Afonja kehastaja Leonid Kuravljov räägib nüüd filmi asemel kodumaast ja Putinist
Talle endale ei ole hilisematel aegadel meeldinud, et teda ikka ja jälle Afonjaks nimetatakse. Küllap oleks temast räägitud ka ilma selle rollita, aga paljudele näitlejatele kleepub elu lõpuni külge üks ja eriline rollinimi. Kuravljov mängis näiteks esimeses nõukogude õudusfilmis „Vii“, komöödias „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ ja legendaarses seriaalis „Seitseteist kevadist hetke“ kehastas ühesilmalist obersturmbannfüürerit Kurt Eismanni.
Aga Sean Connery mängis vaid kuus korda James Bondi ja tema sajast või rohkemast filmirollist mäletatakse esimesena just seda. „Ma ei ole Stirlitz, ma olen Bolkonski,“ on Vjatšeslav Tihhonov rohkem kui korra intervjuudes öelnud. Asjata. David Suchet jääb meie aja lõpuni detektiiviks nimega Hercule Poirot. Aleksander Demjanenko jäi elu lõpuni Šurikuks. Ta vihkas seda rolli tagantjärele südamest, sest lavastajad ja režissöörid raputasid vaid pead ja loobusid temast. „Pole vaja seda Šurikut!“
Tegelikult ei tohiks Leonid Kuravljov oma karjääri üle tagantjärele kuidagi nuriseda. Algused läksid raskelt, aga kui juba hoo sisse sai, jooksis hiilgav karjäär palju aastaid ludinal. Ta mängis elu jooksul huvitavaid rolle, tõelised austajad mäletavad teda paljudest erinevatest filmidest.
Läbilöök pärast raskeid algusi
Ljonja Kuravljov sündis 1936. aastal lihtsate vanemate pojana. Isa oli treial, ema juuksur. Poja väitel olevat isa varakult surnud. Hiljem on ajakirjanikud küll väitnud, et tõenäoliselt lahkus isa perekonna juurest, kannatas vaimsete häirete all ja elas veel aastaid hullumajas. Ajakirjandust vältiv Kuravljov pole sellest tahtnud kunagi pikemalt rääkida, „ammu surnud ja kõik“ on tema lühike kommentaar.
Tema ema peale kaevati ja vaene juuksur saadeti rahvavaenlasena kaugele Koola poolsaarele asumisele. Lapsepõlv oli raske, aga kauge Põhja loodust on näitleja hiljem hea sõnaga meenutanud ja kiitnud. Poiss elas algus Moskvas, siis ema juures kaugel põhjas, siis jälle Moskvas. 1948. aastal jõudis ka ema tagasi Moskvasse.
1953 lõpetas Leonid Kuravljov keskkooli. Ta oli kooliteatris saanud külge näitlemispisiku ja hoolimata ema ning teiste sugulaste vastuseisust läks Üleliidulisse Kinoinstituuti (ВГИК) sisseastumiseksamitele. Poiss praagiti välja, näitlejaametit õppima ei pääsenud. Käis kaks aastat tööl Moskva artellis „Optik“ ja läks uuesti proovima. Sedapuhku võeti näitekooli vastu. Ta on hiljem ausalt tunnistanud, et alguses läks väga üle kivide ja kändude. Kursuse juhendaja temas mingit annet ei näinud ja teisel kursusel taheti ta lausa koolist välja visata. Tal oli veel ka kerge kõnehäire, mis pingelistes situatsioonides välja kippus lööma. „Mingi ime läbi jäin püsima ja pärast seda hakkas ootamatult paremini minema,“ on ta ise meenutanud. Kas toimus noores näitlejas mingi avanemine või nägid põlvkonnakaaslased teme annet paremini, aga kõigepealt kutsus sama kooli režiitudeng Andrei Tarkovski ta oma lühifilmi ja seejärel teine tudeng Vassili Šukšin oma diplomitöösse. Kaks Vene filmikunsti sügava jälje jätnud hilisemat meistrit nägid temas selle eheduse ja ande ära, mis hiljem suurelt välja lõi.
Põhimees kinoekraanil
1960. aastal lõpetas Kuravljov kinoinstituudi ära ja järgnevad 32 aastat töötas kino kõrvalt kinonäitlejate teatristuudios. Samal aastal mängis ka esimese pisiosa „päris filmis“ „Mitšman Panin“ (1960). Järgnesid veel mõned kõrvalosad, kuni Vassili Šukšin kutsus ta oma esimesse täispikka filmi. Noor režissöör lavastas 1964. aastal filmi „Elab selline noormees“ ("Живет такой парень"), kus kohmetu tavalise noore mehe peaosas Leonid Kuravljov. Näitleja ise on tunnistanud, et nägi hirmsat vaeva osaga, mängis üle ja kinostuudio soovitas Šukšinil ta välja vahetada. Kuid režissöör oli kangekaelne, noor näitleja jäi peaossa ja mängiski lõpuks nii siiralt idealistist autojuhti Paška Kolokolnikovi, et kõik vaimustusid. Film tuli ekraanidele, sai rahva hulgas väga menukaks ja järsku tundsid kõik näitleja Kuravljovi. Räägitakse veel sellist lugu, et pärast filmi esilinastust olevat vastutavad seltsimehed käinud Šukšinil kätt raputama ja tänamas, et ta olevat suutnud näitleja Kuravljovi puude ehk siis kokutamise nii hästi filmi sobitada. Autojuht Paša kippus ärevatel hetkedel kokutama.
Kuravljov oli tavalise rahva hulgast pärit noormehe moodi ja väga venelik režissöör Šukšin tabas selle loomulikkuse ära. Kuravljov sai ka peaosa tema järgmises filmis „Teie vend ja poeg“ (1965).
Kõiki Kuravljovi filme ja huvitavaid osatäitmisi ei jõua ette lugeda, kuid mõnest ei saa kuidagi mööda. Esimeses nõukogude õudusfilmis „Vii“ mängisid peaosi Leonid Kuravljov ja äsja „Kaukaasia vangiga“ kuulsaks saanud Natalja Varlei. Kollide ja paharettide seltskond oli oma aja kohta täitsa äge, noored peategelased meeldisid eakaaslastele.
Kuravljovi koomilise ande avas 1968 „Kuldvasikas“ mängitud rumalavõitu ja haridusest ilma jäänud „leitnant Schmidti poeg“ pisisuli Šura Balaganov.
1973 jõudis ekraanile Leonid Gaidai publiku vallutanud
komöödia „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“. Algselt pidi Žorž Miloslavskit mängima Andrei Mironov, aga Gaidai otsustas siiski Kuravljovi kasuks.
Samal ajal jõudis teleekraanidele ka „Seitseteist kevadist hetke“, kus Kuravljov mängib ühesilmalist obersturmbannfüürerit Kurt Eismanni. Selle filmiga olevat olnud veel üks huvitav episood – režissöör Tatjana Lioznova katsetas proovivõtetel Kuravljovi lausa Hitleri rollis, aga sinna ta tõesti ei sobinud. Kuid SS-ohvitseriks pandi küll. Näitleja ise on hiljem öelnud, et tal kogunes sarnaseid rolle, lihtsaid vene poisse rahva hulgast, liiga palju. Nii oli ta ise väga tahtnud nii „Seitsmeteistkümnesse kevadisse hetkesse“ kui ka „Robinson Crusoe elu ja seikluse“ peaossa. Viimane on päris naljakas nõukogudeaegne töötlus briti kirjandusklassikast. Kuravljovi kehastatud hipiliku juuksepahmaka ja rinnuni habemega Robinson ning tema truu kaaslane, üle kere pruuniks mäkerdatud gruusia näitleja Irakli Hizanišvili, kes kehastas pärismaalast Pjatnitsat – see on meeldejääv paar.
Pärast seda jõudiski kätte mälestusväärne 1975. aasta – ekraanidele jõudis „Afonja“. Miljonite filmivaatajate jaoks jäi näitleja Leonid Kuravljov eelkõige nimitegelaseks Afonja Borštševiks sellest Georgi Danelia populaarsest filmist. Filmi vaatati aasta jooksul pea 62 miljonit korda. Meeldetuletuseks: Afonja on tavaline vene nõukogude noormees, prole, torulukksepp, kes parandab tilkuvaid kraane, võtab selle eest „natšaid“, viskab viina, käib pidudel tüdrukutega semmimas. Mäletate isegi – kes torulukkseppa ei määrinud, võiski majavalitsuse vahet käima jääda. Kui pruut Afonja juurest ust paugutades lahkub, kolib tema poole maalrist napsusõber, keda kehastab teine suurepärane vene näitleja Jevgeni Leonov. Kahekesi mängivad nad kaks nn „väikest inimest“ suureks ja filmist saab oma ajastu üks eredamaid kunstilisi kokkuvõtteid. Huvitav, et Kuravljov oli ju välimuselt üsna tavaline nöbininaga lihtsameelne vene poiss naabermajast ja Leonov terve elu tüse etteulatuva kõhukesega väikest kasvu kiilakas kuunägu. Nõukogude ajal olid sellised tüübid üle Liidu tavalised, kuid näitlejatene hiilgasid just Kuravljov ja Leonov.
„Afonja“ naispeategelast, naiivset medõde Katjat mängis üliõpilane Jevgenia Simonova. Temagi sai tänu filmile varakult kuulsaks, aga on suutnud edasi liikuda ja mängib tänase päevani nii Vene filmides kui seriaalides. Simonova on Kuravljovist küll ka pea 20 aastat noorem.
Ühele naisele pühendatud elu
Leonid kohtas Niinat esimest korda uisuväljakul. Olid ajad, kui noored kogunesid avalikele valgustatud uisuplatsidele talveõhtuid veetma ja kus teismelisele poisile oli loomulikult mingist tirtsutamisest tähtsam tüdrukutega juttu teha. Niina oli seitsmendas klassis, kui paar aastat vanem Ljonja Kuravljov teda esimest korda nägi ja tüdruk jäi meelde. Niina läks õppima võõrkeele õpetajaks ja töötas palju aastaid inglise keele õpetajana. „Ta oli väga range, ütleksin lausa karm daam,“ meenutas kadunukest pärast surma kauaaegne peresõber dramaturg Arkadi Inin. „Suurepärane pedagoog, kes vahepeal töötas ka koolidirektorina. Pigem hoidis ikkagi tema Leonidi tuhvli all. Samas, Ljonja on inimesena oma põhimõtetele ja lähedastele lõpuni ustav. Ja väga kinnine.“ Arvestades, kui populaarne ja tore mees näitleja Leonid Kuravljov üle N Liidu oli ja millist tähelepanu noored kaunitarid talle pühendasid, siis pidigi olema väga tark, tugeva käega ja järjekindel naine, et temaga üle 50 aasta abielus olla. Leonid, kes oli tol ajal 24, ja Niina abiellusid 1960. aastal ja elasid armastava abielupaari musternäidisena kuni Niina surmani. Neil sündis poeg Vassili (1962), kellest sai insener, ja hulk aastaid hiljem, juba neljakümnestena, said nad veel tütre Katja (1978). Niina Kuravljova oli viimased eluaastad haige ja suri pärast rasket operatsiooni 2012.
Pärast armastatud naise surma kadus Kuravljov üldse avalikkuse eest. Ei suhelnud kellegagi, ei võtnud telefoni, ei avanud ust. Paaril korral hakkas Vene internetis levima uudis, et vanameister on surnud, aga tema poeg lükkas need teated ümber. Et kuidagi hakkama saada oma leina ja meeleheitega käis tol ajal 77-aastane Kuravljov 2013. aasta lõpupoole Jeruusalemas, külastas kõiki tuntud religioosseid pühakohti Nutumüürist Õlimäeni. „See oli nagu mu elutee kokkuvõtmine ja lõpetamine. Ma ei karda vikatimeest,,“ ütles eraklikuks muutunud näitleja, kes kannab rinnal särgi all medaljoni naise pildiga, siis telekanalile NTV. „Ma unistan sellest, kuidas mind maetakse mu naise kõrvale Trojekurovski kalmistule. Igatsen taas temaga kohtuda.“
Kõikidest süngetest mõtetest hoolimata Kuravljov seni elab. Samas tänu pojale on Kuravljov kolme väikese poisi vanaisa – Stepan, Fjodor ja pesamuna Grišenka. „Nad elavad, tänu jumalale, linnast väljas. Sõidan nende juurde nagu paradiisi. Šukšin ju unistas pojast, aga sai kolm tütart. Rääkis veel, et enne kui poega ei saa, enne ei sure. Aga saatus käitus temaga julmalt.“
Polkovnik Jeršov sarjast „Puruksvisatud laternatega tänavad“ jäi Kuravljovi viimaseks suuremaks osatäitmiseks. Pärast 2007. aastat on teinud paar väikest sutsakat erinevates filmides. „Isa on väga tõsine inimene, täiesti erinev oma ekraanirollidest,“ on öelnud poeg Vassili.
PS! Leonid Kuravljov andis eelmise aasta oktoobris oma juubeli puhul intervjuu väljaandele „Argumentõ i Faktõ“ (АиФ.ru). 80-aastaseks saanud, elu armastuse ja tegelikult ka kõik sõbrad kaotanud, kogu oma hiilgava karjääri lõpetanud ja ainult veel ühte olulist kohtumist ootava vana mehe intervjuud ei maksa segi ajada Leonid Kuravljovi suurepärase näitlejakarjääriga. „Näitleja on ajastu peegel!“. Nõukogude ajastu sai läbi ja paljud oma aja paremad näitlejad, aga ka režissöörid, kirjanikud ja kes iganes, ei suutnud uue ajaga leppida, väärikat kohta leida, muutuda. Eelnev lugu oli austusavaldus näitleja Leonid Kuravljovile, järgnev on siin sellepärast, et väga paljud venelased mõtlevad tänapäeval samamoodi.
Leonid Kuravljov. Foto:alchetron.com
Leonid Kuravljov: „Täna huvitab mind kodumaa, aga mitte kino“
Legndaarne rahvakunstnik rääkis eksklusiivses intervjuus väljaandele „Argumentõ i Faktõ“ sellest, miks poliitika sai talle tähtsamaks osatäitmistest, ja mis toimub praegu venelaste moraalsete väärtustega.
Leonid Vjatšeslavovitš, kuidas teil praegu kinoga asjalood on?
Mind kutsutakse, kuid järjest harvemini. Sest ma ütlen ära. Need stsenaariumid, mida mulle pakutakse, pole lihtsalt minu maitse järgi. Mina olen oma töö juba teinud Tatjana Lioznova ja Leonid Gaidai abil. Ma ei mõtle täna filmivõtetest, mind huvitab rohkem, mis toimub minu maal, maailmas. Aeg on väga keeruline.
Millise tundega te vaatate praegu rahvusvahelisi uudiseid? Mäletate, mitte ammu USA avalikult teatas: „Meie ohud on seotud Venemaa uue tõusuga“.
Me saame järjest tugevamaks ja tugevamaks, see on ilmne kogu maailmale. Me näitasime hambaid, kaitsesime ennast hästi oma relvadega, oma tugevneva armeega. Ja see loomulikult vihastas Ameerikat, sest järjest kaugemale nihkub nende plaan „ära süüa“ Venemaa. Täna on nende soovid küll vaevalt teostatavad. Aga surve me maale on praegu kohutav. Sellepärast on mul puhtast südamest väga kahju meie presidendist Vladimir Vladimirovitš Putinist. Meie presidenti peab aitama.
Te vabandage mind, aga mulle tunduvad sellised fraasid lihtsa õhuvõristamisena ... Kuidas, teie arvates, tavaline inimene aitab presidenti?
Endast parimat andes, headusega inimeste vastu. See kõik töötab meie kasuks nende vastu, keda ärritab Venemaa olemasolu maakeral. Lääs ju räägib täna avalikult, et nemad ja Venemaa on vaenlased. Kuulutavad seda küüniliselt, alatult ... Nad töötavad selle nimel, et meie maad hävitada. Aga samas põhjustavad palju häda inimestele üle maakera.
Iga liberaal vastaks teile, et neil on demokraatia, aga meil „muudkui keeratakse mutreid kõvemini kinni“.
No mis demokraatia neil on! Neil pole midagi, ainult ilusad sõnad. USA kuulutab kogu maailmale oma demokraatlikke väärtusi, aga vundamenti kõigele sellele pole. Neile on tähtis ainult raha, sellest nende agressiivsus. Loomulikult, me oleme nii rikas maa, nad tahavad hammustada tüki võõrast vara! Nad ei saa aru, et inimese elu, see möödub väga kiiresti ... Kas tõesti ei või õppida Jeesus Kristuselt? Usk peab saatma inimest kogu elu, Piiblis on kõik kirjutatud, kõik öeldud. Venemaa kui kristlik maa seisab väga tugevalt jalul. Usk annab meile jõudu. Ja me ei anna kunagi kellelegi oma maad, mitte kunagi ei luba teda häbistada. Venemaa eksisteerimine, see on maailma pääsemine. Nad seal Läänes ainult maskeerivad ennast mingite heatahtlikkuse hilpudega. Aga me peame teadma, et pole nad midagi nii heatahtlikud, nad ainult püüavad Venemaalt ära kiskuda tükki tema rikkusest. Meie rahvuslik iseloomujoon – headus – on välismaalastele tundmatu. Kusjuures, nad isegi ei tea sellist sõna nagu „hing“ (душа)!
Ma kuidagi ei tahaks, et me teiega näeksime välja rumalate kibestunud patriootidena, arutledes selle üle, kuidas meil on kõik hästi, aga „neil seal“ halvasti. Leonid Vjatšeslavovitš, igast inglise-vene sõnaraamatust leiate te ingliskeelse sõna „soul“, mis tähendab hinge.
Seda sõna esitatakse neil ainult armastuslauludes ... Aga mida tähendab hing tõeliselt, pole selge. Ma lugesin mõni aeg tagasi „Argumentidest ja faktidest“ lugu, kus vene naine, kes elab USAs, avaldas nördimust: tavalised ameeriklased ei saa aru, mida tähendab „hing valutab“, „hingel on vaja“, „kogu hingest ...“
Aga kuidas meil on praegu hingeliste väärtustega? Riik püüab kasvatada vaimsust ja patriotismi noores põlvkonnas. Aga noorus ironiseerib tihtipeale eesseisvate uute õppetundide üle: „meid tahetakse jõuga sundida Kodumaad armastama“.
Kui kellelgi noortest on täna „patriotismi tase“ madalal, siis on see tõeliselt kahetsusväärne. Aga noorus, see on ju noorus ... Arvab, et ta elab igavesti ja tal pole midagi möödunust õppida. Kuid minevik – need ongi kallihinnalised, kuldsed tarkusemäed. Kui palju võib õppida sõjaaegselt põlvkonnalt, kui palju meie kangelaste hulgas on neid, keda võib nimetada headeks pedagoogideks, kes õpetavad isikliku eeskujuga... Venemaa on tuhandeaastane ja see kogemus mängib oma kasvatuslikku rolli. Sellepärast on venemaalaste suhtumine ellu tark ja patriootlik. Selle juurde tuleb ka meie noorsugu. Ma olen väga rõõmus, et tänapäeval kasvab patriootlik kasvatus ja austus oma ajaloo ning esiisade vastu. Tühjast kohast ei kasva miski. See on suur asi, kui üks põlvkond vahetab välja teise ja võtab üle kõige parema, mis oli
