Hitleri võimu all olid väga populaarsed erakordset sõltuvust tekitavad metamfetamiini sisaldavad tabletid
Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele. Äsja Eestis käinud ja "Pealtnägijale" intervjuu andnud Norman Ohler on avaldanud arhiivimaterjalide põhjal raamatu „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“.
See patsient A on Hitler.
Kui Hitler ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator säilitada oma sõgedust kuni lõpuni välja. Ohler uuris seni ligipääsuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule järelsõna. Tema lõpphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sõjast.“
Pervitiin muutus väljakujuneva saavutusühiskonna sümptomiks. Turule tuli isegi metamfetamiini sisaldav pralinee-maiustus. Ühe kommi kohta oli segatud neliteist milligrammi metamfetamiini – see on peaaegu viiekordne ühe pervitiinitableti kogus. Hildebrandi pralineed rõõmustavad alati – nii kõlas võimsa maiustuse hüüdlause: Mother’s little helper – ema väike abiline. Soovitus kõlas resoluutselt: tuleb süüa kolm kuni üheksa tükki väikse märkusega, et käesolev maiustus on vastupidi kofeiinile täiesti kahjutu.
Wehrmachti sõdurid okupeeritud Pariisis. Foto Bundesarchiv
Norman Ohler kirjutab raamatu saamisloost nii:
Komistasin selle teema otsa Koblenzis liiduarhiivi kainestavas õhkkonnas. Hitleri ihuarsti Theo Morelli pärand ei andnud mulle asu. Ikka ja jälle lehitsesin Morelli kalendermärkmikku, mis oli täis krüptilisi sissekandeid kellestki „patsient A”-st.
Püüdsin läbi luubisilma vaevu loetavat käekirja lahti mõtestada. Leheküljed olid täis kritseldatud, sageli esinesid sissekanded, nagu „Inj. w. i.” (Injektion wie immer – eesti keeles „tavapärane süst“. Tõlkija) või lihtsalt „x”. Vähehaaval pilt selgines: igapäevased süstid, kummalised ained ja aina kasvavad annused.
Haiguspilt
Kõik natsionaalsotsialismi eri tahud on läbi valgustatud. Meie ajalootund lünki ei jäta, meie meediapõllule valgeid laike ei jää. Teemat on käsitletud kõikvõimalikest külgedest. Saksa Wehrmacht on kõigi aegade kõige põhjalikumalt uuritud sõjavägi. Tõepoolest ei leidu midagi, mille kohta me ei arva end juba teadvat.
Kolmas Reich mõjub hermeetilisena. Iga katse midagi uut päevavalgele tuua mõjub pingutatult, pea naeruväärselt. Ja ometi ei mõista me veel kõike.
Diagnoos
Narkootikumidest Kolmandas Reichis teatakse nii avalikkuses kui ka ajaloolaste hulgas hämmastavalt vähe. Leidub küll teaduslikke ja ajakirjanduslikke üksikuurimusi, aga seni pole teemast täit pilti loodud. Ülevaatlik ja faktitruu aruanne sellest, kuidas uimastid Kolmanda Reichi ja II maailmasõja lahinguväljade sündmusi mõjutasid, puudub. Kuid kes uimastite rolli Kolmandas Reichis ei mõista ja teadvusseisundeid ka sellest vaatevinklist ei uuri, jääb nii mõnestki ilma.
Põhjus, miks Saksa ajaloo kõige tumedamas peatükis on uimastavate ainete mõju seni suurema tähelepanuta jäänud, seisneb natsionaalsotsialistlikus „uimastivastases võitluses”, mis kehtestas eri ainete üle riikliku kontrolli ning mis uimasteid üldiselt tabuks pidas. Sellega jäädi teaduste kainest vaateväljast – kõikehõlmavaid uuringuid pole ülikoolides siiamaani läbi viidud –, majanduselust, avalikust teadvusest ja ajalookäsitlustest välja ning kogu teema pagendati kusagile varimajanduse prügimäele, kriminaalsuse sogaputru ja käpardite poolteadmisse.
Toimejõud
Aarialasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem saab öelda, et selle rahva puhul oli tegemist keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Sest kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati kõikidest keeldudest hoolimata ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa – nii ühiskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides.
Hitler oli füürer – juht – ka selles mõttes ning isegi vallutusretkedel olevat sõjaväge varustati suurejooneliselt ergutitega nagu metamfetamiin (tuntud ka kui kristall või inglise keeles crystal meth). Viis, kuidas toonased kurjategijad uimastitega ümber käisid, näitab eelkõige kahepalgelisust, mille päevavalgele toomine valgustab nende tegevuste otsustavaid aspekte. Mask, mille olemasolustki me varem ei teadnud, tuleb eest rebida.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Olgugi et natsid pidasid endid moraalijüngriteks, kes end narkovastase poliitikaga ümbritsesid, sai Hitleri võimu all väga populaarseks tooteks üks erakordselt tugev, erakordselt sõltuvusttekitav ja erakordselt salakaval aine. See tabletiks pressitud aine, turunimega Pervitin, tegi kolmekümnendatel aastatel üle kogu Kolmanda Reichi ja hiljem ka kõikidel Euroopa hõivatud aladel täiesti legaalset karjääri ning seda aktsepteeriti igas apteegis kui „rahvaravimit”.
Eestipäraselt kirjutades pervitiinist sai retseptiravim alles 1939. aastal ning sellega kauplemine allutati 1941. aastal lõpuks ka riikliku oopiumiseaduse tingimustele.
Metamfetamiin, üks pervitiini koostisosadest, on praeguseks illegaalne ja rangelt reglementeeritud üle kogu maailma, teisalt aga on see oma pea saja miljoni tarvitajaga nüüdisaja üks populaarseim mürk ja tarvitajate arv aina kasvab. Meedias crystal meth’iks nimetatavat narkootikumi valmistavad salalaborites isehakanud keemikud ja enamasti mittepuhtal kujul. (Metamfetamiin psühhoaktiivse molekulina on puhtal kujul tervisele vähem kahjulik kui põrandaalustes laborites sageli asjatundmatul moel toodetud crystal meth, millele lisatakse teisi mürkaineid nagu bensiin, patareihape või antifriis.) Nn õuduste droogi kristalne vorm, mida tarvitatakse sageli suurtes kogustes ja enamasti nina kaudu, on hetkel tohutult populaarne, kaasa arvatud Saksamaal, kus esmatarbijate arv aina kasvab. Ohtlikult tugeva toimega ergutit tarvitatakse pidudel, töövõime parandamiseks tööl, kontorites, parlamentides ja ülikoolides. See tõrjub küll und ja nälga ning tekitab õnnetunnet, kuid oma praegusel kujul on tegemist tervistkahjustava ja inimest potentsiaalselt hävitava narkootikumiga, millest võib väga kergesti sõltuvusse jääda. Sellest, kuidas metamfetamiini tähetund Kolmandas Reichis alguse sai, teatakse vähe.
Asun juhtumi jälgi ajama 21. sajandil. Ma sõidan linnalähirongiga kagu suunas, Berliini äärelinna, sulaselge suvetaevas laotumas üle tööstuspiirkonna justkui kloonitud uusehitiste ridade. Selleks, et otsida üles kunagi pervitiini tootnud Temmleri tehase säilmed, pean väljuma Adlershofis, mida nimetatakse tänapäeval „Saksamaa modernseimaks tehnopargiks”. Hoian teaduslinnakust eemale ning tungin läbi urbanistliku eikellegimaa, kokkuvarisenud vabrikuhoonetest möödudes läbin murenenud telliskive ja roostetanud terast täis kõnnumaa.
Temmleri tehas kolis siia 1933. aastal. Aasta hiljem, kui Tempelhofi keemiavabriku juudist kaasomaniku Albert Mendeli osa sundvõõrandati, võttis Temmler tema osa üle ning alustas kärmelt laienemist. Saksa keemiatööstuse jaoks, vähemalt juhul kui tegemist oli puhta aarja tööstusega, olid need head ajad ning eriti plahvatuslikult edenes farmaatsiavaldkond. Väsimatult uuriti uusi murrangulisi aineid, mis leevendaksid kaasaja inimese valusid ning viiksid muremõtted eemale. Neis laborites katsetati paljut ning vajutati farmakoloogilistele nuppudele, mis meie elusid endiselt kujundavad.
Vahepeal on kunagisest Berlin-Johannisthali linnaosas asunud Temmleri ravimitehasest jäänud alles vaid varemed. Mitte miski ei meenuta enam õitsvat minevikku, mil siinsamas pressiti igal nädalal miljoneid pervitiini tablette. Tehase maad seisavad kasutamata, see on surnud kinnisvara. Ma kõnnin üle mahajäetud parkimisplatsi, pean läbima metsikult vohava metsatuka ja ronima üle müüri, mille peal on sissetungijate eest kaitseks endiselt klaasikillud. Sõnajalgade ja võrsete vahel seisab rajaja Theodor Temmleri vana puust „nõiamajake”, firma kunagine idurakk. Tiheda lepavõsa taga kõrgub telliskivihoone, samuti täiesti mahajäetult. Üks akendest on piisavalt puruks, et saan sisse ronida. Sees avaneb pikk tume koridor. Seintelt ja lagedelt õhkub hallituse kopitanud lehka. Koridori lõpus seisab praokil uks, mille heleroheline värv kõikjalt koorub. Taamal paremal pool paistab läbi pliiraamistusega tööstusakende sisse päevavalgus. Väljas on kõik kinni kasvanud – sees valitseb tühjus. Nurgas vedeleb vana linnupesa. Seinad on kuni ringikujuliste õhutusaukudega kõrge laeni välja kaetud valgete, osalt lahti tulnud kahhelkividega.
Tegemist on dr Fritz Hauschildi kunagise laboriga, kus ta aastatel 1937–1941 Temmleri heaks farmakoloogiaosakonna juhina töötas ning uut laadi arstimit, nn „töövõimet soodustavat vahendit” otsis. See ongi Kolmanda Reichi kunagine narkoköök. Siin vaaritasid keemikud portselantiiglite ning torude ja klaasjahutitega ühendatud kondensaatorite abiga oma kristallpuhast ainet. Siin lõgisesid suurte keedukolbide kaaned, ajades sisinal välja kollakaspunast kuuma auru, samal ajal kui emulsioonid praksusid ja valges kindas sõrmed perkolaatori juures vajalikke kohandusi tegid. Sedasi valmis metamfetamiin – ja veel nii kvaliteetne, et isegi fiktsionaalne narkokokk Walter White USA telesarjast „Breaking Bad” („Halvale teele“), kes on crystal meth’ist meie aja sümboli teinud, poleks oma parimatelgi tundidel sama kõrge tasemeni küündinud.
Võib-olla sobiks telesarja pealkiri „Halvale teele” ka ajavahemikku 1933–1945 tähistama.
Norman Ohler „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“, kirjastus Helios
2017
