele kasvule.
Klassijuhataja

Esimest koolivahetust mäletab õpetaja Hilda Kuremaa nii: „Õpetaja Sillar tuli ühel päeval minu juurde ja ütles, et proua Viiding käinud koolis ja palunud, et Juhan võetaks siia keset õppeaastat, see oli siis kuuenda klassi talvel, sest 7. keskkoolis on tema olukord väga keeruliseks läinud, et temaga ei saada hästi hakkama, et vahest siin, väiksemas koolis, kus kõik õpetajad seda peret teavad ja…”

Kohtusin õpetaja Kuremaaga päris juhuslikult just sel hetkel, kui otsisin mälust Juhani koolipäevi Tallinna 14. 8-klassilises koolis. Noore, vaevalt 20-aastase õpetajana ei peljanud Hilda Kuremaa sugugi keeruliseks kujutatud poisikest oma klassi võtta. Kas on aeg kõik raskused silunud ja uduloori matnud või oligi tegemist väga hea pedagoogivaistuga, aga Kuremaal on Juhanist rääkides sooje sõnu küllaga. Matemaatikaõpetajana ta muidugi nägi eeskätt Juhani saamatust selles aines. Ei, ütleb ta, Juhan ei olnud paha poiss, oli koleerik ja rääkis kohutavalt palju. Klassijuhatajatunnis tuli mõnikord viis minutit pärast tunni algust öelda: „Juhan, mine nüüd sina natukeseks ajaks ukse taha, et me saaksime teistega rääkida.” Aga õige varsti pistnud Juhan pea ukse vahelt sisse ja küsinud armsal moel, kas ta tohib tagasi tulla. Kord matemaatika kontrolltöö ajal märkab õpetaja, et esimeses pingis üksinda istuv Juhan kangesti askeldab pingi all ja kõrval. Õpetaja võtab temalt ära paberilehekese, mis mingil viisil on saabunud kõige tagumisest pingist ühe teise poisi käest, õigete vastustega. Pärast tundi vesteldakse juhtunu teemal ja õpetajal on meeles Juhani südamest tulnud sõnad: „Õpetaja, te oleksite võinud üheainsa korra lasta mul seda eksperimenti proovida!” Ta on vaeva näinud, et kahe niidirulli abil ehitada sideliin tagumisse pinki, kust leheke vastustega peaks niiti mööda temani jõudma.

Mõned Juhani ütlemised ja tegutsemised on õpetaja Kuremaal nii hästi meeles, et võiksin siin tsiteerida rohkemgi, kuid loobun sellest. Katsun kirja panna selle kõige tähtsama, mida õpetaja oma õpilasest arvab, kinnitades ise, et see ei ole tagantjärele kujundatud.
Nimelt rõhutas ta, et Juhanis paistnud juba siis välja mingi valu, mingi eriline tundlikkus vale suhtes. Ta nägi liiga palju läbi neid jutte, mida räägiti ilma sisemise veendumuseta, vägisi, sest nõnda pidi tookord rääkima. Kaksikmoraal, mille vastu inimeste tundlikkus nii erinev on, paistis temale kuidagi väga kiiresti kätte.

Siiski polnud enam Stalini aeg. Algasid kuuekümnendad aastad, see suhteline vabanemise aeg riigis. Õpetaja rääkis poistega vahetunnis koridoris küll ka „maailma asjadest” – klassis ei julgenud päriselt kõike siiski öelda, meenutab ta nüüd. Mõni laps võis ju kodus tahtmatult midagi nõnda refereerida, et pahandus võinuks tulla. Olenevalt kodust muidugi. Vaesed inimese-taimekesed! Nii mõtlen praegu, kui tuleb mulle meelde selline detail, et meie kõige vanema õe klassis kirjutasid lapsed 1950. aastal vahetunnis tahvlile pilkava: Reet Viiding – aus pioneer, kümme aastat hiljem aga kirjutab Juss mulle:

Elu on halb. Teen halvast harjumusest palju pahandusi. Koolis sain ajalooõpetaja käest ebaõiglase märkuse, Nõuk. Armee aastapäeval oli pahandus, ma tegin üleoleva ja põlgliku näo, nagu ma ei tahaks kontserti kuulata.

Klassipiltidel– 6., 7. ja 8. klass– seisab Juss ikka tagumises ülemises reas nurga peal – eks fotograaf tea, kuhu paigutada teistest lühem heledapäine mehehakatis. Fotode vahelt libiseb välja postkaart, mille Juhan on koolipeo ajal Amor-postiga õpetajale saatnud. Postkaart on „eestiaegne”, kujutab Tornide väljakut, tagaküljel seisab tekst: „Lp. sm. kodanik Kuremaa. Palju õnne isiklikus elus ja raskes kuid tänulikus kasvatustöös. Juhan.”

8. klassi lõpetab Juhan 1964. aasta kevadel. Asitõend, lõputunnistus, märgib hindeid „rahuldav” enamikus põhiainetes, ime küll, ka eesti keeles ja kirjanduses. „Väga head” on ainult muusika ja käsitöö. Veel ei tea Juhan, et vana kool õige pea olemast lakkab, hoonegi lammutatakse, et anda maad uuele linnaplaneeringule. Sellest majast sööbib Juhani hinge rõhuv mälestus: üks teine poiss, üks koolivend oma saatuse ja tunnistusega, mille direktor Linnuse talle kirstu kaasa paneb. Kunagi hiljem vormub see mälestus luuletuseks „Sel poisil oli raske veretõbi”.

Mari Tarand “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”, Maalehe raamatusari "Eestile elatud elud".