Vangilaagri jälgedel: suhted Teise taadiga ületasid naabritevahelise piiri
Sergei Lebedevi „Unustuse piir“ on väheseid Vene romaane, mis käsitleb Nõukogude Liidu aegset vangilaagrite süsteemi. Noor geoloog reisib Kaug-Itta, et saada teada, kes oli tema elu päästnud pime naaber, salapärane Teine taat. Mahajäetud kaevanduste ja hüljatud barakkide vahelt leiab ta unustusse vajunud maailma.
Kummituslik lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid. Tänapäeva Venemaal püütakse mineviku väärtegusid kollektiivsest mälust jõuliselt kustutada.
Minu sündimise juures viibis inimene, keda ma edaspidi hakkan nimetama Teiseks taadiks – nõnda nimetasin ma teda endamisi oma lapsepõlves. Loomulikult oli temalgi ees-, isa- ja perenimi, kuid need pole olulised; laps tajus täpselt selle inimese viisakuse varju peidetud erakordset võõrdumust. Vähe sellest, et ta hoidus omaette, oli endassesulgunud, oluline ei peitunud tema käitumises ega iseloomus. Ta oli irdunud elust peaaegu kogu selle sõna juriidilises tähenduses ning üksnes selle tagajärjel ka inimestele kaugeks jäänud.
Sellest, mis toimus olevikus, ei saanud ta osa, see möödus temast otsekui riivamisi, ent mitte vastuvõtlikkuse puudumise tõttu, vaid sellepärast, et ta oli oma elu juba otsekui ära elanud, olemasolu osutus saatusest pikemaks ning mitte ainuski sündmus ei suutnud teda nüüd liigutada; kõikidelt toimuva joonistelt oli tema figuur otsekui kõrvaldatud, välja jäetud, eraldatud.
Teine taat oli pime. Pimedat inimest on raske kirjeldada. Vähe sellest, et nägemise kaotanud silmad röövivad inimeselt tema välimuse kõige harjumuspärasema joone – need tekitavad ka tunde, et füüsiline puudus on midagi enamat kui lihtsalt välimuse ja meeleelundite defekt; et pime on teovõimetu veel milleski muus peale suutmatuse ruumis orienteeruda. Pime inimene on otsekui ajas kadunud, eksisteerib igas hetkes kuidagi ebamääraselt; ja see peataolek muudab tema välised jooned mõneti laialivalguvaks, nagu oleks inimene ennast pildistamise ajal liigutanud.
Püüdes nüüd tema nägu endale ette kujutada, tajun vilksamisi mingeid mälestustehetki, milline see nägu peab tingimata olema, näen fotograafilise täpsusega, kuid nägu seal pole; otsekui oleks liigne valgus selle rikkunud. Võin loetleda tema väliseid tundemärke – keskmist kasvu, kõhetu, hallipäine, kuid kirjelduse võti ei peitu neis, vaid pigem tajumise kihis, kus mulje pole enam vahetult seotud sellega, mida me näeme.
Teine taat ei olnud minu sugulane, hoopis suvilanaaber, pime vana aednik. Kogu varasema elu oli ta surutud sõjaväelase või mingi muu ametikandja jäika vormikuube, nüüd kandis ta ainult vabalt kehale langevat pehmet linast riiet; nägemise oli ta kaotanud juba ammu, mitukümmend aastat enne minu sündimist; ta otsekui astus läbi oma pimeduse, läbi harjumuste, mis aheldavad pimedat tema pimeduses, ning oli nägemisvõimetuses vaba; ta koondas oma elu mõnele rajale, millest peamine oli teekond kodust suvilasse ja koju tagasi, igapäevaelus toetus ta koduabilisele ning aastatega lõi ta kuulmise ja kompimisega oma peas nägemuse sellest piiratud ruumist, mille ta oli endale asupaigaks valinud. Sisuliselt võttes elas ta mitmel saarel, kus oli tuttavate helide, lõhnade, puudutuste kindel pinnas; võib öelda, et ta elas keset seda pinnast, tajudes seda kogu oma kehaga, toetudes sellele, ning niisuguses mõttes oli tema seisund isegi nägija omast kindlam. Ohtlik oli talle ainult uudsus. Uus sillake üle kraavi, uus esikuuks, ümberpaigutatud bussipeatus lammutasid selle mulaaži, mille Teine taat oli voolinud helidest ja kehalistest aistingutest; nägija ei tajugi seda teisenemist purustusena, ta näeb ainult muutust, aga pime on toimuva tõelisele mõistmisele lähemal: uudsus – see on surm, uuendus – mõrv; just seetõttu, ehkki mitte ainult sel põhjusel, suhtus Teine taat möödunusse tõsisemalt kui teised inimesed.
Keegi ei teadnud, kes oli Teine taat olnud varem; suvilakruntidele polnud peaaegu enam jäänud põlisasukaid, kellelt saanuks seda pärida. Suvilaelu soodustab tutvumist, elulugude ja kohalike kuulsuste kollektsioneerimist – vaata, see on tolle ja tolle suvila! –, aga Teine taat eksisteeris alati väljaspool sedalaadi pärimisi. Temast jäi köitvalt igav mulje: tema taustal tundus igaüks olevat kuidagi tähelepanuväärsem kui tegelikult. Teine taat osutus ideaalseks piirdeks; lava laialivalguv tagasein, silmapaistmatuse apoteoos – mitte tagasihoidlikkuse, mitte varju hoidmise oskuse, vaid nimelt silmapaistmatuse ülendus; tagasihoidlikkus ja oskus hoiduda esiletikkumisest on iseloomulikud tunnusjooned, aga temal niisuguseid polnud.
Mingi trusti vanemraamatupidaja; temas ilmnes juhtimisharjumuse jädemeid, ehkki juba täiesti nõrgalt, kui ta kuidagi tähtsalt laua taha istus, sulepea kätte võttis, et anda kviitungile allkiri; näis nagu oleksid numbrid prillide suitsuläätsede taha peitunud silmad ära söönud. Ja ainult mõni külavanur – suvilad seisid nüüd seal, kus kunagi oli olnud külatagune seenemets – teadis rääkida, et Teine taat polnud üldse raamatupidaja. Küla annab inimestele läbinägelikkuse, teistsuguse tundelisuse saatuste kohta, kui seda teeb linn; seal tunnetatakse teistmoodi inimese seotust riigiga, olgu ta teeninud minevikus postiljoni või metsavahina, ja ätid arvasid, et Teisel taadil on midagi võõrast küljes; temast „levib kroonukirsade lehka”. Muide, külamehed ei läinud oma arvamustes kuigi kaugele – kas miilitsa arvepidaja või majandusjuhataja; nende arvates oli kroonukirsa lehk millekski enamaks nõrgavõitu.
Ent suvitajad ei lähtunud linna mõõdupuust, vaid suvilaelust. Neil aegadel ja nende inimeste hulgas peeti suvila omamist omamoodi amnestiaks, mineviku andestamiseks, ükspuha missugune see ka oli olnud; mitte oletatavate ega tegelike pattude, vaid mineviku kui niisuguse andeksandmiseks.
Loomulikult ei saanud säärases ringis kuidagi kõlada küsimus, kes oli olnud Teine taat – sellele häälele poleks jätkunud õhku; seal olid kõik kombekad inimesed ning see sõnapaar – kombekas inimene, mitte väärikas, mitte hea, vaid just kombekas – oli suvitajate kõrgeim tunnustus. Tegelikult just see ühendas kõiki suvitajaid: nemad olid osanud väljuda keerukatest aegadest kombekate inimestena, see tähendab - inimestena, kellest mitmesugustel põhjustel ei räägi keegi midagi halba. Esmapilgul olid suvilad otsekui oaas, leplikkuse, rahu, sõbralikkuse saareke. Aga lapsed – lapsed tundsid, et see kõik on näilik, teeseldud: meid kasvatati liiga karmilt ja usinasti, tundmata kõlbelistes küsimustes ei halastust ega armu. Täiskasvanute peas oli täpselt piiritletud varjutuse ala, ja kui aset leidis mingi varjutus – varastasid, valetasid, jätsid lubaduse täitmata, siis oli sellele järgnenud karistus täiesti mõistmatu – mitte karmuse, vaid valmisoleku tõttu lahti ütelda pojast või tütrest, muutuda ainsa hetkega talle täiesti võõraks inimeseks, nii et tundus, nagu polekski see laps, vaid vaenlane, kes on pettusega tunginud perekonda, sünnitusmajas ära vahetatud olend.
Lapsi otsekui valmistati ette eluks, milles iga tegu on halb mitte selle enda pärast, vaid kuna see heidab varju omastele, õhutab neid teraselt jälgima – kes küll kasvatas lapse niisuguseks? –, aga vanemad ei soovi sugugi, et neid uuritakse; selle tagajärjel tekkis vaibemoraal, kõigesse imbus vastastikune korrektne kahepalgelisus: hirmusegune üleskutse hoiduda valetamisest üksnes võimendab valet ja sunnib selles kavaldama.
Lapsepõlv nendes suvilates – neid pole enam ammu olemas, neist on saanud äärelinn, majad muutusid, uuenesid, piirdeaedadest said tihedad planktarad – lapsepõlv oli silmakirjalikkuse kool; ma ei saa seda küll täiel määral seostada oma perekonnaga, mõne sõbra perega, kuid üldine suhete väli oli just niisugune. Igaüks meist, suvilalastest, elas suuremal või vähemal määral kaksikelu; jutt polnud salatempudest, keeldudest, üleastumisest, vaikimisest ja sunnitud salatsemisest. Meie, igaüks omamoodi, olime ustavad vanematele, kes liiga selgesti nägid mingisuguseid teisi lapsi, kes me küll polnud, aga kelleks pidime saama. Muide, ma olen lapsepõlvele tänulik; kui lausa skisofreeniani võimendatud isiksuse kahestumise teadus poleks mõjutanud neid, kes olid pojad, pojapojad, vennapojad, sõprade pojad, naabersuvila poisid ja sina ise, siis poleks minust saanud see, kelleks ma kujunesin; ja loomulikult poleks ma suutnud aru saada Teisest taadist, mõista tema tegelikku olemust.
Meie perekonna suvilakrunt külgnes Teise taadi omaga. Aeda vahel polnud, seda asendas veetoru, ja kuidagi juhtus kohe nõnda,et meile suvila müünud inimesed andsid koos sellega üle ka vabatahtliku kohustuse hoolitseda Teise taadi eest. Suvilakruntide eraldatust, lahutatust naabritest tunnistavad nähtavad märgid – tarad, torud, nagu meilgi; mida pimedalt ikka tahta? Nõnda siis juhtus, et tõke ei toiminud ja suhted Teise taadiga ületasid naabritevahelise piiri.
Niipalju kui oskan arvata, ei ilmutanud Teine taat märgatavat lähenemissoovi; kuulajaid ta ei otsinud, kaaslasi ei vajanud; kõik toimus otsekui iseenesest. Teine taat oskas osavalt jätta mulje, nagu tuleks ta naabrite suhtlemisvajadusele sunnitult vastu. Nüüd ma mõtlen, et Teisele taadile tähendas lähenemine proovilepanekut: ta oli aastakümneid elanud suletult, taas minevikku kogedes, ja riskis nüüd esimest korda lähemalt suhelda tundmatute inimestega.
Sergei Lebedev „Unustuse piir“, tõlkinud Matti Piirimaa, Ajakirjade Kirjastus 2017
