Vangilaagri jälgedel: mullu hüppas üks poiss kaldalt ja lõi pea puruks, suve algul läks teine poiss metsa ja eksis
Sergei Lebedevi „Unustuse piir" on väheseid Vene romaane, mis käsitleb Nõukogude Liidu vangilaagrite süsteemi. Noor geoloog reisib tänapäeval Kaug-Itta, et saada teada, kes oli tema elu päästnud pime naaber, salapärane Teine taat. Lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid.
Kõik juhtus suvilas augusti alguses, minu sünnipäeva eel. Valitses niisugune palavus, et šokolaadikompvekid sulasid puhvetkapis, kleepusid ümbrispaberiga kokku; keldris kääris leivakali, lõi pudelitelt korgid, põrandapragude kaudu kerkis majja hapukas humalauim, kleepuval kärbsepaberil kõnges kümneid putukaid, neid oli nii palju, et paber väreles nagu tõmbetuules; aga õhk püsis liikumatult, ähmane ja läppunud nagu vesi klaasis, kus hoitakse valehambaid; aialappidel lamandus varrelülidest murdunud rohi, tiik jäi madalaks – tumerohelises vees, kust kerkis mulle, roiskusid kalad kuivanud mudas; tiigi juurde lendas vareseid, kes laskusid madalatele kaldapuudele, nad kohmerdasid mudas, harutades nokaga kalade sisikondi.
Suvilates, kus raugad hingeldasid pitskardinate valges oimetuses, väreles kraadiklaasi punane niidike, roomas ülespoole; iga termomeeter sarnanes klaastorukesega, kuhu võetakse verd ja iga kraadiklaas mõõtis elu või surma. Veri surus lubjastunud sooni, tungis näkku, valgus püdelalt nõrka, lõtvunud südamesse; veri otsekui pihustus õhus ning koerad, kes olid peitunud jasmiinipõõsastesse, torudesse, kraavidesse, kaapisid küüntega kuivanud maad, tursunud keeled ripakil. Palavusest rebenes juba mitu nädalat korjamata kirsside habras koor ja marjadelt tilkus paksu mädast verd, määrides juurtele visatud munakoori; taevasse kogunes leitsak ning pruunide tähnidega krimpsus raugakäed puudutasid äkki võõraks muutunud keha, mis taandus kuhugi – kaugemale kui tablette sisaldav plekktoruke, kaugemale kui oma hääl, mis juba ei kutsu enam kedagi appi.
Ümbruskonna põldudele tekkisid tolmuvihurid, ruumi krambivõpatused; miski valmis, midagi koristati keset pudenevat kaera; suvilate valveputka ainsa telefoni juures püsis lõppematu järjekord, inimesed keerutasid tagasipöördumisel naksuvat ketast, keset närbuvat rohelust vilksatas midagi punast ja valget – need olid kiirabiauto värvitoonid, ainult Teine taat oli reibas, toimekas, justkui oleks ta surmaga sõbrasuhetes nagu arst, ja palavus üksnes kuivatas ta keha kergemaks, lastes tal kiiremini kõndida.
Sel päeval läksin ma aianduskruntide „liinile”; laste kogunemised olid ammugi lakanud, otsekui oleks õhust haihtunud see element, mis toob lapsi kokku, oli kadunud tuulepuhangute, värelevate puuokste sahinate, sosinate, põgusa liikumise mäng, mis moodustab lastemängude motiivi ja keskkonna; õhk oli nii paks, et tekitas peapööritust, kleepuv nagu moosivaht, selles levis vasetagi lehka.
Miks ma välja läksin, seda ma enam ei mäleta; tuleb ette tegusid, mida sooritatakse endalegi arusaamatu hingeliigutuse mõjul ja selles mõttes sihitult, kuid mitte ka inertsist või harjumusest. Ilmselt oli mul vaja minna teisele poole tara, vabaneda tundest, et oled neljast küljest lippaiaga piiratud; suvilakrundi tara märgistab lapsele selgesti ala, kus ta on kaitstud ja ühtaegu ka suletud, aga kohe tara taga algab tanum, kus on võimalik see, mis krundil osutub võimatuks.
Tara, see on piir, mis nagu koolitund eraldab kordamisele rajatud elu – söö hommikust, rohi peenraid, loe raamatust mitu lehekülge – sellest elust, kus sa oled jäetud enda hooleks; värav, mille saab lukustada, kui sul on mingi süüteo tõttu keelatud jalutama minna, lukk ja riiv – need valvurid kaitsevad sind väljamõeldud ja tegelike õnnetuste eest: mullu hüppas üks poiss kaldalt ja lõi pea puruks, suve algul läks teine poiss metsa ja eksis, kolmas poiss tahtis seisva rongi alt üle rööbaste ronida, aga rong hakkas liikuma ja haaras ta särkipidi kaasa, neljas poiss käis liivakarjääris uitamas ja kukkus seal auku... Need oletatavad surnud olid kantud suvilatopograafiasse nagu paganate järve- ja metsavaimud, nende hulka loeti ka lendur, kes oli neljakümne esimese aasta talvel alla tulistatud ning maetud tiigi lähedale, haual punase plekktähekesega püramiid; need juhtumid võtsid ümbruskonnalt ohutuse, kuid andsid sellele ehtsuse: mets polnud mets, vaid mets, kus..., tiik – see oli tiik, mille ääres...; tänu neile omandas ümbruskond otsekui lisamõõtme, polnud enam linnalähedane suvilarajoon, muutus pigem külapaigaks, kuhu mahtusid nii elu kui ka surm niisuguses lähedases, vastastikuses põimingus, nagu on lähedased küla ja selle taga vainul asuv kalmistu.
Juurtega mullast rebitud tumedate tüvede varjus, läbitungimatute vaarikapuhmaste keskpäevases uimastavas hämaruses, tiigikalda osjades ja tarnapuhmastes, mis liitusid mustendava veepinna kohal tihedaks roheliseks häguks, soo niiskes samblas, metsaoja puujuurte varju peitunud salalättes – kõikjal näis saatvat sind miski, mis otsekui hõikas sind, puudutas meelitavalt ja kutsuvalt, justnagu kontrollides, kuivõrd sa oled teadvusel, kas ei saaks sind kõrvale meelitada, ära viia, röövida. Ning täiskasvanute juttude poisid, kellega oli juhtunud „midagi halba” – sa mõistsid, et see on pettus, kuid teadmatuse pettus, huupi lausutud pettus, mis just seetõttu kergitas tõe ootamatult päevavalgele.
Sellepärast polnud suvilakrundi tara lihtsalt piirdetõke: kõik kriimustused, kõik haavad, kõik vigastused, kõik, mis põhjustab verejooksu ja jätab armid, leidis aset peamiselt aia taga. Lõikasid kodus sõrme – ettevaatamatus, mida otsekohe ravitakse briljantrohelise ja sidemega. Aga seal, aia taga, ei eksisteerinud ettevaatuse ja ettevaatamatuse mõistet: helged välud ja sünged padrikud asusid nii tihedalt lähestikku, nii kergelt ja peaaegu lõbusalt voolas sisselõikest verd, et sa ei näinudki selles lõikehaavas, mis tahes vigastuses, surma rünnet elule; ei näinud ja olid selles mõttes kaitstud.
Astusin „liini” liivale – ja nägin umbes rusikasuurust betoonitükki; selles oli näha külmutatud liha karva peenikest kruusa ning karpjalt murdunud teravaid ränikivikilde. Ilmselt oli betoonitükk kukkunud kellegi krundilt ehitusprahti vedanud autolt; kukkus alles hiljuti ega olnud seetõttu veel liiva sisse tallatud, köitis pilku.
Enne kui ma midagi mõistsin ja meenutasin, täitus mu suu veremaiguga – ilma vere endata; alalõuga läbistas valusööst, nagu oleks kinnikasvamata haava kirurginiidiga kokku tõmmatud. Just niisugusele, turritavate ränikivide ja kruusaga betoonikamakale olin kunagi näoli kukkunud, kui ronisin lapsevankri käepidet mööda liiga kõrgele ja kallutasin vankri ümber. Olin umbes aastane; mälestus sellest ajast sarnanes looteveega, see juhtis paremini heli kui kujutist, ja ma tajusin ainult iseenda ammust karjet.
Ma ei mõistnud tookord, et võin surra, aga karje oli minu tollasest east vanem, nagu poleks karjunud aastane mudilane, vaid keegi, kes tunnetab surma ja osutab hukkumisele vastupanu karjega. Hääl oli nii läbitungiv, et see tihendas aega, pidurdas seda ning langemise ja valu hetk venis pikale – jäi mällu püsima.
Kohe kui olin kivi ära tundnud – lehter kadus, maailm peatus nagu mahakäinud vurrkann; ent kivist lähtuva ebamaisuse aisting ei kadunud. Tean, et isa vedas kamaka, millele olin kukkunud, käruga minema, tagus sepahaamriga peeneks ja puistas kuhugi kaugesse metsa; sellest mulle rääkides ütles ta just nõnda – „viskasin kaugesse metsa”, ning mind hirmutas teadmine, et kuskil vedeleb ikka veel see minu vereplekkidega betoonikamakas, mis oleks mu äärepealt tapnud; puruks pekstud, kuid mitte hävitatud. Tahtsin selle leida, et maha matta, enamgi – vedada paadis tiigi keskele ja uputada, et muda tiriks selle endasse. Isa lihtsalt naeris ja ütles, et olevat unustanud, kuhu ta selle kamaka viskas; et kõik see olevat narrus ja Teise taadi sekkumiseta oleks ta seda betoonikamakat kasutanud ettenähtud viisil – paigutanud kuuri vundamenti; süüdi olevat tema ise koos emaga, sest nad jätsid mu järelevalveta, aga betoon – see on lihtsalt betoon, muud ei midagi. Isa tunnistas, kuidas Teine taat oli nõudnud, et ta veaks kamaka metsa; „Sellele vundamendi ehitamine on halb enne,” nõnda ütles Teine taat ja isa kuuletus talle. Nüüd lamas minu ees samasugune betoonitükk. Või oli see osa kamakast, millele ma olin kukkunud? Tuleb ette hetki, millal tunned, et on vaja elada ettevaatlikult: sinult on otsekui maha kooritud elastsed kaitsekihid, harjumuspärased nagu rõivad, sa oled paljastatud, avatud, haavatud ning sind varitsev juhus, mis hiilib väljaspool vaatevälja sinu kannul, on juba lähedal, kuid sa ei tea, mis küljest tuleks seda karta.
Liiv. Jalge all oli liiv. Higipiisk kukkus näolt, imendus, jätnud paisunud kumera punkti. Ma nägin liivas sädelevaid kvartsiterakesi, vilgukiviplaadikesi, mis sarnanesid rohutirtsu tiivakillukestega, heletümjaid nagu peenestatud tangud, põldpao pudemed; mu keha tundus mulle äkki liiga pehmena, järeleandlikuna, kurvalt hukkumisele määratuna; nõnda silmitsetakse ärasõidul paiku, mis nõrgenevad, muutuvad vaguraks, sest mõtetes on need juba maha jäetud.
Tundsin, nagu oleksin avastanud endas mõra ning kartus, et murdekoht laieneb, vaidles sooviga heita pilk sissepoole, jälgida selle mõra kulgemist, otsekui avaks see tee mingisse varem kättesaamatusse, aga võib-olla varem olematusse sügavusse.
Lageda „liini” lõpus, kaugema värava juures, kustkaudu pääses Betonkaks nimetatavasse paika, oli kord lennuväljale kulgev raudtee, nüüdseks mahajäetud, kiivavajunud rööbastega, kunagi tõsteti seal platvormvagunitelt mälestustahvlitega, purustatud tankidega ja dottide kattekuplitega sarnanevaid betoonplokke, agulite pöörane tuul vilistas seal klaasikildude ja hulguste pappkastidest hurtsikute kohal; kaugema värava juurde ilmus must punkt, kasvas nagu paise, ussiauk päeva sültjas, rasvast kleepuvas ihus.
See oli koer, must koer, kes sai tulla ainult Betonka poolt: ta tormas jooksul vaarudes minu poole, põigeldes ühelt kraavipervelt teisel, lõuad laiali, pillates teetolmu vatjaid süljeklompe. Ümberringi polnud kedagi näha: ainult mina ja koer, meid ühendas „liin”, saatuse geomeetria; peni oli omadega läbi, tormas edasi, võttis enda joostes kokku – seisma jäädes pudeneb koost –, mina aga seisin, jälgides otsekui kohale naelutatult, kuidas ta mulle lähemale sööstab, ja juba tundsingi säärelihaseid rebestavaid kihvu.
Sergei Lebedev „Unustuse piir“, tõlkinud Matti Piirimaa, Ajakirjade Kirjastus 2017
