Kolimine on alati kriis, aga mida rohkem on uue elupaiga kohta infot, seda väiksem kriis
"Olen Rapla elus pettunud,” ohkab naine ja täpsustab, et kolis väikelinna lootuses leida seal väiksemale kodule lisaks pisut tööd. Näiteks aegajalt n-ö vanaemana lapsi hoides. Hästi sobinuks ka töö nõudepesijana, lasteaias õpetajaabi asendajana või mõni muu säärane lihtsam ja vanemale inimesele paslik rakendus. „Isegi töötukassas käisin,” ütleb aastaid lasteaiakasvatajana töötanud naine ja tõdeb, et meelepärast tööd tal leida ei õnnestunudki. Siiski käib ta praegu aeg-ajalt abiks ühte vana naist hooldamas.
Kõige kauem on Mall elanud Pärnus, kuid pärast mehe surma ligi 16 aastat tagasi ei taha seal enam olla.
„Tütar elab Tallinnas ja kutsus mind sinna,” põhjendab Mall. Liiatigi sõitis ta tihti Pärnu ja pealinna vahet lapselastele külla. Nii müüski naine Pärnu korteri maha ja kolis üle kümne aasta tagasi Mustamäele. Naine maitses Tallinna elu seitse ja pool aastat, kuid ära sellega ei harjunudki. „Ma tahan jala käia, kuid vahemaad Tallinnas on selleks liiga pikad,” põhjendab Mall, miks ta uuesti kolimisplaane seadma hakkas.
Rapla jäi kaalukausile seetõttu, et seal on tõesti kõik vajalik käe-jala juures. Teisalt asub tütrepere suvekodu Rapla lähedal Kehtnas ja sinna sõites on neil hea ema juurest läbi põigata. Linn polnud talle ka päris võõras paik, noore naisena elas ta seal mõne aasta.
„Ma ei tunne Raplas puudust sõbrannadest, suhtlen nendega palju telefonitsi, vaid just tööst,” rõhutab Mall. „Tervis on mul hea ja ma ei saa olla rahul, kui elu seisneb üksnes jalutamises ja poes käimises.”
Ka kohalikus kultuurimajas pakutava seast ei leia naine kuigi sageli endale meelepärast. Heal meelel käiks teatris, kuid mängitakse üksnes komöödiaid. Tema eelistaks midagi tõsisemat.
Oma Rapla korteri ja selle asupaiga kohta jagub tal ainult häid sõnu. Kommunaalmaksed on odavad, sest kütet saab ise reguleerida ja maksta tuleb vastavalt kulutatule. Ka avanevad aknad sisehoovi, kus on vaikne ja palju rohelust. Korter on müügis ja naine loodab, et leidub ka ostja. Siis naaseb ta Pärnusse ja usub, et seal on rohkem võimalusi lihtsamat sorti tööd leida.
Alati tasub uurida tausta
„Kolimine on tõsine kriis,” tõdeb Lea Viires, vanurite eneseabi- ja nõustamisühingu psühholoog. Eestlastele, ka noorematele, pole sage kolimine üldjuhul sugugi omane. Vastupidiselt näiteks Ameerikale, kus kolitakse elu jooksul mitmeid kordi. Viires märgib, et ta isegi elab korteris, mis on talle koduks olnud pikki aastaid.
Ent vahel tuleb erinevail põhjusil see suur elumuutus ette võtta. Kuidas siis toimida, et kriis võimalikult valutult ületada?
Üks kindel abinõu Viirese sõnul on uurida tublisti taustainfot selle koha kohta, kuhu kolima hakatakse. Väga hea, kui seal on keegi tuttav või sugulane ees, kes oskaks kohaliku eluolu kohta teavet jagada. Tuttav inimene võib uues kohas alguses ka pidepunkti pakkuda.
Sageli kolitakse vanemas eas lastele lähemale, näiteks nende lapsi hoidma või ka muul põhjusel, kuid üksnes lastega ei peaks uues kohas suhtlemine küll piirduma. Ikka tuleks leida kontakte ka eakaaslastega, rõhutab Viires.
Üks võimalus selleks ongi kohalikud sotsiaalkeskused, mille juures tegutsevad enamasti ka eakate huviringid. Neid on tänapäeval ka väiksemates asulates ja neist on palju abi kogukonda sulandumisel. Kes on usklik, teda aitab uute tuttavate leidmisel kindlasti kirik. Asjatu pole ka soovitus sõlmida häid suhteid oma naabritega.
„Eks palju sõltub kohanemisel ka inimese loomusest,” tõdeb Viires. „Mõnel läheb see lihtsamalt, teine ei taha ette võtta isegi kolimist suuremast korterist väiksemasse.”
Hoolega tuleks kolimisplaane pidades hinnata ka uut eluaset. Kui minnakse kortermajja, siis uurida nii maja kui ka korteri seisukorda, kommunaalmaksete suurust, naabrite, kütmise jm igapäevase eluoluga seonduvat.
„Otsused tuleb ikka teha endale soodsas suunas,” viitab Viires, et kolides ei peaks elamistingimused kehvemaks muutuma. Seega tuleb mõelda hoolega läbi, kas vanemas eas keskküttega elamisest ahiküttega korterisse minek ikka parandab elukvaliteeti? Jah, see jätab küll rahakotti rohkem raha, kuid tähendab ilmselgelt talvel iga päev päris palju tööd. Aga mis saab siis, kui haigus maha murrab? Või kas ikka jagub kõrgemale kolides jõudu treppidest kõndimiseks jne.
Viires nendib, et nii nagu töise rotatsiooni puhul, võib ka kolimisel leida inimene enesele uues kohas uusi väljundeid. Leitakse uus põnev hobi, tekib võimalus aiamaal askeldamiseks vms, mida endises elukohas teha ei saanud.
„Inimene pürgib üldiselt harmoonia ja tasakaalu poole ning seda leitakse üksnes tegevuste kaudu,” ütleb nõustaja.
Keeruline on head nõu kohanemiseks anda aga siis, kui kolida tuleb hooldekodusse. Aastaid sealsetele asukatele abiks käinud Viires tõdeb, et kõige lihtsam on see siiski kristlastele.
Lugu ilmus Maalehe erilehes Elutark 23.03.2017
