„Mehed ei nuta“: Vetemaa ja Nõmmik kirjutasid teksti juba välja valitud näitejatele
Ei ole vist ühtegi täiskasvanud eestlast, kes poleks näinud režissöör Sulev Nõmmiku mängufilmi „Mehed ei nuta“. Filmi tohutu õnnestumise üheks põhjuseks on ilmselt ka asjaolu, et stsenaariumi kirjutades mõtlesid hiljuti meie seast lahkunud Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik sündmuste arengut ja dialooge kirja pannes täiesti konkreetselt, mida just nimelt see näitleja võiks antud olukorras teha ja öelda.
Situatsioon, olematu sanatoorium ja nn üksik saar, olid olemas ja siis valiti näitlejad. Vastavalt hakati siis kirjutama konkreetset teksti neile. Isegi tegelaste ja näitlejate nimed on filmis ju samad.
Võtted toimusid 1968.aasta suvel Muhumaa lähedal asuval Kõinastu laiul, kust sai jalgsi läbi mere Muhumaale minna.
Flimis ütleb Liia Laatsi tegelane Ervin Abeli tegelasele: „See saar on rohkem poolsaare moodi saar.“ Tegelikult võib vee keskel asuvat laidu mööndustega siiski saareks nimetada. Seal asus tõesti ka filmis nähtav mahajäetud talu. Seda kohta soovitasid Koguva küla inimesed, kes filmitegijate oma saare otsingutest kuulsid. Kõinastu on Koguvalt hästi näha.
Sanatooriumi võtted tehti aga teises Eesti otsas Narva-Jõesuus.
Gerda Kordemets ja Anne Tuuling kirjutavad raamatus „Sulev Nõmmik:“Kui näeme, siis teretame!““ filmi saamisloost ja näitlejate valikust.Käsikirja autor Enn Vetemaa on meenutanud: „Kui silme ette kerkis näiteks Ants Lauter, siis keerles fantaasia selle ümber, kuidas ta võiks ühes või teises olukorras käituda ja mida öelda. Kõik need repliigid nagu „Edasi, seltimehed!“ või „Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek!“ olid Lauteri loomusele väga iseloomulikud. Ta oli ju pooleldi partorg, kel selline kõnemaneer sees.“
Näiteks meelitaja Endlile öeldud repliik „Suudeldes daami kätt ei tõsteta mitte kätt, vaid langetatakse pea“ oli päriselus Endel Pärna enda üks lemmikrepliike. Filmis ütles Pärna tegelane vastuseks „Oh sa kurat.“ Pärn oli üldse väga galantne mees ja sellepärast sai tema tegelane Endel öelda ka sellise lause nagu „Kas tõesti need õrnad käekesed oskavad valmistada selliseid kotletikesi?“. Või „Minu elulaulul on mitmeid salme, aga refrääniks jääte ikka teie.“
Kuna Estonia teatri tollane esitenor Kaju Karask oli hea ujuja, tekkis filmi stsenaristidel mõte, et Karask võiks kogemata Inglismaale ujuda.
Muusikateadlane Leo Normet armastas aga niisugust kõnepruuki nagu „Lammas konsumeeris meie apellatsiooni“.
Vetemaa kirjutas koos Nõmmikuga ka menufilmide "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979) stsenaariumid.
