Estraadikuningas Vello Orumetsa trikid Bratislavas ja Berliinis
Pärast seda, kui Vene tankid olid 1968. aastal maha surunud „Praha kevade“, olid punaimpeeriumi suhted Tšehhoslovakkiaga keerulised. Eesti tüdrukud lähetati sinna kultuuridiplomaatia ja pingelõdvenduse eesmärgil aasta hiljem. Kogu Laine kava kuulasid Eesti Kommunistliku Partei kultuuribossid enne Tšehhoslovakkia reisi muidugi hoolega üle, kirjutab Paavo Kangur raamatus „Estraadikuningas Vello Orumets“.
Siin on kaks episoodi raamtust.
Niisiis hilissügisel 1969 saadeti ansambel Laine pehmendama Tšehhoslovakkia kriisi. Proovis astus seal Orumetsa juurde üks kohalik ja soovitas ühe laulu repertuaarist välja visata, kuid kooskõlastatud repertuaari muutmine oli tolle aja suurimaid patte.
Enne seda kodumaal repertuaari kontrollimisel viibis ka laulutaat Gustav Ernesaks, kes juhtis tähelepanu, et ansambli võimendus oli halb, mistõttu ta kuulis lauljaid raskustega. Lisaks mängis saateansambel tema arvates liiga kõvasti. Toonased kultuuribossid otsustasid seepeale kohe meetmed tarvitusele võtta, valuutat hankida ja paremad seadmed muretseda. Mõni neist avaldas arvamust, et lauljaid saatval instrumentaalansamblil puudus vajalik poeetilisus ja lüürilisus ning seetõttu annavad kavale sära just a cappella laulud. Veel tehti ettepanek, et kavas tuleks kõik laulud esitada originaalkeeles, nii et eesti keele kõrval kõlaks ka vene keel ning mõned salmid võiks laulda tšehhi või slovaki keeles.
Toonitati, et laulude vahel kõnelev teadustaja peaks rääkima kohalikus keeles, isegi kui tema jutt kõlab aktsendiga. Kritiseeriti lavalist liikumist, öeldes, et tantsud mõjuvad nõrkadena ja kui need kavva jätta, siis tuleks nendega kõvasti tööd teha. Kriitikanooltele vaatamata loeti kava kokkuvõttes siiski heaks ja meeldivaks ning kinnitati Laine sõit Tšehhoslovakkiasse. Tuuri avakontsert toimus Slovakkia pealinnas Bratislavas.
Toonast sõitu on Vello Orumets meenutanud nõnda: „Proovis laulsin laulu „Millest algab kodumaa“ ja üks slovakk tuli ütlema: palun, ainult mitte seda. Nende haavad olid veel värsked. Arutasime Podelskiga, kes soovitas võtta teise laulu. Valisin Vene romansi “Ära kihuta hobuseid, küüdimees!” Sellest tehti skandaal. Brnos kutsuti meid Podelskiga vaibale Arnold Greeni hotellituppa, kus viibis ka üks KGB tegelane. Minult nõuti aru: „Noh, seltsimees Orumets, kas te mõtlete ka, mida teete? Repertuaar on kinnitatud ja teie muudate seda. Miks?” Õnneks oskasin vait olla ja ainult pomiseda.“
Igatahes rikkus Bratislava trikk Orumetsa mainet parteibosside silmis veel aastaid ning iga kord, kui tuli arutusele teenelise kunstniku tiitli andmine, meenutati Bratislavas juhtunut. Vello Orumets kirjeldas: „Kahtlaseks mind peeti, aga väljasõidukeeldu ma ei saanud. 1974. aastal sõitsime juba Lääne-Saksamaale ja tagasi sõites lubati, et saan teeneliseks kunstnikuks. Aino Himbek ja Ines Rannap said, aga mina mitte. Filharmoonia partorg Kaljo Räästas rääkis, et mind peeti vanade asjade pärast apoliitiliseks. Tallinnas hakkas Räästas asja siluma, palus esitada kogu nimekirja punastest lauludest ja 1976. aastal sain teeneliseks kunstnikuks.“
Armulugu Berliinis
Vello Orumets oli 1970. aastal Kultuuri ja Elu kaanepoiss ning kogus kuulsust eksootilises Berliini revüüteatris Friedrichstadt-Palast.
Friedrichstadt-Palast on tuntud ja ajalooline koht, mille lugu algas 1873. aastal avatud 5000 kohaga Salamonsky tsirkusest, 1924. aastal aga võeti suund revüüteatrile ja varieteele. Just seal esines 1970ndatel ansambel Laine koos Vello Orumetsaga. Koht väärib Orumetsaga seoses mainimist sellegi tõttu, et just seal sai alguse armastuslugu eksootilise varieteelaulja, Jamaika mulatitari Tottlin Jacksoniga, mis tõi kaasa uneleva kirjavahetuse ja magusad mälestused, mida Vello armastas oma sõbrataridele pajatada. Tottlin Jackson on muidugi daami kunstnikunimi ning pole päris kindlasti teada, kas tegemist oli daamiga, kuid ehk polegi too asi tähtis. See juhtus ju Berliinis ning sealses showbusiness’i äris pole see oluline.
Igatahes oli Vello Orumets tookord sotsialismileeri meelelahutusmaailmas esimese järgu äss ning nõutud artist mõlemal pool Volgat ja Emajõge. Tema geograafiline haare ületas toona isegi Georg Otsa ja Jaak Joala oma. „Teinekord, kui oled pidevast rändurielust tüdinenud, mõtled, et võiks paiksema tegevuse leida, piirduda võib-olla ainult oma vabariigiga, kuid juba natukese aja pärast hakkab kiskuma tundmatusse, hakkad rongi rappumist ja lennuki õhkutõusu taga igatsema,“ rääkis Orumets. „Kõige ihaldatavamaks, põnevamaks pean alati neid kohti, kuhu pole varem sattunud.“ Kaunis Jamaika mulatitar ilmus veel aastakümneid hiljem Orumetsa mälestustesse, mida ta jagas kõige intiimsematel hetkedel ainult oma parimate sõbrannadega. Orumetsal oli ka teine poolus. Ta oli džentelmen, kuid mitte alati. Orumetsa sõjaväe-aastatel esilinastus muusikaline komöödia „Husaariballaad“, mis tekitas populaarse anekdoodikangelase, labase ja kiimalise naisteniiduki porutšik Rževski ja jättis kindlasti jälje ka 1960ndate aastate seksuaalrevolutsiooni põlvkonnale. Porutšik Rževski teadis hästi, et tütarlapsega tutvumiseks tuleb talle läheneda, alustada sundimatut vestlust ja pärast seda sobival hetkel ennast tutvustada. Jalutuskäigul kohtab ta pargis võluvat tütarlast, kes seal koos koerakesega jalutab. Porutšik läheneb tütarlapsele, tervitab viisakalt ja annab siis koerale võimsa jalahoobi. Too lendab kiunudes tükk maad eemale. „Madalalt lendab,” nendib porutšik koerale järele vaadates. „Järelikult kisub vihmale. Kuid vabandage mu kombeid ja lubage tutvustada: porutšik Rževski!”
Kuigi kunagine estraadikuningas võis intervjuudes rääkida paiksemast ja vaiksemast elust, ei mallanud ta nooruspõlves tegelikult kuigi palju kodus tukkuda. Vastupidi – kunagised korvpalliässad Mihkel Tiks ja Kalle Ilves mäletavad Orumetsa hoogsa kambajõmmina, kes neile pealinna ööelu tutvustas ning kuulsasse Kuku klubisse vedas.
Paavo Kangur „Estraadikuningas Vello Orumets“, kirjastus Pegasus 2017
