Kõigepealt ennustustest. Neid teevad kihlveokontorid mitte põnevuse, vaid raha teenimise eesmärgil. Nad on välja töötanud täpse matemaatilise süsteemi, milles emotsioonidel on oma kaal, kuid arvesse võetakse ka näiteks riigi maine lauluvõistlusel viimastel aastatel. Selles kategoorias me kõrget reitingut ei oma, sest viimase 10 aasta jooksul oleme finaali jõudnud 5 korral, neist 3 korral esikümnesse. Kahjuks on pooltel kordadel finaal jäänud kättesaamatuks ja nüüd siis veel üks ebameeldiv rida tabelis juures.

Mina olin ja olen tulihingeline „Verona“ pooldaja ja eks seepärast oli tänane öö täis küsimusi, millele nüüd hommikul püüan vastata. Üldise eufooria taustal, kus juba esikohast unistati ja Saku suurhalli ning jalgpallistaadionit toimumiskohtadena kaaluti, tõmbas mind maa peale tagasi põhjanaabrite teise telekanali Eurovisiooni-eelne mammutsaade.

Selles Yle2 saates mängiti kõik laulud nende esitamise järjekorras ette ja muusikutest žürii andis hinded. Ootasin elevil Eesti korda ja sain kaela sahmaka külma vett, sest neile jättis kohutavalt halva mulje meie loo video ja seepeale ei tulnud ka priskeid punkte, mis jätsid Eesti laulu kahtlaselt kõikuma väljalangemise ja napi edasipääsu vahele. Ja soomlaste väljaütlemistes ei olnud midagi vaenulikku, lihtsalt nad ei näinud ega kuulnud „Veronat“ meie silmade ega kõrvadega. Ja täpselt nii juhtus ka täna öösel.

Ei jaga Euroopa kahjuks meie vaimustust! Ma isegi arvan, et jahedama suhtumise teenisime žüriidelt kui rahvalt. Ka seda rahvast, kes meie poole oma häälekese saatsid, aga nappis. Enne pühapäeva neid punktitabeleid ei näe, kuid eelnev kogemus lubaks eeldada Norra ja Leedu mõningast toetust meile, Saksamaa ehk tundis kohustust Modern Talkingu radade jätkajale punkte anda ning vanast armastusest ka Iirimaa? Slaavi riigid paitasid üksteist ja võib-olla mõni punktikene ka sealt tuli, kuid seda kõike oli liiga vähe.

Kui I poolfinaali ennustustest läks täppi 10st 8, siis teise puhul 10st 7. Ehk olgu süsteem kui tahes täpne, on ootamatustel alati oma võlu ja risk. Meie selle riski alla jäimegi. Olgu lohutuseks, et koos Iirimaa ja Šveitsiga. Need kolm, kes ennustuste kohaselt ei oleks eile pidanud finaali pääsema, kuid pääsesid, olid Austria, Norra ja Horvaatia. Viimase puhul oli endaga vokaalset duelli pidava ülekaalulise juuksuri Jacques Houdeki ebakindlus niivõrd selge, et kohati oli juba vaadata valus, rääkimata kuulamisest. Aga mingi ime päästis selle mehe finaali. Selleks imeks võis olla ka nn „roheline kaart“, mille kasutamise õigus EBU´l on, et säilitada regionaalset tasakaalu. Näiteks neljast endise Jugoslaavia riigist on nüüd finaalis vähemalt üks. Kas see üks ei oleks võinud olla hoopis Serbia või Makedoonia? Ärgem unustagem, et neile kahele kirjutasid laulud sama teami liikmed, kes tegi seda ka Bulgaariale, kindlale edasipääsejale ja suursoosikule. Ehk nähti ohtu ühe loomegrupi liigseks domineerimiseks võistlusel?

See, et kolmest Balti riigist pole ühtegi finaalis, EBU ametnike und ei häirinud. Seevastu on viiest Põhjamaa riigist ju lausa kolm (Rootsi, Norra, Taani) finaalis! See, et rootslastest laululoojad endiselt Euroopat „aitavad“, pole mingi uudis. Ja teevad nad seda edukalt. See, et Moldova ja Valgevene oma lustakate lugudega finaali kalpsasid, on suhteliselt hea, sest üldine ballaadlikkus kippus emotsioone nüristama. Finaali suursoosikute hulgas on kolm noort artisti, kes kõik 17-aastased ja kellel kõigil on võimalus ka esikohale tõusta. Võistluse pesamuna Kristian Kostov Bulgaariast, kelle päritolu (bulgaarlasest isa ja venelannast ema) lisab Euroopas rahva poolt antavaid hääli, Austraalia pärismaalane Isaiah oma laia naeratusega ja kohmetu Belgia Blanche, kes oma võimsat häält lavakrambi tõttu demonstreerida ei suutnud. Kui lisada veidrikust kompleksivaba Portugali Salvador Sobral oma jalustrabavalt lihtsa ja ilusa lauluga ning võimsalt laval tantsisklev Rootsi hurmur Robin Bengtsson, siis on nad kõik ohuks ennustustes favoriidi sära nautivale itaallasele Francesco Gabbanile.

Eurovisiooni finaliste, kes meie poolfinaalis meist paremad olid.

Bulgaaria


Ungari


Holland


Horvaatia


Valgevene


Taani. Fotod Andres Putting

Ma ei muretse selle pärast, kes laupäeval võistluse võidab, vaid olen nukker, et meid selles lõppmängus enam ei ole. Vaatame korraks ka endile otsa. Kas kõik oli ideaalselt korras? Mulle tundus meie lavapilt kuidagi kahvatu ja liikumised rabedad. Saku suurhallis toimunu oli ju hoopis parem. Ma poleks neid paitusi laulule lisanud, sest tundus, nagu oleks kommile veel mett peale pandud. Tundub, et lõppjärgus hakatakse juba küpset saia veelkord üle küpsetama. Teame, et see lõpeb põhja kõrvetamisega. Ma ei heidaks Laurale ja Koidule küll midagi ette, sest nad tulid oma ülesandega hästi toime, kuigi heli vedas alt ja taustalauljaid oli liiga vähe kuulda – see tegi asja hõredaks. Ma pigem vaataks küsivalt meie suurearvulise abimeeskonna poole. Kas iga mees ikka oli omal kohal ja teadis, mida ta teeb? Kas mõistust ja kogemust ikka jagus?

Ja siia sobiks üks vana anekdoot, kus pärast olulise jalgpallilahingu kaotust uuritakse, kus on peatreener ja vastuseks kõlab delegatsioonijuhi külm konstateering: saatsime ta juba koju!
Mul on tõeliselt hea meel, et minu kirjatükk ilmub just sel päeval, kui 16 aastat tagasi suutis Eesti teha Kopenhaagenis Eurovisioonil ajalugu. Millal taas???

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid