Jaan Martinson: vaevaline oli Kerese tee Kereseks

Kunagise ajakirjaniku ja malenurga toimetaja Paul Tamme raamat “Meenutusi Paul Keresest” annab aimu tulevase suurmeistri algusaastatest. Keres, nagu selgub, lõi ise oma ajastu. Ühest küljest on kummaline, et Keres valiti läinud sajandi Eesti spordi suurkujuks ehk siis parimaks. Miks kummaline? Sest ta polnud võitja, vaid pärjatud igavese teise tiitliga.

Kõik Keresele ses valikus järgnenud – Kristjan Palusalu, Erika Salumäe, Georg Lurich, Jaan Talts, Ants Antson, Johannes Kotkas, Erki Nool, Jaak Uudmäe – olid tšempionid, mingil ajahetkel maailma parimad. Keres mitte. Saatus millegipärast soovis nii.
Teisalt on Kerese kuulutamine sajandi sportlaseks sümboolne. Eestlaslik. Sest oleme meiegi olnud sajandite kaupa oma kodumaal teised, kuulunud sakslastele, taanlastele, leedulastele, rootslastele, venelastele, taas venelastele, Euroopale…

Võõrvõimu hammasrataste vahel

Ja lõppude lõpuks oli Kerese elukäik eestlasele omane – aina võõrvõimu hammasrataste vahel, võitlemas lootusetut võitlust ning lõpuks leppinud kaotusega. Vähemalt väliselt. Liiga väärikas ja džentelmen, et saatust kiruda.

Ehk nagu ekstšempion Garri Kasparov ütles: “Kogu rahva tragöödia peegeldus ilmekalt ühe suurmehe elukäigus. Et Keres jõudis neist kohutavatest takistustest hoolimata sellistesse kõrgustesse, sunnib vaid piinavalt mõtlema, mida ta oleks võinud veel saavutada, kui elu oleks andnud talle ausa ja väärika võimaluse end näidata.”
Keres teenis 1938. aasta AVRO turniiri võiduga õiguse tiitlimatšile Aleksandr Alehhiniga, kuid tingimustes ei jõutud kokkuleppele. Siis algas sõda, pärast sõda aga…

Mihhail Botvinnik, 1948. aastal esimese Nõukogude Liidu maletajana maailmameistriks kroonitu, kirjutas elu lõpupäevil: “Paulil ei olnud õnne tema malekarjääris. Muul ajal oleks temast ilmsesti saanud tšempion.”

Botvinniku sõnum – tahtlikult või mitte – oli kahemõtteline. Kas ta pidas silmas “õnnetuse” all silmas seda, et Kerese ajastu meistrite plejaad oli maleajaloo vägevaim: Mihhail Botvinnik, Aleksandr Alehhin, Vassili Smõslov, Mihhail Tal, Tigran Petrosjan, Boriss Spasski… Tšempionid kõik. Aga mitte Keres.

Või pidas Botvinnik sõnadega “muul ajal” silmas hoopis nõukogude aega ja seda, et Keresel ei lubatud maailmameistriks tulla? Rääkis ju Botvinnik intervjuus Hollandi ajakirjale, et Haagi–Moskva viieringilisel turniiril 1948, kus selgitati välja male­tšempion, pakkunud Stalin talle abi Kerese ja Smõslovi mängust elimineerimise teel. Enda sõnul Botvinnik solvunud ja keeldunud.

Keres ise sel teemal ei rääkinud, kuid öelnud kord Inglismaal tuttavaga juttu ajades, et otsest käsku Botvinnikule kaotada ta ei saanud, küll aga instruktsiooni: kui Botvinnikul ei peaks õnnestuma maailmameistriks tulla, siis ei tohi selle põhjuseks olla Keres – nii väidab Paavo Kivine ühes artiklis.

Aga kõik see oli pärast. Enne oli teekond. Ehk kui maletermineid kasutada, siis avang ja keskmäng. Lõppmäng, mida Keres täiuslikkuseni valdas (tema lõppmänge kajastavad raamatud on senini klassika), jah, ei kujunenud nii edukaks, aga mitte temast sõltuvalt.

Lood suurmeistri algusaastatest

Just nii-öelda avangust ehk suure meistri algusaastatest räägibki Paul Tamme raamat “Meenutusi Paul Keresest”.
On meenutusi, on kirju, mida Keres saatis sõbrale, rääkides elust ja inimestest, muredest ja rõõmudest. Kogu tekst avab toonased tagamaad ja näitab, kuivõrd keeruline oli tee tipu poole.
Võib öelda, et Keres kujundas ainuisikuliselt oma ajastu ehk Eesti maleajastu (mis kahetsusväärselt hakkas hääbuma pärast tema lahkumist igaviku teele). Keres ei kerkinud sinna, kus kõik oli paigas. Süsteem tuli esmalt luua.
Räägime, et tänapäeval on noortel raske spordis läbi lüüa. Oh, olnuks Keresel praegused ajad…
Pilt Kereste perest, Paul tänamas lahket poemeest, kes kauba ohtrasse paberisse pakkis, poognad on kenasti valged. Paber lõigati hoolikalt lehtedeks ja torgati raamatute alla.
“Mis sa neist nii vajutad?”
“Välismaale viisakam saata.”
Kirimale tahtis ju mängimist, markidele kulus kogu taskuraha, kirjapaber tuli seekord tasuta kätte.
Tšempionitiitel tuli, nagu ka maleolümpia, ning uks maailma oli avatud. Ent uksest sisse astujat ei võetud lilledega vastu, ka puhkpilliorkester ei mänginud. Tulevik tuli endal luua. Ja Keres lõi.
Algamas on Kerese esimene Eesti tšempionaat, vaja on võitu, olgugi aastaid turjal vaid 19. “Järgmisel suvel on Varssavis maleolümpia. Kui seal esimesel laual vähegi läheb, saab mõne kutse välisturniirile,” põhjendas Keres meistritiitli vältimatust. Eks noormees kippus maailma, provints jäi talle juba siis kitsaks.

“Piltlikult öeldes on male sulle praegu elu või surma küsimus?”
“Ei tea, kas maksab nii mõelda. Läheb Varssavi eest ära, tuleb teine maleolümpia kahe aasta pärast peale.”
“Aga mida sa konutad siin Pärnus kaks aastat? See võtab sul meele mustaks.”
Tšempionitiitel tuli, nagu ka maleolümpia, ning uks maailma oli avatud. Ent uksest sisse astujat ei võetud lilledega vastu, ka puhkpilliorkester ei mänginud. Tulevik tuli endal luua. Ja Keres lõi.
Väsimatu kirjasaatjana täitis ta malenurki, koostas ülesandeid ja etüüde, teenides nii hädapärast taskuraha, ajas kodust malepoliitikat, hakkas välja andma ajakirja “Eesti male”, koostas raamatuid (millest esimesed jäid trükkimata). Ja andis simultaane (osaleja maksis 50 senti või krooni).
“Pärast simultaani lõppu kinnitas väike valitud seltskond keha, tõstis veidi klaasigi. Keres olevat tõstnud ainult käe: “Tänan, mina napsi ei võta.” Iseenesest väga huvitav dokument on osavõtjate registreerimise leht, mille nurgale on Keres kindla käega kirjutanud: “Vastu võtnud Kr 41.25. Tartus, 17. XI 36”.
Kogutulu oli aga 47.10. Kuhu jäi vahe? Selgub, et sellest rahast maksti ka viiekroonine üür, samuti 50 senti šveitserile. Mis kõige toredam, simultaani ajal oli keegi lõhkunud veeklaasi. Needki 35 senti võeti meistri honorarist maha.”
Vaevaline oli Kerese tee Kereseks…

Paul Tamme raamat "Meenutusi Paul Keresest" ilmub Maalehe raamatusarjas "Eestile elatud elud".