Kuidas Hitler tutvus oma ihuarstiga, kes temast narkosõltlase tegi
Kuna alatihti tööga hõivatud füürer tundis pidevat hirmu oma töövõimekuse pärast ning kartis, et ei suuda alati kõike teha ega saa ka endale haigestumist lubada, muutusid ebakonventsionaalsed ravimeetodid 1937. aastast alates aina olulisemaks. Hitler harjus korduvate torgetega ning neile järgneva salapärase ning tugeva aine voolamisega tema veresoontes. Enne igat suuremat kõnet lasi riigikantsler nüüd endale optimaalseks toimimiseks „jõusüsti“ teha. Norman Ohler kirjeldab raamatus „Patsient A“, kuidas Adolf Hitlerist sai tema ihuarsti Theodor Morelli abiga narkosõltlane.
Siin on katkend raamatu peatükist, kus kirjeldatakse Hitleri ja arsti tutvumist.
1933. aastal ilmus Berlin-Charlottenburgis Bayreuther Straßel asuva arstipraksise sildile üleöö sõna JUUT. Naha- ja suguhaiguste eriarsti nimi polnud järgneval hommikul enam loetav, näha olid vaid vastuvõtuajad: tööpäeviti kell 11–13 ja 17–19, välja arvatud pühapäeva pärastlõunal. Kogukas ja kiilaspäine dr Theodor Morell reageeris rünnakule haledalt, kuid oma ajale vastavalt: viivitamatult astus ta NSDAP liikmeks, et sedasorti rünnakuid tulevikus vältida. Morell ei olnud juut, SA kahtlustas seda ekslikult tema tumeda jume tõttu.
Pärast parteiliikmeks astumist hakkas Morelli praksisel minema paremini kui kunagi varem. Äri laienes ja kolis Kurfürstendammi ja Fasanenstraße nurgal asuva keisririigi algusaegadel rajatud hoone esinduslikesse ruumidesse üle. Edukas on see, kes asjaga kaasa läheb – Morelli jaoks olid need õpetussõnad, mida ta kunagi ei unustanud. Poliitika polnud kaugeltki selle Hessenist pärit paksu mehe rida.
Rahuldustunne sellise patsiendi ravimisest, kes korralikult ravi eest tasus ja õige pea jälle arsti juurde tuli, tegi tema eksistentsi elamisväärseks. Selle kõige tagamiseks oli Morell aastate jooksul välja töötanud strateegiad, mis andsid talle rahakate kundede enda poole võitmisel teiste urfürstendammi arstide ees olulisi eeliseid. Tõepoolest sai tema elegantne praksis õige pea üheks tulusaimaks äriks linna lääneosas. Varustatuna kõige kaasaegsema kõrgsagedusröntgeni, diatermia, neljakambrivanni ja kiiritusmasinatega – kõik sai esiti soetatud tema abikaasa Hanni varade abiga –, hakkasid pealinna prominendid aja jooksul tema uksest muudkui sisse ja välja saalima. Oli see siis poksija Max Schmeling või laulja ja näitleja Hans Albersi elukaaslane näitleja Marianne Hoppe, erisugused krahvid ja saadikud, edukad sportlased, ärihaid, teaduskorüfeed, poliitikud, pool filmimaailma – kõik nad leidsid tee Morelli juurde, kes spetsialiseerus uutele ravimeetoditele või – nagu teravad keeled väitsid – olematute haiguste ravile.
Tõepoolest, niihästi egotsentrilisest kui ka põrguliku kavalusega moearstist sai pioneer vitamiinide alal. Tol ajal teati veel vähe nendest nähtamatutest abilistest, mida keha ise toota ei suuda, kuid mis on ainevahetusprotsesside jaoks hädavajalikud. Vitaniinipuuduse korral võis nende otse verre süstimine lausa imesid korda saata. Just seal peituski Morelli strateegia uba: oma patsientide lõa otsas hoidmiseks. Kui vitamiinidest enam ei piisanud, segas ta süstelahusesse kiiresti ka ainevahetusstimulante. Meeste puhul võis see olla anabolistliku toimega testosteroon lihaste ja potentsi taastamiseks, naiste puhul karumustikaekstrakt energialisandiks, tagamaks hüpnootiliselt kaunist pilku. Kui mõni melanhoolne teatrinäitlejanna ta üles otsis, et lasta enne Admiralspalasti saalis toimuvat esietendust rambipalavikku ravida, ei kõhelnud Morell hetkekski, vaid haaras oma karvase käega süstla järele, mida ta mõistis paremini kasutada kui ei keegi teine. Liikusid lausa kõlakad, et tema süstlatorget on võimatu tunda – olgugi et toonased nõelad olid väga jämedad.
Arsti edu jõudis linnapiiridest kaugemalegi ja 1936. aasta kevadel helises tema vastuvõtutoa telefon, kuigi ta oli oma abilistel kategooriliselt keelanud end visiidi ajal segada. Kuid tegemist polnud mõne tavalise kõnega. Helistati „Pruunist majast“, Münchenis asuvast parteikeskusest. Telefonitoru otsas istus Patsient A.
Keegi Schaub, kes esitles end kui Hitleri adjutant ja teatas, et Heinrich Hoffmann, NSDAP ametlik fotograaf, on delikaatses mõttes haigestunud. Partei soov olevat, et Morell prominentse ja usaldusväärse suguhaiguste arstina asjaga tegeleks. Mõne Müncheni arstiga ei tahetud asjaolude konfidentsiaalsuse tõttu konsulteerida. Füürer olevat isiklikult Gatowi lennuväljale lennuki korraldanud, lisas Schaub pahaendeliselt.
Kuigi Morell ei sallinud üllatusi silmaotsastki, ei saanud ta sellist pakkumist tagasi lükata. Saabunud Münchenisse, majutati ta riigi rahadega nooblisse hotelli Regina-Palast-Hotel. Morell ravis Hoffmanni gonorröast ehk tripperist tingitud neerupõletikku ning tänutäheks järelravi eest kutsus mõjukas patsient arsti koos naisega Veneetsiasse külla.
Jõudnud tagasi Münchenisse, korraldasid Hoffmannid Bogenhauseni linnaosas oma peenes villas õhtusöögi. Seal pakuti spagette muskaadi- ja tomatikastmes ning rohelist salatit – see oli Adolf Hitleri, kes samuti kutsutute hulka kuulus, lemmikroog. Hitler oli Hoffmanniga olnud juba kakskümmend aastat tihedalt seotud, lavastatud fotosid tehes oli viimane füürerikultusele ja seega ka natsionaalsotsialismile suuresti kaasa aidanud. Hoffmannile kuulus autoriõigus diktaatorist tehtud olulistele fotodele, ta oli välja andnud arvukalt pildiraamatuid pealkirjadega „Hitler sellisena nagu teda ei tunta“ või „Rahvas austab oma füürerit“, mille tiraaž ulatus miljoniteni. Mehi ühendas aga ka üks isiklikum põhjus. Nimelt oli Hitleri armuke Eva Braun varem Hoffmanni assistendina töötanud ning just tema Müncheni fotostuudios olidki Braun ja Hitler 1929. aastal tutvunud.
Hitler oli Hoffmannilt joviaalse arsti kohta palju head kuulnud ning andis enne õhtusööki edasi oma tänu vana sõbra terveksravimise eest ja avaldas kahetsust, et polnud teda varem tundma õppinud, sest siis poleks ehk tema autojuht Julius Schreck mõned kuud varem meningiiti surnud. Morell muutus komplimendi peale ärevaks ega saanud spagette süües enam sõnagi suust. Alatihti higistav, ümara näo, paksude ümmarguste prillide ja mugulninaga arst teadis, et ta ei kuulu ühiskonna kõrgematesse kihtidesse. Tema ainuke võimalus tunnustust teenida peitus süstides, seega kikitas ta hoolikalt kõrvu, kui Hitler eine ajal justkui möödaminnes oma aastatepikkust võitlust mao- ja seedehäiretega kaebas. Kärmelt mainis Morell ebatavalist ravikuuri, mis aidata võiks. Hitler vaatas talle äraootavalt otsa – ning kutsus ta koos naisega edasiseks konsultatsiooniks Berghofi, Berchtesgadeni lähedal asuvasse residentsi Obersalzbergis.
Mõned päevad hiljem teatas diktaator privaatsel jutuajamisel Morelliga otsekoheselt, et tema tervis on niivõrd halvenenud, et igapäevased tegemised selle all kannatavad. Süüdi olevat seniste arstide ravimeetodid, sest nood ei oskavat midagi muud teha, kui patsienti näljutada. Kui ta aga mõnest rikkalikumast einestamisest osa võtab – ja seda tuleb sageli ette –, tekib kohe lausa kirjeldamatu puhitus. Lisaks on ta jalgadel sügelev ekseem, nii et jalad on kogu aeg üleni sidemeis ja saapaid kanda ei saa.
Morell arvas kohe Hitleri kaebuste põhjuseid teadvat ning diagnoosis ebanormaalse bakterifloora, mis tekitab seedehäireid. Ta soovitas preparaati Mutaflor, mille arendas välja Freiburgist pärit arst ja bakterioloog professor Alfred Nißle. Preparaadi puhul on tegemist bakterite hõimkonnaga, mida saadi esialgu 1917. aastal ühe alamohvitseri soolest, kes Balkani sõjad erinevalt paljudest oma kaaslastest ilma soolestiku häireteta üle elas. Bakterid on elusalt kapslites, nad asuvad elama soolestikus, kus nad paljunevad nii jõudsalt, et tõrjuvad kõik teised tõenäoliselt kaebusi tekitavad bakterid välja. See tõepoolest toimiv kontseptsioon paistis Hitlerile sobivat – tegemist oli ju kehasisese võitlusega eluruumi üle. Vasikavaimustusega lubas ta Morellile maja kinkida, juhul kui Mutaflor teda tõesti aitab, ning nimetas koguka doktori oma ihuarstiks.
Kui Morell oma naisele uuest ametist rääkis, polnud Hanni asjast eriti vaimustuses. Seda polevat neile ju vaja, vihjas ta hästi edenevale praksisele Kurfürstendammil. Võimalik, et ta juba aimas, et selle ameti tõttu näeb ta oma meest tulevikus üsna vähe. Sest Hitleri ja tema ihuarsti vahel hakkas arenema üsna kummaline suhe.
SÜSTLAKOKTEIL PATSIENT A-le
„Tema üksi on seletamatu, ta on saladus ja meie rahva müüt.“
Joseph Goebbels
Esiti diktaator pisut häbenes ega tahtnud lasta teistel end puudutada, seepärast keeldus ta põhimõtteliselt arstide ülevaatusest. Ta ei suutnud usaldada ühtegi spetsialisti, kes teadis temast rohkem kui ta ise. Vana hea koduarst Morell seevastu tekitas oma mugav-ohutu karismaga algusest peale turvatunnet. Morellil ei olnud kavaski Hitleri organismi tungida, et sealt terviseprobleemidele mingisuguseid varjatud põhjuseid leida. Nõela sissetungist talle piisas, see asendas tõsist arstlikku ravi, ja kui riigipea pidi tööle hakkama ja nõudis kõikidest tervisehädadest silmapilkset leevendust, kõhkles Morell sama vähe kui mõne Metropoli teatri näitlejanna puhul ning valmistas viivitamata ette ühe Mercki kahekümneprotsendise glükoosilahuse või vitamiinisüsti. Sümptomite kohene kadumine oli deviis, mida Berliini boheemlaste kõrval hindas kõrgelt ka „patsient A“, kui Morell oma uuele ametipostile astus.
Hitleri enesetunne paranes silmapilkselt, endal süstal alles veenis. Tema ihuarsti argumendid olid veenvad: kuna füüreril olevat nii palju mitmesuguseid ülesandeid, on tema energiakulu niivõrd suur, et ei ole võimalik ära oodata, kuni mingi aine tableti kaudu tema (niigi kurnatud) seedetraktist verre jõuab. Hitler mõistis: „Morell tahab mulle täna veel ühe suure joodisüsti teha – ja siis veel ka südame-, maksa-, kaltsiumi- ja vitamiinisüsti. Selle õppis ta troopikas ära, et medikament tuleb veeni süstida.“
Kuna alatihti tööga hõivatud füürer tundis pidevat hirmu oma töövõimekuse pärast ning kartis, et ei suuda alati kõike teha ega saa ka endale mõnd haigestumist lubada, sest vastasel juhul ei ole keegi võimeline tema ülesandeid üle võtma, muutusid ebakonventsionaalsed ravimeetodid 1937. aastast alates aina olulisemaks. Igapäevased rohked süstimised ei olnud peagi enam mingi haruldus. Hitler harjus korduvate torgetega ning neile järgneva salapärase ning tugeva aine voolamisega tema veresoontes. Iga kord tundis ta end otsekohe paremini. Peen roostevabast terasest nõel, mis läbi naha tungis ja „kohese ärksuseni“ viis, vastas tema natuurile: olukord nõudis pidevalt vaimset ärksust, füüsilist vitaalsust, haaravat otsustusvõimekust. Neurootilised või teised füüsilised tõrked pidid justkui nupust vajutatuna lõppema ja tema ise igal hetkel täiesti värske olema.
Norman Ohler „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“, kirjastus Helios 2017
