Mees jookseb üle 40 aasta iga päev Miami rannas 13 km ja lummab inimesi

„Lenda, lenda, lenda, must ronk,“ laulis Ruja. Vahepeal hüütakse laulus järjest ka ronga sünonüüme, millest üks on kaaren. See Kaaren, kes meenutab ronka ja kellest ühes hiljuti ilmunud raamatus räägitakse, on pikkade mustade salkus juustega Ameerika mees, kes jookseb iga päev Miami Beachi liivarannal. Alates 1975. aastast iga päev kaheksa miili ehk 12,88 kilomeetrit.

Mees jookseb koos oma jüngritega, kellele ta paneb hüüdnimed, nagu Põselohuke või Hollywoodi Välgutaja. Jüngrid ei tähenda, et Kaaren jutlustaks mingit usku. Kui, siis ainult jooksu-usku ja elu mõnusa kulgemise usku.

Tema jooksmine sai alguse 1975. aasta uusaastalubadusest. Jooks on kestnud sama kaua kui USA presidentide Gerald Fordi, Jimmy Carteri, Ronald Reagani, kahe Bushi, Bill Clintoni ja Barack Obama valitsemisajad kokku. Kaaren on jooksnud üle 190 000 kilomeetri, mis teeb peaaegu viis tiiru ümber maakera.

„Terve mu elu, kogu mu maailm on selle jooksu peale ehitatud,“ ütleb ta endast kirjutatud raamatu “ Elu enesega võidu. Imetlusväärne lugu mehest, kelle erakordne kirg on inspireerinud paljusid“ autorile Laura Lee Huttenbachile.

Laura Lee Huttenbachi foto lehelt goodreads.com

Kaaren hakkas jooksma siis, kui Miami rannarajoonis olid peamiselt vanadekodud ja vanad inimesed. Sellele järgnesid kokaiinikauboid, paadipõgenikud, „Miami Vice“, modellid ja Versace. Ta jooksis ka siis, South Beach laostus ja uuesti ärkas ning valgete juutide asemele tulid Ellis Islandi ladinaameeriklased ja kariiblased. Ta mäletab iga inimest, kellega ta kunagi kohtunud on! Läbi raamatu jookseb 2500 inimest.

Te ütlete, et see mees on hull. Üks korralik annus hullust kulub igale inimesele ära. Ta on tõesti jooksnud mööda Miami randa 42 aastat ja iga päev kaheksa miili. Iga jooksja teab, et kestvusjooksu ajal jookseb ka elu silme eest läbi, sest siis on kergem kannatada. Maju on ehitatud ja lammutatud, ärid on tekkinud ja kadunud, inimesed tulnud ja läinud ning kõik ajastud on Kaarnaga kogu aeg kaasas.

Kaaren, kodanikunimega Robert A. Kraft, sündis 17. oktoobil 1950. aastal Virginia osariigis Richmondis. Ta oli nelja-aastane, kui vanemad lahutasid. Ema abiellus uuesti, kui poiss sai 15. Talle ei meeldinud koolis, aga kui ema hakkas käima mehega, kellel oli auto, oli Robert väga elevil. See elevus kadus ruttu, kui mees hakkas jooma, mängudega raha põletama ning naisi lantima. Ta põlgas seda meest kogu elu.

Robert saab tänavu 67aastaseks. Laura Lee Huttenbach, see naine, kes temast raamatu kirjutas, on ka tema jünger, kes jäi Kaarnaga koos jooksma. Ta mäletab, kuidas esimese jooksu ajal vajus teise miili lõpuks näts suus laiali, tekkis meeletu janu ja üldse oli kõik palju raskem, kui Kaarnat vaadates paistnud oli.

Aga ta harjus. Kaheksa miili jooksmiseks kuluva paari tunni jooksul jõudsid nad salvestada kolm kuni neli lühikest juttu.

Tavaliselt aga lindistasid nad intervjuusid Kaarna elutoas kella kaheteistkümne ja kahe vahel, enne kui Kaaren läks Üheksanda tänava jõusaali lõuga tõmbama. Või tahtis Kaaren kokku saada pärast jooksu poole üheksa ja südaöö vahel. Seejärel saatis Kaaren autori autoni ja käskis helistada, kui ta on koju jõudnud: „Valge Välk, sa pead ettevaatlik olema, siin liigub igasugu kahtlasi kujusid.“ Valge Välk on raamatu autori nii-öelda jooksjanimi.

Laura Leed hämmastas, et Kaarna lugudel olid väga täpsed detailid, täpne kuupäev ja aeg. Kui Kaaren nägi autot, siis ta mitte üksnes ei teadnud marki ja tootmisaastat, vaid ka seda, mis lugu seal inimeste vestluse ajal mängis. Laura Lee ütleb, et selle mehe mälu on erakordne nagu Dustin Hoffmanil „Vihmamehes“.

Raamatu autor Laura Lee on noor ja ilus jünger. Kui nad pidevalt koos randa suundusid või seal jooksid, jäid Lamborghinides ja Teslades uhkeldavad eduinimesed neile järele vaatama. „Nad üritavad raalida, kuidas minusugune vana päss sellise kena noore naisega koos on. Tõenäoliselt arvavad nad, et mul on palju raha või miskit sarnast,“ mõtiskles Kaaren. Raha pole Kaarnal kunagi olnud ja ta pole seda ka väga ihaldanud. Kui ta kadetsevate pilkude all koos raamatu kauni autoriga ratast käe kõrval lükates randa suundus, kattis tema katkist rattasadulat kilekott ja rattakumm loperdas kaheksas.

Kaaren elab Miamis keldrikorrusel neljatoalises korteris. Tal on alles iga kiri, mis keegi kunagi talle saatnud on. Iga asi on mälestus. Ta arvab, et see on lapsepõlvest, sest neil oli vähe asju. Seetõttu hoidis ta alles kõik, mis sai. Ja kuna tal oli ka suur mahajätmishirm, siis seetõttu, et asjad olid ümber, ei tundnud ta end üksi. Kaarna suuremad kollektsioonid on seotud jooksmise, muusika, Souht Beachi ajaloo ja pesapalliga.

Peaaegu kõik jooksjad rääkisid raamatu autorile, et esimest korda läksid nad Kaarnaga jooksma uudishimust. Teist korda läksid nad peaaegu alati kodutunde, kogukonna ja kuuluvuse pärast.
See Põselohuke läks teist korda jooksma kaks aastat pärast esimest korda. Kaaren nägi teda ja hüüdis: „Tere, Põselohuke! Kuidas läheb? Tundub, et oled viimasest korrast saadik veidi alla võtnud?“ No kas ei avalda muljet? Kuna Kaaren mäletab kõiki inimesi, paneb ta neid end eriliselt tundma, sest neil tekib tunne, et nad on mäletamist väärt.

Kaarna mäletatavad mäletavad ka üksteist. Väljaviskaja jooksis Kaarnaga esimese jooksu 2009. aastal 46aastasena. „Palav ja päikeseline päev, rahvamassid, kes karjuvad selle tüübi nime, viskavad talle patsi ja nii edasi. Sain tuttavaks Peapöörituse, Hollywoodi Välgutaja, Creve Coeuri, Tortuga, Poutine’i, 11. peatükiga, Gringo, Orkaani ja mõnega veel.“

Muide, Kaaren ei ole erak. Tal on aastaid pruut, kelle hüüdnimi on Ime ja kes on professor.
Ja nüüd veel põnevam või ka kurvem osa. Raamatu autor ütleb, et Kaarnaga on päris raske joosta, sest ta jookseb masendavalt aeglaselt.

Autor meenutab üht seika: „Kord pärast kolmetunnise intervjuu lõppu hingas Kaaren sügavalt sisse ja tõusis diivanilt. Ta võpatas valust, kui ta kanged kondid end sirgu ajasid ja paistes ning põletikulised liigesed selle järgi paindusid. Istudes läbis ta nägu uus valusööst. Ta nõjatus ettepoole. „Asi on alati olnud lunastuses,“ ütles ta. „Algusest peale üritasin ma ennast joostes lihtsalt päästa, ei muud. Nüüd aga räägitakse, et mina olen teisi päästnud, seega võin isegi uhke olla.““

Kas pärast viit tiiru ümber maakera ja valu tegevaid liigeseid ei aita? „Miks ma peaksin tahtma puhkusele minna?“ küsis Kaaren autorilt. „Ma elan paradiisis. Pole raske jääda, kui tahet lahkuda ei olegi.“