Geenid ei mõjuta inimese isikuomadusi kuigi palju

Aastal 2000 lõi kogu maailma meedia lokku inimese genoomi projekti esialgsete leidude üle. Väideti, et inimesel on kokku ligikaudu 35 000 geeni. Hiljem tehti kindlaks, et tegelik geenide arv on siiski vaid 23 000, kõigest mõni tuhat rohkem kui harilikul äädikakärbsel. Oodatav number oli aga vähemalt 100 000. Oliver James tõestab raamatus „Asi pole geenides“, et geenid ei oma inimese kujunemisel üldse nii suurt rolli, kui viimasel ajal on väidetud.

Kohe pärast seda prognoosis Craig Venter, üks kahest projektiga tegelnud juhtivteadlasest, et tõsiasi, et inimesel on nii vähe geene, tähendab, et sellest ei piisa selgitusteks, miks me indiviididena üksteisest psühholoogiliselt nii palju erineme. Ta väitis, et nii väike geenide arv oleks küllaldane üksnes peamiste inimesele omaste tunnuste tagamiseks – mitte ahvi ega lehma, vaid just inimese nina, silmad, jäsemed ja nii edasi. Ta sedastas, et inimese genoomi projekti käigus avastatud väike geenide koguarv tõestas, et meie psühholoogia kontekstis „ei ole inimtõu imeline mitmekesisus meie geneetilise koodiga jäigalt seotud. Otsustava tähtsusega on meie keskkond.“
Venteri ennustus osutus ettenägematult täpseks, kuid tol ajal tema professionaalidest kolleegid seda ei aktsepteerinud. Nad püüdsid intelligentsuse, vaimuhaiguste ja isiksuseomaduste geene, mille olemasolu nad olid aastakümneid kuulutanud, ikka veel inimese genoomi projekti meetoditega tuvastada.

Kõigest nelja aastaga jõudsid peaaegu kõik teadlased tõdemuseni, et ühtegi individuaalset „psühholoogiliste omaduste geeni“ ei ole olemas. Kuigi mõne harvaesineva anomaalia puhul
(näiteks Huntingtoni tõbi või Downi sündroom) eksisteerivad inimese genoomis teatud spetsiifilised kõrvalekalded, tõestati kõigi meeleheaks, et ei ole olemas ühtki konkreetset geeni, mis põhjustaks erinevusi tavalistes psühholoogilistes isikuomadustes nagu kalduvus nutikusele või depressioonile.
Märkimisväärselt lühikese aja jooksul loobuti uskumusest, et inimesel on olemas depressiooni, intelligentsuse või homoseksuaalsuse geenid, nagu polnuks seda kunagi ennustatudki.
Laiemale avalikkusele pole meedia seda tõde seni veel serveerinud. Geeniteadlastele (nimelt molekulaargeneetikutele) ei läinud see aga vähimalgi määral korda. Samasuguse ülima kindlusega, millega valjult reklaamiti üksikuid geene, väitsid nad nüüd, et psühholoogilisi isikuomadusi põhjustavad kümned, koguni sajad või tuhanded tillukesed variatsioonid geenides (või DNA-s
ehk koodis). Küsimus seisnes vaid kiiremate geenijärjestustehnoloogiate väljatöötamises väga suurtele valimitele. Projekt sai ohtralt täiendavaid rahastusi ja praeguseks on inimese genoomi uurimisele kulutatud ligikaudu kaheksa miljardit dollarit. Väga suurtes inimrühmades uuriti väga paljusid potentsiaalseid DNA-lokatsioone.

2000. aastate lõpuks, pärast paljusid tupikteid, tuvastasid need uuringud järk-järgult mõned DNA erinevused, mida teatud isikuomadustega usaldusväärselt seostati. Peamiselt kehtisid need harvaesinevate vaimuhaiguste, näiteks skisofreenia kohta. Kuid tekkis üks probleem, mis hakkas teadlastele tõsist muret tegema.

Häda oli selles, et DNA variatsioonid ei selgitanud õigupoolest midagi. Kui nende mõju kokku liideti, oli pärilikkuse mõju – roll, mida geenid ühe või teise omaduse esinemuses etendavad – nii väike, et vääris vaevu äramärkimist, alla viie protsendi. On fakt, et ükski uurimus, mitte ainuski, ei ole leidnud dubleeritud DNAjärjestusi, mis selgitaksid ükskõik millise psühholoogilise omaduse märkimisväärset pärilikkust, võimalikuks erandiks on ainult autism. See võib tunduda uskumatu, kuid on siiski vaieldamatu tõde. 2010. aastal kirjutasid mõned juhtivad molekulaargeneetikud, et „tundub äärmiselt ebatõenäoline, et enamikku ükskõik millise keeruka isikuomaduse (näiteks intelligentsuskvoot, skisofreenia või depressioon) eest vastutavaid geene õnnestuks lähemas tulevikus identifitseerida“.

Selmet järeldada, et geenid lihtsalt ei selgita kuigi palju, nimetasid teadlased leidude puudumise „puuduvaks pärilikkuseks“ või „DNA puudujäägiks“. Põhjuseks olid ühemunakaksikute uuringute
tulemused. Enne inimese genoomi kaardistamist olid need (koos teise perre lapsendatute uuringutega) olnud teaduslikuks aluseks eeldusele, et geenid etendavad isikuomaduste põhjustes
tähendusrikast rolli. Kaksikute uuringud olid andnud mõne isikuomaduse, näiteks intelligentsuse, raskekujulise depressiooni ja skisofreenia puhul pärilikkuse osakaaluks 50 protsenti või rohkem. Kuna neid hinnanguid aktsepteeriti laialdaselt kui tõeseid, ristisid teadlased kaksikute uuringute ja inimese genoomi projekti hinnanguliste tulemuste vahel laiutava lõhe „puuduvaks pärilikkuseks“.
Sellegipoolest hakkasid mõned teadlased peagi kahtlema, et pärilikkus tõepoolest puudub, väites, et tegelikult seda ei eksisteerigi, et inimese genoomi projekt tõestas kasvatuse rolli ettenägematut tähtsust ja et kaksikute uuringud eksisid. See oli 2010. aastal mainekas teadusajakirjas ilmunud juhtkirja „It’s The Environment, Stupid!“ potentsiaalne taustamõju.

Kui tänasesse päeva tulla, siis on teadlaste hulk, kes kahtlustavad, et psühholoogiliste omaduste geneetiline pärilikkus pole mitte puudu, vaid olematu, jõudsalt kasvav, kuna inimese genoomi projekti uuringud leiavad ikka ja jälle minimaalset pärilikkust. Vaid ühte näidet tuues uuriti 2014. aastal 150 000 inimese geene, kellest 36 989-l oli diagnoositud skisofreenia. See on tohutu suur valim. Uurimus tuvastas 108 geneetilist lokatsiooni, kus skisofreeniat põdevate inimeste DNA-järjestus

kaldus olema teistsugune kui tervetel inimestel. Koondarvestuses oli summaarne pärilikkus, mida need DNA-järjestuse erinevused selgitasid, tühine 3,4 protsenti: kui seda uurimust uskuda, on 96,6 protsenti skisofreenia põhjustest tingitud millestki muust kui geenidest. Raskekujulise depressiooni puhul ei ole esile kerkinud isegi nii tähtsusetuid leide. Genoomiülestes uuringutes ei ole depressiooni põdevate ja tervete inimeste vahel tuvastatud ühtki variatsioonierinevust.

See, mida väidan, on vaieldamatu: peaaegu kõik antud valdkonna spetsialistid on aktsepteerinud, et puuduva pärilikkuse probleem on üüratu. Võiksin tsiteerida mitutsada teadustööd, kus väidetakse, et inimese genoomi projekt ei suuda selgitada enamat kui vaid tillukest osa ükskõik millise psühholoogilise isikuomaduse päritavusest. Kuid tahtmata lugejat sellega tüüdata, edastan hoopis, mida ütles 2014. aasta veebruaris ajalehele The Guardian Briti juhtiv geenipsühholoog professor Robert Plomin. Plomin on üks selle valdkonna silmapaistvamaid teadlasi, mees, keda olen intervjueerinud teledokkide jaoks materjali kogudes ja kellega olen geenide või kasvatuse debatis mitmel puhul pikalt mõtteid vahetanud. Võin, käsi südamel, vanduda, et see mees armastab teadust ja tõde. Kui temalt küsiti, millised on praegused tõendid psühholoogilisi isikuomadusi selgitavate geenide kohta, ütles ta: „Ma olen neid geene otsinud viisteist aastat ja pole ühtki leidnud“. Plomin on Suurbritannias selle valdkonna kõige tunnustatum autoriteet. Ja ma kordan, ta ütles: „Ma olen neid geene otsinud viisteist aastat ja pole ühtki leidnud“ (rõhutus on minult).

Oliver James „Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega“, kirjastus Tänapäev 2017

http://www.tnp.ee/raamat/asi-pole-geenides-toelised-pohjused-miks-lapsed-sarnanevad-oma-vanematega/