Lennart Meri 1980ndatel: ühiskond kääris ja ega tema isiklik elugi rahulikult kulgenud
Maalehe uue raamatusarja esimeses raamatus „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“ meenutab Kulle Raig muu hulgas ka Lennart Meri sõitu USAsse oma 50. sünnipäeval, käiku ajakirja National Geographic toimetuses, isa ja ema kaotamist, lahkuminekut ning uut abielu.
1980. aastate Afganistani sõda laotas nõukogude ühiskonna kohale sünge varju. Sõjast toodi ka paljud eestlased koju tinakirstus. Kõiges muuski muutusid olud Nõukogude Liidus üha armetumaks. Kui Hruštšovi aega nimetati sulaks, siis 1970. aastatel hiilimisi alanud ja 1980. aastate keskpaigani kestnud suunda võis täie õigusega nimetada stagnatsiooniks. Areng viis halvemuse poole. Ühiskonna allakäik süvenes, toiduainete nappus suurenes ja Eesti elas omalaadses vahetus- ja naturaalmajanduses, sest pärast seda, kui Moskva oli määranud kohalike kommunistide ninameheks Karl Vaino, kellel eestipärasest nimest hoolimata ei olnud mingit rahvuslikku aadet, hakati täht-tähelt täitma Moskva käske.
Kümnendi vahetusel tegi Lennart Meri taas kord kultuuriteo, millel oli tugev poliitiline pitser. Meri tähistas oma 50. sünnipäeva lennukis teel Ühendriikidesse, kus peeti Nõukogude Eesti kultuuripäevi.
Reisist alguse saanud sündmuste tõttu pääses Eesti pärast aastakümneid kestnud pausi jälle maailma lehtede veergudele. Meri kohtus Washingtonis ajakirja National Geographic eesti päritolu toimetaja-fotograafi Priit Vesilinnuga, kes neid sündmusi hästi mäletab.
„Telefon helises ja heas inglise keeles tutvustas helistaja end kui kirjanikku ja filmimeest Eestist. „Minu nimi on Lennart Meri ja olen siin Washingtonis. Kas ma võiksin külastada teie toimetust?” Lennart ütles kohe vestluse alustuseks, et oleks aeg maailmale Eesti olemasolu jälle meelde tuletada. Mõistsime teineteist algusest peale. Natuke hiljem sain kutse Eestisse ja taipasin, et selle taga oli Lennart. Teise külaskäigu ajal küpses idee teha laiaulatuslik reportaaž. Kui lood olid valmis, saatsime need intervjueerituile tutvumiseks. Pärast materjali trükis ilmumist hakkas Eestist tulema vastukajasid, milles eestlased oma sõnadest taganesid. Eriti raevukas oli Lennarti kiri, kus ta kõike ägedalt eitas. Aga meie teadsime seda, mida meie kirjade lugejad KGB-s ei teadnud. Nimelt olime ette kokku leppinud teatud koodi suhtes ja nii lugesingi tema kirjast välja, et tegelikult oli Lennart meie ajakirjas ilmunud materjaliga ülimalt rahul,” jutustab Vesilind. National Geographicu trükiarv oli 12 miljonit, nii et vähemalt hetkeks ilmus Eesti taas maailmakaardile ja inimeste meeltesse.
Ajakirja toimetuses käies oli Meri saanud kaasa sadu filmirulle, mis kõik ka ära kulusid. Oma reisidel Nõukogude Liidus pildistas Meri paiku, kuhu välismaistel toimetajatel ei olnud asja. Oma sõnul tegi ta umbes 15 000 fotot. Meri reisid olid muulgi moel tähtsad, sest need avasid lõplikult tema silmad. Impeeriumis ringi rännates mõistis ta üha selgemini, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Kuid Läänes peeti seda suurt ja võimsat ikka veel tõeliseks superriigiks. Meril oli asjade seisust parem pilt kui läänemaailma uurivatel ajakirjanikel ja Kremli ekspertidel, kes trööstitut tegelikkust ei olnud isiklikult kogenud. Inimeste masendust leevendas tähtis rahvusvaheline sündmus: 1980. aasta suvel peeti Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt.
Eestlaste suhtumine sellesse oli kahetine. Uue hotelli ja purjekeskuse ehitamist, linna korrastamist ning välismaalaste külaskäiku peeti positiivseks ilminguks, kuid oldi ka arvamusel, et regatil osalemisega tunnistasid välisriigid Eesti lõplikult Nõukogude Liidu osaks.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Moskva olümpiamängude positiivne külg avaldus ka Tallinnas. Mõlemad linnad muutusid vähemalt mõneks ajaks inimlikuks. Tallinn tundus vaikne, puhas, jõukas ja värske. Äkki oli linn palju ilusam kui enne. See oli nagu uni, millest ei tahetud ärgata. Pirita jõe suhu oli ehitatud uhke tribüün, kus eestlased said ühel hetkel tunda korraga nii võidu- kui ka kahjurõõmu – keegi ei saanud neid takistada täiel häälel laulmast ühist hümni soomlase Esko Rechardti Finn-klassi kuldmedali auks. Enne olümpiaregati lõppemist näitas nõukogude süsteemi hall ja vaene tegelikkus ka oma tõelist nägu. Võistluspaigas oldi sunnitud toitlustuskohad enneaegu sulgema, sest pakkuda polnud enam midagi. Purjetajad lahkusid ja Viru hotelli eest võeti lipud maha. Argipäev tuli tagasi.
Ometi oli midagi muutunud. Kas oli põhjuseks regati järelmõju, CSCE kauge kaja, Poola Solidaarsuse visa võitlus, süvenev kibestumine või inimlik taluvuspiiri ületanud hirm tuleviku pärast, aga õige varsti tehti Eestis avalöök kaheksakümnendate murrangule.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------
Leonid Brežnev suri 1982. aastal ja nii temale järgnenud Juri Andropovi kui ka Konstantin Tšernenko võimuloleku aeg jäi lühikeseks. „Mulle näib, et see nõrk, vaimselt tähtsusetu ja ühtlasi surmahaigusest märgistatud peasekretär [---] oli sümboolne figuur; riik läks samuti vastu surmale,” on Lennart Meri tõdenud. Kuid süsteem, ehkki ühe jalaga hauas, ei tahtnud järeleandmisi teha.
Meri teadis, et Eesti ei ole võimeline üksinda Nõukogude Liidust lahku lööma, kuid nii või teisiti, vabaduse hetk koitis. Selle kohta, et Meril oli juba 1980. aastate alguses vankumatu usk Eesti võimalustesse, on olemas ümberlükkamatud tõendid. Meri sõber, Soome Panga endine direktor Esko Ollila meenutab: „Saabusime Nõmmele, ninna tungis isuäratav lõhn. Seal oli noorproua ja tütar, päris beebi veel. Oli vist aasta 1985, mardipäeva aegu. Ja siis see lõhn! See oli lausa suurepärane. Proua Hellel oli õnnestunud turult hani osta. Kõik said kätte dringid ja ootasime kannatamatult haneprae valmimist. Istusime lauda, see oli uhkelt kaetud. Pidime juba hakkama hane sööma, kui draamameister Lennart ütles: „Üks hetk! Paneme küünlad põlema!” Ta võttis välja katkise tikutoosi, millel oli kiri „Eesti Vabariigi Tuletikuvabrik” või midagi sellist. Seejärel ütles ta minule: „Esko, süüta küünlad!” Tegin mis kästud ja seepeale ütles Lennart: „Olen alati lootnud, et võiksin süüdata nende tikkudega mardipäeva küünlad vabas Eestis. Esko, loe tikud üle!” Külmad judinad jooksid üle selja. Lugesin: üks, kaks, kolm … olin jõudnud kolmeteistkümneni, kui ta ütles: „Küllalt!” Seejärel asuti sööma.”
Nõukogude Liidu lagunemisest oli Meri Ollilale rääkinud juba 1983. aastal pärast ühelt Siberi reisilt naasmist. Ollila oli tookord mõelnud, et nüüd ajab see muidu nii aruka olemisega eestlane jama.
Eesti ühiskond kääris ja ega Lennart Meri isiklik elugi rahulikult kulgenud.
Regina Meri kolm aastat tagasi. Foto Martin Drmeljuga
Pikka aega kestnud abielu jooksis karile, kui Regina Meri 1980. aastal ühisest kodust lahkus. Teine tagasilöök oli isa surm. Georg Meri oli kaua suutnud oma rasket haigust perekonna eest salajas hoida, kuid 1983. aasta kevadel ei olnud see enam võimalik. Georg Meri suri 10. juunil. Lennart Meri kaotas oma suure eeskuju, Eesti kultuurielu aga suurepärase Shakespeare’i uurija ja tõlkija. Meie keskelt oli lahkunud vana hea aja härrasmees. Sellisena mäletavad teda ka poja sõbrad: „Ta oli oma poegadest pikem ja ulja rühiga. Ma olen kaks korda elus tajunud, et inimene, keda kohtan, seisab mingil seletamatul viisil minust kõrgemal. Üks neist oli Lennarti isa.”
„Lennarti isa oli härrasmees ja ema daam. Meri seenior oli esinduslik, sõnu hoolikalt valiv ja ta rääkis veidi võõra aktsendiga. Jäi selline mulje, nagu oleks ta kõnelnud kantslist… soliidne, pisut jahe, noobel vanahärra, ehk natuke hirmutavgi.”
„Olime Moskvas. Kõndisime mööda tänavat ja põikasime sisse Eesti Esinduse majja Sobinovski põiktänavas. Juhuslikult tuli meile vastu Lennarti isa. Oli kuum juulikuu. Kõigil olid lühikeste varrukatega särgid ja šortsid. Meri seenioril oli seljas must ülikond, krae laitmatult valge. Tal oli jalutuskepp käes ja kaabu peas.”
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1986. aasta jõulupühade ajal tabas Lennart Merit uus löök: liiklusõnnetuses sai surma tema ema Alice. Alice Meri tellitud takso oli just liikuma hakanud, kui taksojuht, lootes otseteed pidi kiiremini kohale jõuda, tegi saatusliku vea. „Pimesi kiirustamine ja ohu alahindamine oli nõudnud ränka hinda, mida tuleb maksta rutakate otsuste ja kergemeelsete lahenduste eest,” on Meri öelnud oma ema õnnetu surma kohta. Ta pöördus raske teema juurde tagasi järgmisel aastal ilmunud kuulsas fosforiiditeemat käsitlevas artiklis.
Mis oleks muutunud, kui oleksin sel hetkel seisnud tollel saatuslikul ristteel? Kas oleksin osanud õnnetust ette näha? … taksojuhil käest kinni haarata? Oleksime võinud ka jala kõndida need viis tänavavahet, mis meid lahutasid, ruttamata jalutada läbi lumevaikse Nõmme, kus polegi tahtmist tõtata. Kuid mitte miski ei reetnud lähenevat ohtu.
Lennart Meri 1980. aastate rõõmsate sündmuste hulka kuulub uue armastuse leidmine. Armastatu oli Tallinna draamateatri näitlejanna Helle Pihlak (praegu Meri). 1985. aastal sündis perre tütar Tuule.
Muutus ka Meri karjäär. Ühiskonna revolutsiooniline protsess ja poliitika haarasid kirjaniku ja uurimisreisija täielikult oma võimusesse. Ometi jõudis Meri 1980. aastatel töötada ka kultuuripõllul. Raamat „Hõbevalgem” ilmus Tallinnas 1984. aastal, käsikiri oli valminud kaks aastat varem. Tegu ei ole kaheksa aastat varem ilmunud „Hõbevalge” jätkuga, vaid selle sissejuhatuse ja esimese peatükiga.
1986. aastal esilinastunud film „Kaleva hääled” sündis peamiselt varasemate reiside materjalist. See on Baltikumi esiajaloo etnograafiline, geoloogiline ja ajalooline rekonstruktsioon. Filmi keskne kuju on Elias Lönnrot. Samal aastal filmis Meri mõnevõrra veel ka Siberis, kuid filmide montaaž ja helindamine jäi ikka sagedamini töögrupi teiste liikmete ülesandeks. Aastatel 1985–1987 oli Meri Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär ja mõne aasta Tallinnfilmi režissöör. Lennart Meri raamatute rahvusvaheline menu jätkus ja tema teoseid tõlgiti usinasti. Aastal 1982 sai temast Soome Kirjanike Liidu auliige ja järgmisel aastal ilmus soomekeelne „Hõbevalge” kahes trükis. 1985. aastal anti Merile raamatute „Hõbevalge” ja „Hõbevalgem” eest riiklik preemia ja järgmisel aastal parima režissööri preemia filmi „Kaleva hääled” eest. 1986. aastal nimetati Meri Helsingi Ülikooli audoktoriks.
Kulle Raig „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“, Maalehe raamatusari „Eestile elatud elud“
