Ita Everi saatuslik reis ja saladuslik Austria mees

1962. aastal turismireisil Ungarisse tutvus Eino Baskinist lahutatud näitleja Ita Ever austerlase Karliga ning kohtus temaga hiljem salaja Leningradis ja Tallinnas. Siis äkki mees enam ei kirjutanud ja Ita ei saanudki kunagi teada, mis temaga juhtus. Margit Kilumets pani selle loo kirja raamatus „Ita Ever. Elu suuruses“, mis nüüd ilmus uuesti Maalehe raamatusarjas.

10. klassis käis Ita kaardimoori juures. Ta mäletab ennustamisest vaid ühte seika. Kaardimoor ütles: „Laps, te saate elus palju reisida!” Tookord mõtles Ita, et rääkigu pealegi, sest kuhu saaks tema reisida. Ometi on need sõnad läinud täide.

Ita on tundnud ennast kõige kodusemalt Inglismaal, kus ta käis kinoliidu kaudu. Saareriigis juhuslikult kohatud väliseestlanna tutvustas talle põnevaid paiku.

Londonis vaatas Ita kuninglikku vahtkonnavahetust ja see pani pisarad voolama. Traditsioonide ilu. „Ma ei ole suur nutja, teen seda rohkem meeleliigutuse kui kurbuse pärast. Imelik küll, kuidas pisiasjad võivad mind puudutada. Inglismaa ja inglise keel on mulle kogu aeg meeldinud, juba kooliajast, aga inspiratsioon rohkem teada saada tuli muidugi põhiliselt tänu suhtlemisele Karliga.”
Saladuslik ja saatuslik Karl Humer, peaaegu unenäoline tegelane kesk nõukogude tegelikkust, on samuti Ita „reisitrofee”.

Karl söandas oma pildi tagaküljele kirjutada lausa „Your husband Karl” (sinu abikaasa Karl – ingl).
Ita Ever:

Karliga tutvusin 1962. aastal turismireisil Ungarisse, kus Draamateatrist olime direktor, mina ja näitlejanna Ellu Puudist. See oli armas ja pöörane, kuidas kõik juhtus. Nagu ikka tolleaegsetes turismigruppides: kui taheti õhtul kambakesi välja minna, siis klapiti valuuta kokku. Meie sattusime Budapesti restorani või ööklubisse, ei mäletagi täpselt. Istusime lauda ja kuna mu jalad olid suurest käimisest paistes, võtsin vargsi laua all kingad ära.

Äkki näen, et tuleb pikk soliidne härrasmees meie laua juurde ja palub mind tantsima. Müksasin Ellut, et ehk hoopis tema. Aga mees vaatas mulle otsa ja nii tuli kingad jalga ajada. Laulu, mille saatel me tantsisime, mäletan siiamaani. See oli Elvis Presley „Love Me Tender”.
Tantsisime ja ma purssisin inglise keelt, nii kuidas oskasin. Hiljem, kui jõudsime hotelli, tõi portjee mulle keset ööd tuppa sületäie punaseid roose.

Lahkudes ja raudteejaamas hüvasti jättes kinkis Karl mulle mälestuseks sigaretikarbi, milles oli 20 sigaretti, igaühele peale kirjutatud „I love you”.

Romaan välismaalasega oli nõukogude turismigrupis ennekuulmatu ja nii pandigi mulle „saba” järele. Armas kolleeg Ellu kandis tagasi tulles ka kõik ilusti ette, kellele ja kus vaja.
Kui jõudsin Eestisse, hakkasid mulle saabuma kirjad Karlilt: tavaliselt üks, vahel ka kaks päevas. Karl kutsus mind Viini elama ja ma isegi mõtlesin sellele päris tõsiselt, aga siis küsisin endalt: mida sa seal tegema hakkad, Ita? Siin oled arvestatav näitleja, aga seal – mitte keegi. Karl kirjutas isegi sellest, kuidas tal on ostetud pool maja kusagil Viini metsades ja kuidas me hakkame seal koos elama. Nõrkushetkedel kujutasin juba ette, kuidas Roman saab Austrias heasse kooli.
Jumal tänatud, et mul oli oidu mitte välismaale tormata. Nagu selgus, oli Karlil naine ja tema muidugi saatis mulle samuti kirja: „Kohe, kui siia tulete, lasen teid, nõukogude põgenikku, vangi panna!”

Imelik oli see, et mitte keegi ei püüdnud mind takistada. Mitte keegi ei öelnud: „Ita, ära mine!” Isegi ema mitte. Ma olin ikka nii armunud, et tegin lausa hullumeelseid asju. Ühel päeval kirjutas Karl, et tahab sõita Leningradi minuga kohtuma. Aga mina elasin tol ajal koos Draamateatri peanäitejuhi Ilmar Tammuriga, kellele tuli ju ka midagi öelda, nii naisena kui näitlejana. Eks ma siis valetasin, et pean minema Leningradi veenilõikusele. Tammur küsis küll, miks mitte Tartusse, aga mina raiusin vastu, et Tartus ei saa, just Leningradi pean sõitma, ühe kuulsa tohtri juurde. Olin välja mõelnud isegi professori nime, kelle vastuvõtule lähen.

Lasin endale õmmelda uue talvemantli ja -mütsi ning kui ma siis Leningradi vaksali perroonil Karli nägin, viskas too oma kaks kohvrit käest ja tormas mulle vastu. Taaskohtumise rõõm oli suur.
Kõik oma vabad hetked olin ma õppinud inglise keelt, veel rongiski Leningradi poole sõites kordasin paberite pealt sõnu. Kuidagi me ikka omavahel suheldud saime. Siis tekkis järgmine probleem: kuidas saada Karliga koos hotelli. Oli ju nõukogude aeg. Valetasime sujuvalt, et mina olen Karli tõlk ja me peame tingimata ühes toas elama. Saimegi kaubale. Käisime all restoranis kenasti söömas ja tantsimas.

Jõudnud tagasi koju, meie kirjavahetus jätkus. Varsti teatas Karl oma kirjas, et tuleb Tallinna. Tal õnnestus saada tuba hotellis Palace. Ellu Puudist käis koos oma abikaasa Grigori Kromanoviga meil hotellis külas, nii et oli väike seltskondlik koosviibimine.

Aga Karl muudkui ajas peale, et tema tahab mulle koju külla tulla. Karli arvates olin ma ju vaba naine koos väikese pojaga. Eks ma ikka väheke häbenesin oma kodu: välismaalane tuleb külla ja isegi tualettruum on trepi all!

Ajalooline külaskäik minu ema korterisse Paldiski maanteel ikkagi toimus ja kõik läks hästi. Onu Karl tutvus isegi Romaniga, aga Draamateatrisse etendusele ei jõudnud, kuigi oli võtnud kaasa smokingi, valge salli ja isegi krüsanteemi, mis nööpauku käis. Ta tahtis tulla teatrisse primadonnat vaatama!

Karl sõitis tagasi ja saatis mulle iga päev kirju, mõnikord ka pakke. Mäletan rohelisi terava ninaga kingi ja sama tooni pikki nahkkindaid. Nende pärast tuli teatris veel igavene pahandus. Tõstatati küsimus, kust saavad näitlejad niisuguseid rõivaid, nagu on Ita Everil, ja kas need ikka sobivad nõukogude näitlejale.

Vahel ma helistasin Karlile kaugekõnepunktist, kus kõik preilid juba itsitasid minu üle. No mis teksti seal muud sai olla, kui et „ma armastan sind” ja „igatsen” ja „musi-musi-musi!”.
Karliga katkes ühendus päevapealt. Kogu aeg tulid kirjad ja siis ühel päeval enam mitte ühtegi. Kahtlustasin, et temaga võis midagi juhtuda. Ta kaebas kilpnäärme üle, kui me koos olime. Või siis tuli tal aru pähe. Igatahes kutsusin Eino Baskini isa kui eriti hea saksa keele oskaja kaasa ning me läksime Austria saatkonda. Seal öeldi, et võõrastele ei jagata Austria kodanike kohta teavet. Nii see jäigi.

Kuivas kokku mu elu suur armastus ning mahub nüüd koos Karli kingitud roosiga ühteainsasse sigaretikarpi. Mikroskoopiline pilt on mul temast ka.

Karli kirju oli mul muidugi sadades. Kui ma Gunnarile (Ita Everi kauaaegne elukaaslane Gunnar Kilgas – toim) hiljem kõik ilusasti ära rääkisin ja olin juba Pagari tänaval vastuvõtul ka käinud, siis Gunnar soovitas – nii džentelmenlikult –, et tema arvates tuleks need kirjad kõik ära põletada. Mina olin nõus ja nii me neid siis kahekesi põletasime. Ma nagu vabanesin painajast: kui palju olin ma kõige selle pärast kombineerinud ja valetanud…

Ju siis kõik need mehed armastasid mind. Miks nad muidu mulle andestasid?

Koos Karli kadumisega mu elust hakkas lagunema ka minu ja Tammuri kooselu. Ühel päeval võtsin oma Romani ja tulin lihtsalt ära. Kõike praktilist maha jättes, nagu mulle iseloomulik.
Oma esimesest ja ainsast seaduslikust kooselust, abielust Eino Baskiniga kõndisin mõni aasta varem minema täpselt samamoodi. Kuhu mujale ma ikka läksin, kui mitte ema juurde, kes mind ja minu poega alati ootas.

Margit Kilumets „Ita Ever. Elu suuruses“, Maalehe raamatusari „Eestile elatud elud“

Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.