Berliini OM 1936: ameeriklanna Carla De Vries suudleb olümpiastaadionil Adolf Hitlerit
Berliini mängude eelviimasel päeval läheneb USA turist Carla staadionile ilmunud Hitlerile, pildistab teda ja siis haarab tema peast, tõmbab seda enda poole ja surub Hitlerile tugeva põsemusi. Tegelikult tahab ta füürerit suule suudelda, aga Hitler pöörab pea ära ja Carla huuled tabavad tema põske. Alles siis sekkub SS-mees. Oliver Hilmes kirjeldab raamatus „Berliin 1936“ erinevate inimeste tegemisi ja mõtteid Berliini mängude ajal.
Joseph Goebbelsi päevikust: „Ilm selgineb. Päike tuleb välja. Pfaueninsel on päästetud. Mul langeb kivi südamelt. Selline aiapidu on närvide proov.”
Eelviimane mängude päev ja viimane päev ujumisvõistlustel. Pärastlõunal jagatakse välja neli kuldmedalit: meeste kakssada meetrit rinnuli, naiste nelisada meetrit vabalt, meeste tuhat viissada meetrit vabalt ning veepall. Sellel päeval jälgib võistlusi umbes kaheksasada inimest, kelle hulka kuuluvad ka neljakümne kolme aastane Carla De Vries ja tema abikaasa George.
Abielupaar on pärit Ühendriikidest, täpsemini Californiast, kus George on ühe suurima piimatootjana teeninud märkimisväärse varanduse. Olümpiamängud on De Vriesidele teretulnud võimalus teha teoks pikalt plaanis olnud Euroopa-reis. Lisaks tähistab George kahe nädala pärast – 29. augustil – oma neljakümne kolmandat sünnipäeva. Aga Carla ei mõtle ei Roomast, Pariisist, Londonist ega teistest paikadest, kus nad peatuvad, ka abikaasa suur päev jätab ta hetkel täiesti ükskõikseks.
Carla De Vriesil mõlgub meeles tema ainus eesmärk: näha iga hinna eest Adolf Hitlerit. Ja Carlal on õnne. Kaks esimest ala on juba läbi, kui Hitler ilmub äkki ujumishalli. Nagu alati muudetakse ta ilmumine võistluspaika sündmuseks, mis ei saa märkamata jääda. Tummised teated valjuhääldist kannavad hoolt, et tõepoolest kõik kohalviibijad saavad tahes tahtmata osa füüreri sissemarsist. Carla on spetsiaalselt õppinud mõne lause saksa keelt, nii et ta saab kohe aru selle ühe lause tähendusest: „Füürer ja riigikantsler siseneb võistluspaika.”
Hitlerit nagu alati ümbritsev SS-meeste salk saadab ta kohale, kus teda ootavad juba ees riigi spordijuht Hans von Tschammer und Osten ning siseminister Wilhelm Frick. Otse Hitleri kõrval istub August von Mackensen. Kaheksakümne kuue aastane kindralfeldmarssal on peaaegu kaks aastat pärast Paul von Hindenburgi surma vana keiserliku armee kõige kõrgema auastmega ohvitser. Kui Hindenburg oli keisri aseaine, siis Mackensen on Hindenburgi aseaine. Nagu Hindenburgki on Mackensen füüreri silmis vana Preisimaa käilakuju ja kuulub nende padukonservatiivsete Preisi sõjaväelaste hulka, kes lasevad end liigagi hea meelega Hitleri vankri ette rakendada. Alati pilkavad berliinlased nimetavad kõbusat sõdurrauka riigi lauakaunistuseks, sest paljudel riiklikel sündmustel peab ta andma neile natuke sära ja palju Preisi paatinat.
Kuid Carla De Vries ei pane Mackenseni üldse tähele. Kogu tema tähelepanu pälvib Adolf Hitler. „I’m so excited...” õhkab ta ikka ja jälle ning see kõlab nii, nagu oleks ta teismeline. George kehitab osavõtmatult õlgu – talle on see üpriski ükskõik. Äkki Carla tõuseb, lahkub oma istmereast ja suundub Hitleri suunas. Ta jõuab füürerile üha lähemale, aga keegi ei peata teda. Kui Carla on oma ihaldusobjektist vaid mõne meetri kaugusel, võtab ta oma fotoaparaadi välja ja pildistab, kuidas Hitler kirjutab ühele noorele mehele just autogrammi. Ikka veel ei tõkesta keegi ta teed. Nüüd astub Carla Hitleri ette ja palub samuti autogrammi oma piletile. Ta on seejuures nii erutatud, et hüppab ühelt jalalt teisele.
Hitleri kaaskond on vahepeal küll avastanud pöördes ameeriklanna, ent ilmselt ei pea keegi teda ohtlikuks. Võib-olla tuleb see sellest, et Carla on väga hästi riides. Ta kannab valget seelikut ja pluusi, laia õlasalli ning moodsat kübarat. Siis leiab aset uskumatu sündmus: Carla kummardub üle balustraadi, mille taga istub Hitler, haarab tema peast, tõmbab seda enda poole ja surub Hitlerile tugeva põsemusi. Tegelikult tahab ta füürerit suule suudelda, aga Hitler pöörab pea ära ja Carla huuled tabavad tema põske. Alles nüüd sekkub SS-mees ja juhib ameeriklanna minema. Samal ajal vallandub kogu staadionil vali naer, veelgi enam, inimesed plaksutavad, kui Carla suundub tagasi oma istekohale. Ka Hitler suhtub õnnestunud suudlusatentaati ilmselt huumoriga, naerab ja plaksutab samuti.
Sellest sündmusest on säilinud ka videolõik:
George teeb samal ajal naisele pööraseid etteheiteid: ta seadis end oma rumala käitumisega hullumeelsesse ohtu. Mis siis, kui SS-lased oleksid teda mõrtsukaks pidanud? Kuid mõttele, et Carla oleks suudlemise asemel võinud füürerit noaga rünnata, ei tulnud Hitleri ihukaitsjate hulgas ilmselt keegi. Võib-olla ka selle piinliku turvaaugu tõttu ignoreerivad Saksa päevalehed seda armuintermetsot. Kui muidu teavitatakse füüreri igast liigutusest, siis sellest juhtumist ajakirjandus vaikib. Neljateistkümne sekundi pikkune filmilõik, mis dokumenteerib suudlusrünnakut, kaob „mürgikappi”. Hoopis teisiti on lood Ühendriikides, kus Carla teost ilmub ridamisi artikleid.
Isegi kauges Sydneys pälvib see pöörane aktsioon mahlakaid pealkirju: „Erutatud naine suudleb härra Hitlerit”. Ja Carla? Missis De Vries ei saa kogu sellest ärevusest aru: „Ta nägi nii sõbralik ja heatahtlik välja,” kaitseb ta ennast. „Ma ei tea, miks ma seda tegin, mul ei olnud seda plaanis. Küllap on põhjus lihtsalt selles, et ma olen kirglik naine.”
„Õudne leid ekspressrongis”, pealkirjastab ajaleht B.Z. am Mittag artikli. „Kui üks reisija avas Pressburgi lähistel käimlaukse, langes tema suurimaks kohkumuseks ta peale peata verine laip. Reisija minestas ehmatusest. Ametnikud tegid kindlaks, et reisija oli endal habemeajamisnoaga pea täielikult maha lõiganud.” Rong on teel Berliinist Budapesti. Kes on peata tundmatu, seda ei ole B.Z. veel teada saanud. „Kindel on vaid see, et ta on pärit Peruust.”
Võib-olla olümpiakülaline...?
Berliini riikliku politseijaoskonna päevateade: „Nagu juba varem teatatud, äratas toitlustusasutustes üks mees tähelepanu sellega, et pidas välismaalastele alatul viisil ässituskõnesid. Kui välismaalased vastasid talle iga kord, et on oma Berliini muljetest vaimustuses, tavatses ta öelda, et tuleks vaadata natuke ringi kas põhjas või idas, siis jääks teistsugune mulje. Ta saavat midagi muud öelda, seda enam et ta on olnud kontsentratsioonilaagris. Asjaosalise väljaselgitamine osutus keeruliseks, sest tema oletatav nimi osutus valeks ja isikukirjeldus ei olnud päris täpne. Uurimise enda ülesandeks saanud kriminaalsekretär Kümmel on nüüd ühetähenduslikult kindlaks teinud, et tegemist on kellegi Sellega. Ta on nüüdseks teo omaks võtnud. Kontsentratsioonilaagris ei ole ta veel olnud. Seevastu on ta ära märgitud riigivaenulike ütluste tõttu aastast 1934. Reichsführer SS andis korralduse paigutada Selle viieks aastaks kontsentratsioonilaagrisse.”
Oliver Hilmes „Berliin 1936. Kuusteist päeva augustis“, tõlkinud Mari Tarvas. Kirjastus Tänapäev 2017
http://www.tnp.ee/raamat/berliin-1936/">
