Seiku uue muusikaakadeemia rektori Ivari Ilja elust kontsertmeistrina
Värskelt valitud Muusikaakadeemia järgmine rektor, pianist ja professor Ivari Ilja on kontsertmeistrina saatnud paljusid maailmakuulsaid lauljaid nagu näiteks Irina Arhipova. Kunagi oli Ivari Ilja Estonia teatri kontsertmeister, kel koos primadonna Margarita Voitesega on olnud palju kontsertesinemisi ja eriti meeldejääv esinemine Sri Lankal.
„Sri Lanka reis tegi tükiks ajaks õnnelikuks,“ meenutab Margarita Voites. „Süsimustad inimesed, suurte silmade ja valgete hammastega. Piisas ainult sellest, et tema poole vaatasid, kui sulle vaatas vastu niisugune südamlikkus ja heatahtlikkus, mida meie maal tavaliselt ei näe. Ka liiklus kulges ladusalt. Keegi ei vibutanud autoaknast rusikat. Ei olnud kunagi niisugust hirmu, mida siin tunnen, et mõni koer jääb jälle auto alla. Mulle meeldis, et inimesed hoiavad üksteist ja loomi.“
Aga Sri Lankat tahtis Margarita Voites meenutada hoopis ühel teisel põhjusel. Koloratuursopran esines seal ka publikule, kes koloratuuri vast eluski polnud kuulnud. Ta kutsus esile publiku erilise vaimustuse: vilistati, naerdi, trambiti jalgadega ja keset laulu järsku aplodeeriti. See reageering hämmastas ja vile ajal tundus kontsert juba läbikukkumisena.
Mida peab tegema kontsertmeister, kui selline asi juhtub? Sel ajal, kui publik oma temperamenti üles näitas, kõrgete koloratuuride peale vilistas ja plaksutas, prõmmis Margarita Voitese kontsertmeister Ivari Ilja klaveril kogu aeg ühte nooti. Mis tähendab, et ta lasi klaveril niikaua trianglit, kuni publik oli kuulamise järje jälle kätte saanud ja maha rahunenud.
„Meie juhtkond ei saanud ka alguses asjast aru, mõtlesid, et nüüd on midagi pahasti. Meid oli eelnevalt hoiatatud, et niisugune reageering võib tulla ja see on vaimustusavaldus, kui mõne kõrge noodi ajal saalis vilistama hakkavad, aga ikka oli ehmatav,“ selgitas Margarita.
Ivari Ilja ei armasta üldse kala süüa. „Kui me läksime Kaug-Idasse kontsertreisile, pani mu abikaasa kaasa soolakala. Lennujaamas ütles Ivari mulle, et tee nii, et seda soolakala edaspidi enam ei ole.”
Ivari Ilja on maksimalist. Väino Puura pani ühes proovis Ivari ette klaverile noodi „Suvi on läind, lehed langenud” mõttega, et seda võiks kontserdile laulda. See Chopini kuulus prelüüd, mis ammu juba lauluks ka seatud, pani aga pianisti võpatama. „Kiskuge see leht kohe välja, see on Chopini mõnitamine!“ olevat hüüdnud Ivari Ilja, keda võib ju nimetada peaegu et Chopini eriteadlaseks. Muide, selliseid asju ütleb Ivari Ilja alati muigega, mitte kurjalt.
