Magneesium võib vähendada luumurdude riski
Uuringu ajal jälgiti 2245 keskealist meest vanuses 42-61 aastat, kellel Kuopio isheemiatõve uuringu raames oli määratud magneesiumi tase vereseerumis. Hinnati reieluu-, õlavarreluu- ja kodarluumurdude esinemist. Keskmiselt 25,6 aastat kestnud jägimisperioodi vältel tekkis kokku 123 luumurdu.
Leiti, et madal vereseerumi magneesiumitase oli meestel luumurdude riskiga mittelineaarselt seotud. Kõige tugevam seos oli reieluukaela murruga. Kõrge magneesiumisisalduse korral oli murru risk 44% väiksem. Väga kõrge magneesiumisisalduse korral (1% uuritavatest ehk 22 meest, kellel oli magneesiumi tase seerumis >2,3 mg/dL) ei esinenud mitte ühelgi meehel jälgimisperioodi jooksul luumurdusid.
Sama uuringu raames püüti välja selgitada ka seost luumurdude ja toidust saadava magneesiumi vahel. Seost ei leitud – see on kooskõlas varasemate uuringutega. Toidu või veega saadava magneesiumi koguse suurendamine ei pruugi automaatselt veres magneesiumitaset tõsta, eriti seedetrakti haigusi põdevatel isikutel või eakatel, kes tarvitavad magneesiumi ainevahetusse sekkuvaid ravimeid.
Uuringu autorid oletavad, et toidulisandite võtmine võib olla tõhusaim seerumi magneesiumitaseme tõstmise viis. Kindlate soovituste andmiseks on siiski vaja läbi viia täiendavaid uuringuid.
Uurijad rõhutavad oma töö tulemuste tähtsust rahvatervise aspektist ja märgivad, et enamikul eakatel ja keskealistel inimestel, kes on kõrgenenud luumurdude riskiga, on ka vereseerumi magneesiumitase madal. Magneesiumipuudus on aga asümptomaatiline ja selle suhtes ei jälgita inimesi rutiinselt.
Magneesium on luudes sisalduv mineraal, mida on juba varem luumurdudega seostatud, kuid see on esimene kord, kui magneesiumi ja murdude riski seost eraldi uuritud on. Kõnealuse uurimistöö disain ei aita välja selgitada põhjuslikku seost, seega ei saa praegu veel väita, et luumurdude tekkimine on tingitud vereseerumi madalast magneesiumitasemest.
Allikas: Kliinik.ee
