Deliirium on sagedane, tõsine, kulukas ja aladiagnoositud
Deliirium on kliiniline sündroom, mille korral patsiendid on neid ümbritsevast keskkonnast vähem teadlikud või reageerivad sellele vähem. Delirioossed patsiendid võivad olla desorienteeritud, unenäo-sarnases seisundis, võivad hallutsineerida, nende kõne ja mälu võivad olla häiritud.
15 kuu jooksul jälgiti kahte kardiointensiivraviosakonda sattunud kõiki 65-aastaseid ja vanemaid omahingamisel patsiente. Deliiriumi märkamiseks ja diagnoosimiseks kasutati küsimustikke ja punktitabeleid. Deliiriumi raviks ja jälgimiseks kasutati eraldi tabelit, ravivõtete hulka kuulus valu ja ärevuse ravi ning deliiriumi põhjustavate ravimite kasutamise lõpetamine. Kuue kuu möödumisel hinnati patsientide elulemust telefonikõnede abil.
Uuringusse haarati kokku 726 patsienti keskmises vanuses 79 aastat. Kogu uuritavast grupist 15%-l esines hospitaliseerimise hetkel või haiglas viibimise ajal deliirium; 85-aastaste ja vanemate hulgas oli seda igal teisel (52%).
Deliiriumi läbi teinud patsientide prognoos oli kehvem, neil oli viis korda kõrgem tõenäosus surra nii haiglas kui ka 30 päeva jooksul ning kaks korda kõrgem suremus kuue kuu vältel. Samuti olid nad haiglas pikemat aega ning neid rehospitaliseeriti kuue kuu vältel sagedamini.
Eakad on deliiriumist rohkem ohustatud, kuna neil on enamasti juba eelnevalt seda seisundit soodustavad riskifaktorid nagu dementsus, nägemis- ja kuulmiskahjustus, depressioon, psühhoaktiivsete ravimite tarvitamine, infektsioonid või elektrolüütide taseme häired.
Uuringu autorid märgivad, et deliirium on sage, tõsine, kulukas ja aladiagnoositud. Kõrge riskiga olukordade jaoks nagu see on intensiivraviosakonnas, oleks vajalik välja töötada deliiriumi diagnoosimise ja käsitlemise protokollid.
Allikas: Kliinik.ee
