Väino: „Otsustasin, et murran ruumikitsikusest välja ja ehitan maja. Ma olen pärit maakohast, kus oli palju ruumi ja vabadust, ümberringi laiusid põllud. Ma ei suutnud mõelda, et peaksin oma elu lõpetama korteris. Majaehitus oli peamiselt minu idee, Sirje oleks leppinud ehk ka suurema korteriga.“

Sirje: „Väino läks julgemalt peale, mina olin arem. Tuli vaadata tõele näkku, et kas ehitame oma maja nüüd või mitte kunagi.

Esimene samm oma maja poole oli sobiva krundi leidmine. Tutvusi mängu pannes jõudis Väino niikaugele, et 1989. aastal eraldas linnavalitsus talle tasuta majakrundi. Kenal vaiksel tänaval Lilleküla kandis … ja koos suure prügihunnikuga, mis oli tühjana seisnud krundile tassitud.“

Sirje: „Alguses oli siin nii jube! Muid valikuvõimalusi meil ei olnud: kas võta või jäta. Võtsime.“

Väino: „Soodsa arhitekti leidsime taas tuttavate kaudu. Uisapäisa ei teinud me midagi, mõtlesime läbi, mida meil on tarvis. Organisatoorse töö majaehitamise juures tegin ise, nagu tollel ajal oli kombeks. Otsisin töömehi ja neile tööriistu, hankisin materjale, millest paljud olid defitsiitsed.
Majaehitajaks kutsusin Lembo Võsa, kes oli endale teinud ehitusfirma. Olime temaga ammused tuttavad, käisime koos välismaal eesti kultuuri esindamas, kui Lembo oli rahvatantsija Kirovi kalurikolhoosis. Rääkisin talle ikka mitu korda: „Tule, ehita meile maja!“
Lembo mõtles ja mõtles, kuni jäi nõusse: „Teeme ära!““

Sirje: „Mina ütlesin, milline peab olema lõpptulemus, ning aitasin füüsilise jõuga, niipalju kui jaksasin. Näiteks maapind oli meie krundil alguses soine ja selle täiteks toodud killustikukoorma vedasime Väinoga kahekesi laiali, abiks ainult väike vana käru.
Suvisel ajal meil teatrietendusi ei olnud, nii et tegime maja juures palju oma kätega. See oli vaimne ja füüsiline lõõgastus. Kui lõpetasime krundil kivihunnikute tõstmise ja jõudsime Õismäe koju, siis oli meil valmis varutud tomatit, mugulsibulat, leiba, võid ja punast šampust. Tegime mitu suurt võileiba tomati- ja sibulaviiludega, avasime šampuse ja ohkasime kergendatult, et tänane tööpäev on läbi. Nii et pool maja on kerkinud tänu tomatile ja šampusele.“

Väino: „Meil olid juba majal seinad püsti ja katuski peal, kui Eesti vabariigis algas maade tagastamine endistele omanikele. Tuulasime Sirjega arhiivides, et teada saada, ega see maatükk ometi kellelegi ei kuulunud. Vaat kui võetakse kõik käest, viimse naelani!“

Puurad peatasid seniks majaehituse, kuni olid välja selgitanud, et nende krundil siiski varasemat omanikku ei olnud. Siis julgesid nad taas ehitama hakata.

Väino: „Majaehituse ajal kulus kõik meie välisreisidel teenitud raha ainult maja peale ja laste koolitamisele. Näiteks kui käisin teatriga ringreisil Madalmaades, siis ühe nädala päevarahade eest sain osta majale katusekivid.“

Nii see majakene kerkis, tänu Sirje ja Väino häälepaeltega teenitule: Madalmaade eest katus, Austraalia-honoraride eest aknad, Soomes teenitud markade eest laepaneelid … kuni 1996. aastal kolis perekond lõpuks OMA MAJJA!
Tühja sellest, et maja alumisel korrusel ei olnud veel põrandat ja kõndida tuli paljal tsemendil, vähemalt ülemine korrus ja kelder olid valmis. Ehitustöid jätkus majas mitmeks aastaks, sest Puurad tegid neid sedamööda, kuidas raha sisse tuli. Samamoodi vähehaaval soetasid nad mööblitükke.

Väino: „Kord ostsime mööblimajast uude kodusse põrandalambi ja sõitsime siis trolliga koju. Kuppel oli eraldi pakitud, seisime trolli tagaosas, vasest lambijalg põrandale toetumas, ja hoidsime seda kinni. Üks prouakene astus sisse ja haaras samuti lambijalast kinni. Kui meie peatus lähenes, siis ütlesime prouale, et tahaksime maha minna. „Minge, minge,“ vastas proua, lambijalg endiselt peos. Kui proua lõpuks taipas, millest kinni hoiab, siis ta lausa hüppas eemale, et „Oh sa issakene!““

Sirje: „Majaehituseks pidime võtma pangalaenu. Kiirustasime poolikusse majja sisse kolima, sest siis saime Õismäe korteri maha müüa ja nii pangavõlga tagasi maksta.
Oma majas elamine tundub mulle juba ammu ainuõigena. Paljudel korteriomanikel on kuskil veel maakodu või suvila, aga meil pole seda vaja. Maja ümber on ju suur aed, nii et meil on kaks ühes, suvila ja kodu on üheskoos.“

Evelin Kivimaa „Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett“, kirjastus Tammerraamat 2017

Raamatu esitlus toimub 13. aprillil kell 16.30 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses.

Raamatu autorilt:

"Kui koputasin Eesti säravaima solistipaari Sirje ja Väino Puura koduuksele, et neist raamatut kirjutada, siis ei õnnestunud mul hetkekski näha kõrki ilmet, mossis nägu või ülalt alla suhtumist.
Kuulasin neid ja imestasin – mõelda vaid, kui vaheldusrikas võib olla artistide elu! Ägedad rollid, kontserdireisid üle maailma, kaks andekat last, pidu ja glamuur – ent ka härmatis toanurgas ja lutikatest kubisev hotellivoodi.
Rohkem kui 40 aastat abielus olnud Puurade elu ja töö on lahutamatult ühte põimunud.
Selle raamatu kaante vahel pulbitsebki nende elu nagu operett, nii siin- kui ka sealpool eesriiet. Südamest südamesse jagatud. Bravo!"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid