Laulmata ei saa

Eks see ole ju teada – seal, kus rohkem eestlasi koos, sünnib varsti ka laulukoor. Nii ongi paljudes riikides, kuhu eestlased kolinud, oma koorid ja lisaks veel Euroopa Eestlaste Koor! Kokku saadakse kaks-kolm korda aastas, viimati Amsterdamis suurel Kõlavöö kontserdil.

Sel päeval, kui eestlastest laulu-, tantsu- ja pillirahvas hakkab Amsterdami saabuma, tähistavad hollandlased kuningapäeva. Mis tähendab, et tänavail voolavad rahvamassid ja transport praktiliselt ei liigu. Nii sööstab appi üks väike tubli Renault Clio, kuhu paigutatakse tuubasid ja saksofone, noodipulte ja löökpille sel hulgal, et keegi ei usu, et see võimalik on. Auto roolis istub Kaire van der Toorn-Guthan, üks Kõlavöö korraldajatest. Koos võitluskaaslaste Agnes Kuusik-Dijkstra, Margit Tera ja Anneli Aknaga naeravad nad – kui neile eesti asja ajamise eest raha makstaks, siis oleksid nad miljonärid.

Et suurürituse südamega korraldamine ohvreid nõuab, on omamoodi kurbloolisus – Anneli teatab päev enne kontserti, et kogu ses meilinduses, majutamiste võrrandeis, uksekaartide ja söögižetoonide peavalus pole tal olnud võhma kooriga harjutada. “Palusin kolleegil enda asemel dirigeerida ja teda see võimalus rõõmustas.” Kuid lavale jõuab Anneli siiski – lauljate ridades ja ka Luksemburgi tantsurühmaga Laiali. Juuni lõpus sõidab tegus naine aga Eestisse noorte laulupeole suisa kolme kooriga, mille dirigent ta on – Euroopa Eesti Mudilaskoori, Euroopa Eesti Lastekoori ning Euroopa Eesti Noortekooriga!