Miks kunstnik Ants Laikmaa telefone põlgas

Kunstniku põrpiv iseloom, oskamatud armumised, kiuslik vimm kritiseerijate vastu, samas ka üllatav rüütellikkus hädasolijate puhul – Ants Laikmaa märkimisväärse elu lood on Endel Nirk koondanud raamatusse "Kaanekukk", mis ilmub nüüd Maalehes raamatusarjas „Eestile elatud elud“.

“Iga inimese näos on tema elulugu ja draama, mida ainult kunstniku silm näeb ja ta sulg või pintsel kirjeldada, kokku võtta ja teistele, kes kirjaoskajad, lugeda anda võib,” väidab Ants Laikmaa tuntud kirjamehe, publitsisti ja kunstikriitiku Endel Nirgi koostatud raamatus.
Nirk on osanud rohkem kui 300 leheküljel Laikmaast kirjutatu puhul välja tuua kunstniku olulisemad ütlemised ja ühmatused, tegudest ja “pildi sisse minekuist” rääkimata.
"Kaanekuke" kaante vahele mahuvad kunstniku põrpiv iseloom, oskamatud armumised, kiuslik vimm kritiseerijate vastu, aga ka üllatav rüütellikus hädasolijate puhul.

Jonnakas jalgsi rändaja

See “Eestile elatud elude“ sarja valitud raamat nägi esmakordselt trükivalgust 40 aastat tagasi, mil nõukogude režiimi valvas silm hoolega jälgis, et elu ja ajaloo pöördelised sündmused ainult selle võimu poolt õigeks tunnistatud voolusängis meist mööda ujuksid. Ja neid “pöördelisi” on Endel Nirgi kirjutatud Laikmaa eluloos ohtrasti.

Kas või kristjanjaagulik teekond kohe raamatu alguses. Kui Kristjan Jaak Peterson pool sajandit varem jalgsi Tartust Riiga rändas, siis Laikmaa (kuni 1935. aastani veel Laipman – paraku õhutas nimemuutmist keelemees Aaviku välja mõeldud uudissõna "laip") alustas teekonda just Riiast, sihtmärgiks hirmkauge Düsseldorf. Ikka jalgsi.

Rongiraha küll omades, kulutas jonnakas maalija selle kuue nädala pikkusel teekonnal hoopis laudalakkades magades ja taludest leiba ostes. Et jõuda Düsseldorfi, kus keegi teda ei oodanud. Aga ta jõudis. Eesootavad näguripäevad on üsna üksikasjaliselt ka “Kaanekukes“ kirjas.

Nagu ka tagasi jõudes vend Bernardi asemel (ja tema nime all) tsaarikroonusse minek. Sellesama venna, kes kinnitamata andmeil end 1905. aastal karistussalklastel piitsutada ei lubanud, vaid surmanuhtlust eelistas. Selle ta ka sai, piitsutamise müüdis näib autor kahtlevat.
Kogu elu saatev krooniline rahapuudus oli küllap tingitud Laikmaa oskamatusest muu maailmaga suhelda, kaasa arvatud jõukast talupojast kangeloomulise isaga, kes poja rahapalumistele elu lõpuni kurdiks jäi ja maalikunstniku ametit tühikargamiseks pidas.
See kõik ei takistanud Laikmaal end üha rohkem kunstnikuna tundmast ja muidugi oma loominguga seda tõestamast.

Oma Haapsalu-perioodil krahv Ungern-Sternbergi majas üüril olles ja enda (järjekordset) autoportreed maalimas, sattus töö käigus ka krahv ise üürilist külastama. Pärast mõlema näo (pildil ja päris) pikka uurimist lubas vanasaks endale kahtleva küsimuse: “Haben Sie das aber selber gemacht?” Et kas olete selle ikka ise teinud? Siin jätkus üürilisel seekord õnneks takti küsija enne välja juhatada ja alles siis naerma pahvatada. Aga nii küsimus kui kahtlus meeldisid talle.

Suurte kunstnike loomingul on ju alati ka põhjus ja tagataust, miks mõni taies just selline on ja sellist peal- või allkirja kannab. Võluvalt naeratava kübaradaami portreed tunneme praegu Marie Underi nime all, tookord oli seal kirjas lihtsalt “Mutti”, kuigi modelli ja maalija suhe nii lihtsaks ei jäänud. Proua Hackerile (Underi tolleaegne perekonnanimi) meeldisid nähtavasti nii maal kui maalija ise ning selle väljundiks võime "Kaanekukes" lugeda tema saksakeelseid värsse, mille intiimne suunatus silmanähtav on.

Oma modellidega õnnestuski Laikmaal tihti lähedaseks saada, olgu see siis Aino Kallas, kelle mees üsna üheselt kunstnikule meelde tuletas, kes kellega abielus on; aga ka lapseohtu piigad, keda siis juba vanemas eas karuse käitumise, aga õrna südamega kunstnik omamoodi lummas.
Kui silmitseda 1921. aastal valminud pastelli “Poisu”, jääbki esmapilgul mulje lõuendile jäädvustatud õrnade näojoontega noormehest, mitte omaaegsest kirepõhjusest, noorest haritud daamist Edit Oltorpist.

Viis aastat hiljem valminud “Miku” on küll selgeltnähtav neiunägu, aga fakt on see, et Laikma pidi mõlemale “subjektile” aeg-ajalt kinnitama, et üks neist on talle lähedasem kui teine…
See kõik ei seganud tal aastakümnete kaupa (tõsi, vaheaegadega) pidamast kool-ateljeed, kust said tuule oma pilditegemise tiibadesse kümned ja kümned kunstnikuhakatised, kellest kuulsamate nimeline väljatoomine siinkohal pikaks võib venida.

Muidugi jätkus kunstiringkonnis ka kadestajaid, pahasoovijaid ja n-ö ärapanijaid. Ning loomulikult ei jätnud nende torked ja ettevõtmised Laikmaadki sugugi ükskõikseks.
Kui 1913. aastal esietendus Estonias Eduard Vilde "Tabamata ime", oli kunstnik Magnus Kull Aleksander Trilljärve mängituna nähtavalt Laikmaa-sarnaseks grimeeritud. Skandaal oleks ehk suuremakski paisunud, kui mitte Vilde ise poleks Kopenhaagenist saadetud avalikus kirjas eitavalt suhtunud kaasaegsete pilavasse järeleaimamisse teatrilaval.

Veidrusi rohkem kui üks

Vast veel paar veidrat tõika, mis Laikmaale elu läbi omased olid. Üsna tõsiselt põlgas ta telefone. Oma väidete kohaselt ei saavat ta rääkida sellega, kelle nägu näha ei ole.
Tegelikult ju elupõlise näomaalija kohta üsna põhjendatud arusaam.
Peale selle pelgas ta, vaatamata oma rännumehe-karastusele, ka hulkuvaid koeri. Õnneks oli tal nende peletamiseks oma välja mõeldud retsept. Kui tige koer läheneb, tuleb laskuda käpuli, võtta kaabu hammaste vahele, tõsta üks jalg üles ja teha hirmsat häält…

Siiski ei ole ükski kaasaegsetest teda taolises aktsioonis näinud. Palju selles väljamõeldist on, jääb saladuseks, ent järgmine lugu, iseloomustamaks Ants Laikmaa ellusuhtumist, on küll dokumentaalselt tõestatud. Tsiteerin raamatut.

“Kord saatis kunstnik riigivanema residentsi sinna ostetud pildi. P. Aavik, kes pidi töö ära viima, sidus selle ümber nööri, millega muidu kanti alt kuurist küttepuid kuuendale korrusele. Paki võttis vastu riigipea adjudant ja Aavik ei kohmanud nii kõrges kohas hakata nööri tagasi küsima. Aga Laikmaa, sellest kuulnud, ütles õpilasele: mine sedamaid tagasi, riigivanema enese juurde ja nõua meie puukandmise nöör välja! Ja tagasi see toodi ka, ehkki ilma valitsusjuhti otseselt asjasse kiskumata."

Raamatusarja „Eestile elatud elud“ saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.