Kuidas metamfetamiinist sai 1938. aastal Saksamaa rahvaravim
Suur osa Kolmanda Reichi elanikest oli 1938. aastast alates pidevas tehislikus kaifis. Norman Ohler kirjeldab arhiivimaterjalidele toetuvas raamatus „Patsient A“ Adolf Hitlerile narkootilisi erguteid süstinud ihuarsti Theodor Morelli edu ja narkootilist ainet metamfetamiini sisaldanud igati seadusliku ravimi pervitiini võidukäiku nii armee kui kogu rahva seas.
Juba õige pea ei tohtinud uus ihuarst oma patsiendi kõrvalt lahkudagi ja Hanni Morelli hirmud said tõeks: tema abikaasal ei jäänud enam oma Berliini praksise jaoks aega. Kurfürstendammile taheti luua esindus ja millalgi hiljem väitis Morell, uhkuse ja fatalismi vahel võnkudes, et ta olevat ainuke inimene, kes Hitlerit alates 1936. aastast iga päev või vähemalt üle päeva nägi.
Enne igat suuremat kõnet lasi riigikantsler endale optimaalseks toimimiseks „jõusüsti“ teha. Ennetamaks kõiksuguseid külmetushaiguseid, mis võinuks tema esinemisi takistada, manustas ta veenisiseselt vitamiine. Et „Saksa tervituseks“ kätt võimalikult kaua üleval hoida, tegi ta ühest küljest venitusharjutusi ning teisalt lasi oma kehal maiustada glükoosi ja vitamiinide kallal. Veenisiseselt manustatav glükoos varustas kahekümne sekundi pärast aju energiasööstuga ning vitamiinidega kombineeritult võimaldas see Hitleril ka kõige külmematel päevadel õhukeses SA-vormis oma relvaüksuste või rahva ees ilma ühegi füüsilise nõrkuse märgita paraadidest osa võtta. Näiteks kui tal 1938. aastal ühe kõne eel Innsbruckis hääl ära läks, lahendas Morell selle mure kärmelt süstiga.
Algul paistsid kaduvat ka seedimisega seotud kaebused. Niisiis pälvis ihuarst lubatud maja – ja nimelt Berliinis, nooblil Haveli jõe Schwanenwerderi saarel, propagandaministri Goebbelsi vahetus naabruses. Esinduslik villa polnud küll täies ulatuses kingitusena mõeldud: Morellid pidid aadressil Inselstraße 24–26 käsitsi sepistatud raudtaraga ümbritsetud kinnistu 338 000 riigimarga eest ise kinni maksma, küll aga andis Hitler neile 200 000 riigimarga jagu intressivaba laenu, mis hiljem ravihonorariks ümber arvestati. Nüüdsest peale n-ö esimeses liigas mängivale prominent-arstile ei toonud uus kodu endaga kaasa ainult head.
Theodor Morell, ikka Hitleri selja taga. Wikipedia
Morell pidi palkama koduabilisi ja aedniku, tema jooksvad kulud tõusid hüppeliselt, olgugi et ta otseselt rohkem ei teeninud. Tagasiteed aga enam polnud. Uus elustiil ja võimu vahetu lähedus oli tema jaoks liiga mõnus.
Ka Hitler oli arstiga juba rohkemgi kui harjunud ning tõrjus kuivalt eemale kogu kriitika, mis käis korpulentse mehe pihta, keda paljud füüreri ihaldatud lähikonnas eriti ei sallinud: Morell polevat seal mitte kaunilt lõhnamiseks, vaid selleks, et tema tervist hoida. Andmaks varasemale moearstile kraadi võrra rohkem tõsiseltvõetavust, sai ta 1938. aastal ex officio loengupidamise õiguseta professori staatuse.
Esimesed aastad Morelli valvsa silma all osutusid soolekrampidest paranenud, tervisest ja vitamiinidest pakatava jõulise Hitleri jaoks erakordselt edukaks perioodiks. Rahvas soosis teda aina enam. Eelkõige tulenes see Saksa majanduse õitsengust. Majanduslik autarkia muutus poliitika keskmeks: seeläbi sai garanteerida kõrget elustandardit ning ka hilisemat valmidust sõjaks. Ekspansiooniplaanid olid juba lauasahtlis valmis.
I maailmasõda oli näidanud selgelt, et Saksamaal on oma naabritega relvastatud konfliktidesse sattumiseks liiga vähe tooraineid, niisiis pidi kõike kunstlikult tootma. Nii sünteetiline, söe põhjal toodetud bensiin, kui ka buna (sünteetiline kautšuk) kindlustasid keemia suurettevõtte IG Farbeni arengu, muutudes Natsi-Saksamaal aina olulisemaks ning kinnistades oma positsiooni ka maailma tasemel. Nende järelevalve nõukogu nimetas endid „Jumalate nõukoguks“. Göringi eestvedamisel liiguti majanduses neliaastakuplaane järgides, mis pidid muutma riigi täielikult sõltumatuks igasugusest välismaisest toorainest, mida põhimõtteliselt saaks toota ka Saksamaal. Muidugi hõlmas see ka drooge, sest nende tootmises ei olnud veel keegi Saksamaad seljatanud. Morfiini ja kokaiini tarbimine langes küll meelemürkide vastase võitluse tagajärjel tuntavalt, kuid sünteetiliste stimulantide väljaarendamist forsseeriti sellegipoolest ja see omakorda viis farmaatsiafirmade järjekordse õitsenguni. Darmstadti Mercki, Rheinlandi Bayeri ja Ingelheimi Boehringeri töötajate arv muudkui suurenes ja palgad tõusid.
Ka Temmleris viitas kõik laienemisele. Peakeemik dr Fritz Hauschild (kellest pärast sõda sai üks Saksa DV juhtivaid spordifüsiolooge, kes julgustas viiekümnendatel oma instituudist Leipzigi Ülikoolis SDV dopinguprogrammi looma, mis tegi töölis- ja talupojariigist lausa sportliku hiiglase. 1957. aastal pälvis ta Pervitini leiutajana SDV riikliku auhinna.) sai teada, et 1936. aasta Berliini olümpiamängude tulemusi mõjutas selline aine nagu bensedriin – USAst pärit populaarne amfetamiin ning toona veel täiesti legaalne doping. Temmleris koguti nüüd selle tootmiseks kokku kõik ressursid, sest oldi veendunud, et toonust tõstvad vahendid sobivad täiuslikult aega, kus kõik nõuab suuri muutusi. Hauschild toetus sealjuures Jaapani teadlaste tööle, mille käigus sünteesiti esimest korda juba 1887. aastal üks eriti aktiivne molekul nimega N-metüülamfetamiin, mida aastal 1919 täiesti puhtal kujul kristalliseeriti. Ergutit arendati välja efedriinist, looduslikust ühendist, mis laiendab bronhe, stimuleerib südant ning vähendab isu. Euroopa, Ameerika ja Aasia rahvameditsiinis tunti efedriini juba ammu ravimtaime efedra koostisosana ning sellest valmistati nn mormooniteed.
Hauschild täiustas toodet ning leidis 1937. aasta sügisel metamfetamiini sünteesimiseks uue meetodi. Õige pea, 31. oktoobril 1937 olidki Temmleri tehase esindajad Berliinis Riigi Patendiametis, et esitleda Saksa esimest metüülamfetamiini, omaenda valmistatud vitaliseerivat ravimit, mis oma potentsiaali poolest jättis Ameerika bensedriini täielikult varju. Turunimeks sai Pervitin. Mis puutub aine molekulaarsesse struktuuri, sarnaneb see teedrajav aine adrenaliiniga, mis võimaldab tänu pea samasugusele molekulaarsele ülesehitusele tungida muretult läbi nn vere-aju barjääri. Erinevalt adrenaliinist ei põhjusta metamfetamiin mitte mingit äkilist vererõhutõusu, vaid mõjub pigem pehmelt ning kauem. Mõju tekib sellest, et narkootikum toob aju närvirakkudest välja virgatsained, dopamiini ja noradrenaliini, ning paiskab need sünaptilistesse ajukäärudesse. Seeläbi satuvad ajurakud omavahel ärksasse suhtlussituatsiooni, peas tekib omamoodi ahelreaktsioon. Tekib neuronaalne ilutulestik, biokeemiline masinavärk tulistab lakkamatult ideid. Aine tarvitaja tunneb end ühtäkki täiesti ärksana, tajub energiasööstu ja tema meeled on viimseni teravnenud. Talle tundub, justkui oleks ta rohkem elus, juukse- kuni varbaotsteni energiaga laetud. Enesekindlus kasvab, mõtteprotsessid paistavad subjektiivselt kiirenevat, tekib veendumus eufooriast, kergusest ja värskusest. See on erandlik seisukord, sama nagu ootamatu ohu korral, mil organism mobiliseerib kõik oma jõud – ka siis, kui tegelikku ohtu pole. See on tehislik kaif.
Aga metamfetamiin ei paiska neurotransmittereid pelgalt välja, vaid blokeerib ka nende tagasihaarde. Seepärast kestabki selle mõju nii kaua, sageli üle kaheteistkümne tunni, mis suurte annuste korral võib viia närvirakkude kahjustumiseni, sest rakkudevaheline energiatootlus kurnatakse ära. Neuronid jooksevad amokki, lärm ja surin peas ei lõppe otsa – see on justkui raadio, mida ei saa enam kinni keerata. Närvirakud annavad alla, närbuvad lõplikult. See võib endaga kaasa tuua kõne-, tähelepanu- ja keskendumishäireid, üleüldise ajutöö suutlikkuse vähenemise ning mõjutab eelkõige mälu, tundeid ja tasusüsteemi.
Kui tarvitajal pärast toime kadumist tehisstimulant puudub, viitab see tühjale kohale nn hormoonide laos, mis alles mõne nädala pärast end jälle täitma saab hakata. Vahepealsel ajal kasutatakse palju vähem neurotransmittereid ning tagajärjeks võivad olla tahtejõuetus, depressioon, tujutus ja kognitiivsed häired.
Neid võimalikke kõrvaltoimeid on vahepeal küll uuritud, kuid Temmleri tehases, kus oldi uue toote üle ainult uhked, ei olnud see prioriteediks. Firma haistis pigem tulusat äri ning tellis Berliini edukaimalt reklaamiagentuurilt Mathes & Sohn kampaania, millesarnast Saksamaa polnud veel näinud. Eeskujuks oli ei keegi muu kui Coca-Cola Company, kes turundas samuti erutavat toodet – pruuni kihisevat jooki, mis loosungiga jääkülm meeletuid tulusid teenis.
1938. aasta esimestel nädalatel ja kuudel, kui algas pervitiini võidukäik, hakkasid Berliini reklaampostidel, bussidel, linnalähirongide ja metroode seintel ning mujalgi ilmuma plakatid. Modernselt minimalistlikul moel nimetasid nad lihtsalt tootenime ning viitasid meditsiinilistele kaebustele: vereringeprobleemid ja jõuetus, depressioon. Sinna juurde käis oranž-sinine pervitiini rohutops – väga iseloomulik lainetava kirjaga pakend. Samal ajal – järjekordse müügitrikina – said kõik Berliini arstid Temmleri vabrikult paki, kus seisis ilustamata kirjas, et firma eesmärk on veenda arste isiklikult, sest mis endale meeldib, seda on ka kergem edasi soovitada. Kirjaga olid tasuta kaasas kolmemilligrammised tabletid ja ettemakstud vastusekaart tekstiga: „Väga austatud härra doktor! Teie igasugune kogemus Pervitiniga aitab meil kaardistada ravimi näidustusi. Seetõttu oleksime Teile väga tänulikud, kui saadaksite käesoleva kaardi meile tagasi.“ Aine oli katsefaasis. Nagu vana diilerite trikk ikka – esimene annus on tasuta.
Temmleri tehase esindajad külastasid suurpraksiseid, haiglaid ja ülikoolikliinikuid üle kogu maa, pidasid ettekandeid ja jagasid laiali uut enesekindlusravimit, ergutit, mis lubas ärksust. Firmat tutvustav deviis ütles, et pervitiini „suurimaid hüvesid on resigneerunud inimeste elurõõmu taassütitamine“. Isegi „naiste frigiidsust saab hõlpsasti pervitiini tablettidega mõjutada. Ravi on väga lihtne: ühe kuu jooksul tuleb 10 päeval võtta päevas 4 tabletti võimalikult päeva poole ja nii 3 kuud järjest. Sellega tõuseb naise libiido ja seksuaaljõud.“ Pakendi infolehel oli muuhulgas kirjas, et ravim võtab ära alkoholist, kokaiinist ja isegi opiaatidest tingitud võõrutusnähud. Niisiis vastumürk, mis kõiki teisi illegaalseid mürke asendab. Nimelt selle aine naudinguid ei karistatud, sest metamfetamiini suhtuti ekslikult kui kõike ravivasse imerohtu.
Pervitiinil usuti olevat ka süsteemi stabiliseeriv koostisosa: „Me elame ju pingelisel ajastul, mis nõuab suuri pingutusi ja on meie õlule pannud suuremad kohustused kui ükskõik milline muu ajastu,“ kirjutas ühe haigla peaarst. Tööstuslikes laboritingimustes ja stabiilselt puhta kvaliteediga toodetud tabletid pidavat aitama sooritusvõime languse vastu ning integreerima tööprotsessi kõik „simulandid, laiskvorstid, torisejad ja irisejad“.
Norman Ohler „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“, kirjastus Helios 2017
