1920. aasta Otepää trombi kirjeldus: koos katusega tõstis keeris õhku ühe teenijatüdruku, kes töötas maapinnal
Tornaadod ei ole ainult Ameerika või Aasia nähtused, vaid on ka meie looduses olemas, kuid mitte nii eluohtlikud. Andres Tarand ja Ain Kallis kirjeldavad raamatus „Eesti tornaadod“ muu hulgas ka 1920. aastal Otepääd tabanud trombi, mis on esimene teada olev tromb Eesti Vabariigis.
10. MAI 1920
Letzmann, J. 1921. Die Trombe von Odenpäh am 10 Mai 1920. Acta Comm. Univ. Dorpat, AIII
Otepää tromb 10. mail 1920
Tuulispüks Otepääl on esimene Eesti Vabariigi maa-alalt, mille jälgi on saadud uurida. Eelnevatel aastatel on olnud siin muidugi palju juhtumeid, kus trombid on ette tulnud ning oma Åsgårdi tee (Skandinaavia mütoloogiast jumalate võitlusest valguse eest maha jäänud rada), aga seni on nende puhul hinnatud vaid metsamurdu ja muud pole uuritud. 10. mail 1920 esines aga koos äikesega tuulispüks, mis oma jälje alates Kaarna järvest Vana-Otepää mõisa juures kuni Tartuni 35 km ulatuses maha jättis ning mille pilvelehtrit paljud vaatlejad nägid. Juba 1–2 km lõuna pool Pühajärve tekitasid äike ja tugev rahesadu siinsetel põldudel, seda eriti Juusa talus (umbes 3 ha) suurt kahju ja keeris murdis puid nii järve põhja- kui lõunakaldal, kuid päris tuulispüksiks muutus ta 10 m Kaarnajärve lõunakaldast. Siin on põhukuhjad segi paisatud ja ühe maja aknaklaasid on purustanud 2 cm läbimõõduga raheterad. Edasi on tee kulgenud Kaarna järve läänekallast pidi, mida tunnistavad murtud puud, ja osaliselt on tromb liikunud vesipüksina. Mitmed kihelkonnakooli õpilased on märganud 2–3 m kõrgust vesipüksi. Taas maad mööda liikumisel on ta Saare talu juures juurinud välja 10 mändi ja ühe puukuuri katuse visanud oma liikumissihis 10–15 m edasi. Järgneb pool kilomeetrit oluliste märkideta rada ja edasi on pilvelehter jõudnud Vana-Otepää mõisa. Siin on ta esiteks ära viinud rehe katuse ja kandnud seda 26 m edasi põhja poole. Seejärel on ta lammutanud osa läänepoolsest müürist. (Edasi on kirjeldatud detailselt mõisahoonete kahjustusi trombi põhja poole liikumise teel).
Koos katusega tõstis keeris õhku ühe teenijatüdruku, kes töötas maapinnal. Too päästis enda kindlast surmast sellega, et enne 58 m kaugusel asuvat kivist magasinaida müürini jõudmist, klammerdus ta viimasel hetkel telefoniposti külge. Ta pidi õhus lendama 3–4 m kõrgusel, aga sündmuste käiku ta ei saanud enne pääsemist ise ette näha, sest pisut aega enne seda läks väga hämaraks murduvate puude küljest eraldunud ja muust prahist. Kehalisi vigastusi tal ei olnud. Magasinaida tugeva sindelkatuse purustas 58 m kaugusel asuva talli sarika tükk, mis lõi katusesse 1–2 ruutmeetri suuruse augu. Tall ise, mis 50 m kaugusel ida pool asus, jäi ilma põhjapoolsest katusest, millel siiski vigastusi ei olnud. Vigastusteta jäi ka puust elumaja, ehkki sellest paremal ja vasakul oli murdunud viljapuid. Kokku hävitas torm umbes veerand mõisa pargi- ja viljapuudest. Keerise edasine tee läks piki ida-läänesuunalist oja orgu Otepää metsa, kuhu ta maha jättis 2 km pikkuse jälje, tõsi küll, mitte pidevaid purustusi, eriti 500 m enne ja pärast Soesilla metsavahti, millest ta lähedalt möödus. Järgmises üle 100 m laiuse oru asuvas metsas on demonstreerinud tromb oma suurimat jõudu, hävitades 11 ha palgimetsa. Raja laius vaheldub 170–300 m ulatuses ja pikkus on 430 m. (Järgneb detailne kirjeldus, kus suunas puud on pikali ja kui kõrgelt nad murtud on. Tee jätkub üle väiksemate metsatukkade, kus murtud puudest on märgitud kuused, kased, lepad, pajud, sanglepad, vahtrad.) Kokku on metsniku andmeil murtud ja välja juuritud puid 15 500 ruumi. Siit edasi põhja poole on trombi lont nähtavasti ülalpool maapinda olnud. Jäljed hakkavad jälle peale Nõuni järvest läänes Kintsli kõrtsist 1,5 km põhja pool. Siin metsas on 70 m pikk ja 50 m lai metsamurd. Oluline metsamurd, mis on kirdesuunaline, esineb ka Kintsli ja Hellenurme vahel. Pearajal Neeruti mõisast Unipihani ei märganud ma 7. juunil 1920. aastal mingeid purustusi ei majadel, aedades ega ka üksikute puude juures, kuna aga Otepää metsavahi andmetel oli umbes kilomeetri kaugusel kagusse Anne mõisa metsas mitteoluline tuulemurd. Paljuütlevaid jälgi võis jälle leida põhja pool Unipiha, varem Ropka mõisale kuulunud metsas, kus leidus tosin murdunud puud. Selle metsa idanurgas oli kokkupõimitud ja murtud puudega lagendik (20×20 m), kusjuures 400 m eemal asuv maja oli vigastusteta. Edasi Uhti küla juures leidsime veel metsamurdu kogupikkusega 250 m, lõunapoolne neist 80 m lai ja 140 m pikk, kusjuures paremal äärel 75 m ja vasakul 20 m lai. Nähtuse edasisest arengust leidsime endisest Ropka metsast 1000 m pikkuse ja 200 m laia trassi umbes 200 murtud puuga. Metsast väljudes läbis keeris kahe km pikkuse niitude ja põldude ala jälgi jätmata ja ületas raudtee Nõo-Tartu vahel vahiputka nr 71 juures. Siit jõudis ta jälle metsa, kuhu jäi maha 165 m laiune ja 270 m pikkune peamiselt murtud kuuskedega rada. Raudteest loode pool leidsime veel NNE suunas kulgeva üksikute murtud puudega 500-meetrise raja. Trassi vasakule poolele jäi ka Lemmatsi mets, mille idaserv jäi trombile ette. Siin oli viimane metsamurruga keerise jälg laiusega ja pikkusega 23 m.
Edasi 700 m kaugusel aga oli veel kahjusid Lemmatsi ja Räni mõisate maadel. Lemmatsis viis ta minema moonakate maja katusest lõuna poolel 9 m ja põhja poolel 18 m. Tall pikkusega 40 m oli tuulealuselt küljelt kaotanud katust 20 m ulatuses. Mõisa 20-st hoonest said kannatada kaks. Ühe 35 m pikkuse küüni katusest poole purustas ta ka, samuti ühe väiksema küüni katuse. Sindlid ja sarikate tükid tähistasid trombi rada 86 m pikkuselt ja 56 m laiuselt. Nendest küünidest 50 m edelas olnud põhukuhjast pool lendas samuti minema. Räni mõisas sai kannatada ühe hoone katus ja Lemmatsi kõrtsi juures lõhkus tromb ära 4 telefoniposti, ajades traadid sassi.
Praegune pensionär, endine Vana-Otepää algkooli juhataja A. Armolik jutustas, kuidas tromb 1920. aastal tühjendas väikese järve, tõstis vee järveäärsele künkale, kust see endisse paika tagasi valgus.
Andres Tarand, Ain Kallis „Eesti tornaadod“, kirjastus Varrak 2017
