Dr Toomas Toomsoo: Eestis pakutakse Parkinsoni tõve vastu kõige kaasaegsemaid ravivõimalusi

Tänavu aprillis möödus 200 aastat päevast, mil inglise arst, paleontoloog ja poliitik James Parkinson kirjeldas esimest korda haigust, mis sai hiljem nimeks Parkinsoni tõbi. Ta avaldas 1817. aastal Londonis monograafia, milles kirjeldatud haigust võiks otse tõlkida kui „värihalvatust”, kuigi halvatusega teadupärast pistmist ei ole.

Tema kirjutis võitis palju tähelepanu ja kaasamõtlejaid ning see ilmus peatükkidena mitmes neuroloogia käsiraamatus.
Oma teoses andis Parkinson haigusest põhjaliku ülevaate, kirjeldas peamisi kliinilisi sümptomeid ning analüüsis eraldi kuut haigusjuhtu. Iseloomulike sümptomitena olid kirjeldatud värin, vähenenud lihasjõud, ettekallutatud kehahoiak ning tippiv kõnnak.

Tegelikkuses muutuvad haiguse all kannatajal liigutused aeglaseks ja nende ulatus väheneb, mis loob lihtsalt mulje, nagu jõudu oleks vähe.

Tõve põhjuste selgitamisel aga James Parkinson eksis. Ta arvas, et tegemist on seljaaju kaelaosa ja piklikaju kahjustusega. Paraku polnud 19. sajandil muud võimalust kui haiget jälgides oletuste tasemel põhjusi seletada – puudusid ju igasugused tänapäeval tuntud uurimismeetodid. Haiguse võimalike mõjutajatena kirjeldas Parkinson alkoholi, niisket elukeskkonda ja psühhotraumasid. Tänapäeval pole aga andmeid, et neil faktoritel haigusega tegelik seos oleks.

Parkinsoni tõbi tänapäeval

Tänapäeval kirjeldatakse Parkinsoni tõbe kui kroonilist kesknärvisüsteemi haigust, mille põhilisteks vaevusteks on käte ja jalgade värin ning liigutuste muutumine aeglaseks, kohmakaks ja kangeks. See mõjutab haiguse all kannatavate inimeste igapäevast elukvaliteeti, muudab nende sammud lühemaks, kõne tuhmimaks, riietumise, söömise ja kirjutamise kohmakamaks.
Värin ehk treemor väljendub enim rahuolekus ja väheneb aktiivsuse suurenemisel. Mõnedel patsientidel esineb ka tasakaaluhäireid, mis võimenduvad eriti asendi muutmisel ja pööramisel.
Parkinsoni tõbi on üle maailma levinud neuroloogiline haigus, mida peetakse enamasti vanemate inimeste haiguseks – üle 90% haigetest on vanemad kui 60 aastat. Risk haigestuda on nii meestel kui ka naistel, kuid pisut enam on riskirühmas mehi. Eestis on Parkinsoni tõvesse haigestunuid ligi 2500.

Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja dr Toomas Toomsoo sõnul on 200 aastaga haigust küll oluliselt paremini tundma õpitud, ent teada on tõsiasi, et selleks hetkeks, kui haigus tavaliselt diagnoositakse, on see tihtilugu kestnud juba 5−10 aastat. „See aga teeb haiguse uurimise keeruliseks ning suuresti seetõttu ei ole tänaseks olemas ka ühte väga head ravi, mis haigusest vabastaks,” selgitab dr Toomsoo.

Ometi on suuri fanaatikuid, kes teadustööga tegelevad ja kindlaid biomarkereid otsivad, et jõuda võimalikult lähedale kõige optimaalsemale ja efektiivsemale ravile. „Teadus on paraku üsna konservatiivne – igaüks vaatab oma tööd oma mätta otsast ja on enda arvates jõudnud võrdlemisi kaugele. Ometigi leidub kohe ka neid teadlasi, kes selle entusiasmi kiiresti maha tõmbavad. Teadus ja meditsiin on lihtsalt nii konservatiivsed erialad, et enne, kui miski pole sajaprotsendilist kinnitust leidnud, on tulemuste üle vara hõisata,” kirjeldab dr Toomsoo.

Viimased aastad annavad aga lootust, et on tekkimas uusi suundi. Üha rohkem on hakatud rääkima immuunteooriast ja otsitakse abi vaktsiinist. Samuti annab lootust Eesti teadlaste avastatud närvi kasvumeetodi võimalik kasutamine Parkinsoni tõve ravis.

Eestis on Parkinsoni tõve raviks kõik kaasaegsed võimalused olemas. „Kui räägime haiguse algusest, siis neid sümptomeid leevendada on võrdlemisi lihtne. Probleemsemaks muutub aga ravimine siis, kui inimesel on haigus olnud juba üle viie aasta ja tekkinud on motoorsed komplikatsioonid. Siis ravimid, mida varem kasutati, enam ei toimi,” räägib dr Toomsoo.
„Eestis on olemas kaks kompetentsikeskust, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum, kus pakutakse kõige kaasaegsemaid ravivõimalusi. Tegemist on spetsiaalse nii-öelda pumbaraviga, mis tähendab, et patsiendile manustatakse naha alla või peensoolde spetsiaalset ravimit, mis võimaldab tal normaalselt liikuda, ilma et ta peaks püsivalt tablettidest sõltuma,” kirjeldab Toomsoo. „On väga tänuväärne, et Eesti inimestele on selline ravi täna kättesaadav!”