Leonid Gaidai, kõige kuulsamate Nõukogude komöödiate tegija ja elu lõpuni laps
Niina Grebeškova on intervjuudes neid näiteid Gaidaist toonud hulgaliselt. Kord kadus Moskva kauplustest sibul. Täiesti normaalne asjade käik õitsva nõukogude korra tingimustes. Niina tuli koju ja nägi, kuidas kõrvalasuvasse poodi saabus veoauto sibulakoormaga. Kohe tekkis ka hiiglaslik järjekord. Naine tõttas koju, sest režissöör Leonid Gaidail oli ju sõjainvaliidi propusk ja sellega sai ilma tavajärjekorrata. Saatis mehe poodi ja hõikas veel järele, et kui saaks kasvõi kilokese sibulat, kodus on täitsa otsas. Mitme tunni pärast jõudis Gaidai kilo sibulatega koju tagasi. Ta oli häbenenud oma tõendiga vehkida, seisnud viisakalt kogu järjekorra ära. Naine küsis selle peale, et anti ju nina peale kolm kilo, miks sa ainult ühe võtsid. „Sa ju ise ütlesid, et võta kilo sibulaid,“ oli mees vastanud.
Noor Gaidai. Foto:alchetron.com
Seal, kus Siber laiub ...
Leonid sündis Venemaa pärapõrgus Amuuri oblastis Svabodnõi linnakeses 30. jaanuaril 1923. Peatselt kolis pere kõigepealt Tšitaasse, kus elati aastakest kuus, ja sealt edasi juba Irkutskisse. Ida-Siberi pealinnaks kutsutavas Irkutskis kasvas Ljonja üles ja käis koolis.
Tema isa Iov Gaidai oli pärit Ukrainast Poltaava lähistelt. Tsaari-Venemaa läänealadel, Poolas, Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Leedus elas 19. sajandil tuhandeid juute. Paljud neist rändasid paremat elu otsides või hiljem ka tsaaririigi kaudsel toetusel organiseeritud mustsajalise tagakiusamise pärast Lääne-Euroopasse või suuremalt jaolt Ameerika Ühendriikidesse. Kui vaadata Hollywoodi ajalugu, siis paljud olulised nimed filmimeka arengus pärinevad nendest samadest Tsaari-Venemaa läänekubermangudest (Samuel Goldwyn, Louis B. Mayer jne).
Iov Gaidai aga noore ägeda mehena ei tahtnud kuhugi emigreeruda, vaid kohapeal revolutsiooni teha. Ta osales põraandaaluses liikumises ja 1905. aasta revolutsioonis ning arreteeriti sandarmite poolt 1906. Ühe versiooni põhjal jäi ta vahele revolutsiooniliste lendlehtedega, aga tõenäolisemalt osales kohalike töösturite vägivaldses ekproprieerimises. Igal juhul saadeti ta Siberisse sunnitööle. Kui ta viie aasta pärast vabanes, läks tööle raudteele, kohtus kena vene piigaga, kelle vennaga ta oli sunnitööl sõbrunenud, abiellus, sai kolm last ja elas tähelepandamatu tubli perekonnaisana elu lõpuni. Nii Leonid kui ka tema vend Aleksander on meenutanud, et selles tagasihoidlikus vaikses raudteeametnikus, kellena nemad oma isa tundsid, ei oleks küll kuidagi osanud kunagist tulist revolutsionääri ära tunda.
Mõlemad pojad äratasid juba koolis tähelepanu. Vanem vend Aleksander kirjutas koolipoisina kohalikele ajalehtedele, Ljonja aga osales innukalt isetegevuses ja pälvis mitu korda aukirjaga äramärkimist.
Leonid Gaidai lõpetas kooli 18. juunil 1941, ülejärgmisel päeval peeti koolilõpuball. Kaks päeva hiljem algas sõda, 23.juunil läks ta koos klassivendadega ennast vabatahtlikuna kirja panema. Sõjakomissariaadis öeldi, et ta on veel liiga noor, oodaku, ja saadeti tagasi. Kui rindele kangelastegusid tegema ei pääse, siis võib ju ka millegi muu huvitavaga tegelda. Poiss läks Irkutski teatrisse lavatööliseks. Vennale kirjutab ta hiljem nii: „Teades, et mind kindlasti sõjaväkke kutsutakse, läksin 1941. aasta septembris Irkutski oblastiteatri lavatööliseks. Minu tööraamat, mis nüüd „Mosfilmis“, sai alguse 1941. aasta septembris.“
Sõda oli alanud ja varsti alustati ka evakuatsiooniga. Irkutskisse toodi tagalavarju Moskva satiiriteater. Vaimustatud provintsinoormees Leonid Gaidai nägi oma silmaga tollaseid Vene teatri tähti ja teatripisik vallutas ta jäägitult. Ta läks kohaliku kultuurimaja teatristuudiosse ja jõudis isegi paaris isetegevuslikus etenduses lavale. Sealtsamast kirjast vennale: „7. veebruaril 1942 kutsuti mind lõpuks sõjaväkke. Meelde on jäänud selline episood: meid paigutati juba vagunitesse, õhtu, ja järsku kuulen: „Ljonja! Ljonja!“ Vaatan vagunist välja ja näen ema kompsukesega. Kuidas ta mu leidis, võimatu aru saada ... Tõi värskelt küpsetatud pirukaid.“
Alguses läks Gaidail hästi, ta saadeti Irkutskist mitte kaugel asuvasse Mongooliasse, 16. liiduvabariiki, nagu hiljem seda Nõukogude Liidu satelliiti kutsuti, ta hakkas tegelema hobuste karjatamise ja jooksutamisega. Loomi valmistati ette punaarmeele. Kuid pikalt vibalikku Gaidaid hobusekarjuseks ei jäetud. Ta läbis kiirkorras õppused ja saadeti Kalininski rindele. See oli temale ja enamikule „stalinlikust noorsoost“ auasi, pääseda iga hinna eest rindele fašiste peksma.
Gaidai sattus luurerühma, käis korduvalt vaenlase tagalas, teenis mitu medalit. 20. märtsil sai Leonid Gaidai operatsioonilt tagasi tulles raskelt haavata. Astus miinile, kuid jäi ellu.
Teda raviti kuid, tehti viis operatsiooni, taheti alguses isegi viga saanud jalg maha võtta, kuid Gaidai, kes ikka unistas näitlejakutsest, ei lubanud jalga maha võtta. „Ühe jalaga näitlejaid pole olemas!“ Ta riskis gangreeni ja surmaga, aga jumal oli armuline. 1944. aasta jaanuaris tunnistati ta 2. grupi invaliidiks ja sõitis koju Irkutskisse.
Tuli karkudega koju. Kuid tema tahe oli õnnetusest tugevam. Sama aasta veebruaris võetakse ta Irkutski oblastiteatri õppestuudiosse vastu. Ta õppis kõigepealt uuesti käima, aga vähem või rohkem lonkama jäi küll elu lõpuni. Kuid oli sõjaaeg, noori mehi polnud lavale kuskilt võtta, seega kehtis vanasõna: „Pimedate riigis on ühesilmaline kuningas“. 1947. aasta augustis lõpetas ta teatrikooli ja sai kohaliku teatri näitlejaks. Kusjuures edukaks näitlejaks, kellel jagus nii rolle kui kiitust. Eriti hästi mõjus ta koomilistes osades: peenike, pikk, nöbininaga, kõrvad peast eemal. Juba tema ilmumine lavale ajas rahva naerma. Tundus, et edu ongi käes. Kuid Gaidai polnud ikka rahul. Ta otsustas sõita Moskvasse ja astuda kinoinstituuti. Saab instituudist programmi, mille järgi valmistuda sisseastumiseksamiteks ja paneb lahkumisavalduse teatridirektori lauale. Huvitav on see, et Gaidai, kes kõigepealt vaimustus just teatrist, ei taha saada lavastajaks, vaid just kinorežissööriks. Perekonnanõukogu otsustas, et kui Ljulja, nagu teda pereringis kutsuti, tahab ja on võimeline, siis tuleb teda toetada. Isa Iov, selleks ajaks juba keskastme raudteeülemus, lubas saata iga kuu raha. Vend Aleksander oli sõja alguses läbinud ohvitserikursuse, aga saanud ühe armeeajalehe juurde korrespondendiks, ja pääsenud selle võrra lihtsamalt tapvast maailmasõjast läbi. Ta jäi ohvitseri ja armeeajakirjanikuna teenima kuni 1953. aastani. Temagi lubas oma ohvitseripalgast nooremat venda toetada. Nii võis Leonid Gaidai alustada pealetungi loomingulisel rindel juba üleliidulisel tasandil.
Läks ikkagi õnneks
Gaidai saigi Moskvas kinoinstituuti sisse ja lõpetas selle 1955. aastal ka ära. Samal aastal võeti ta Mosfilmi tööle. Kohe anti talle ka esimene film teha, mentoriks ja üheks stsenaristiks viiekordne Stalini preemia laureaat Mihhail Romm. Sellise eestkoste korral ei saanud libastuda. Film „Pikk tee“ põhines Vene kirjandusklassiku Vladimir Korolenko novellidel. Tuli välja ilmetu draama, mis näitas kriitiselt Tsaari-Venemaa elu. Isegi Romm olevat öelnud, et Gaidai võiks mõelda edaspidi komöödiatele.
Mõeldud-tehtud, järgmiseks Gaidai filmiks saigi komöödia, kinoföljeton „Peigmees teisest ilmast“ (1958), naljakas lugu nõukogude bürokraatiast. Film äratas nõukogude bürokraatias suurt tähelepanu, tollane NSV Liidu kultuuriminister Mihhailov isiklikult nõudis kõigepealt poole materjali väljalõikamist ja seejärel pandi film ikkagi riiulile. Gaidai oli nokaudis.
Tuli alandlikult saba liputada ja vändata tubli propagandafilm aurikust, mis võitles kodusõjas punaste poolel ja teises maailmasõjas fašistide vastu. „Kolm korda ellu ärganud“ oli niivõrd mage film, et Gaidai ise sellest hiljem kordagi ei rääkinud.
Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuna ta puutus kokku suurte Ameerika tummfilmikoomikutega, aga Charlie Chaplin, Buster Keaton ja mõned teisedki jätsid talle kustumatu mulje. Just sealt, filmikunsti lõbusast noorusest, sai ta inspiratsiooni totaka kolmiku Trus (Georgi Vitsin)-Balbos (Juri Nikulin)-Bõvalõi (Jevgeni Morgunov) kokku panemiseks.
27. detsembril 1960 kinnitas Mosfilmi kunstinõukogu Georgi Vitsini, Juri Nikulini ja Jevgeni Morgunovi osalisteks Leonid Gaidai lühifilmi „Koer Barbos ja ebaharilik kross“. Kuigi tegemist oli tummfilmi võtmes lühikese naljafilmiga, sai koomikute kolmik kohe kuulsaks. Juhmid pisikurjategijad, kõik oma karakteri ja eripärase väljanägemisega. Filmikest näidati lausa Cannes´i festivalil.
Sellele järgnes sama kolmikuga lühikomöödia „Samagonniajajad“. Lühifilmide menu tähendas seda, et Gaidai sai hakata tegema täispikka komöödiat, mis osutus siiski ameerika kirjaniku O´Henry koomilistel novellidel põhinevaks kolmest lühifilmist koosnevaks kogumikuks „Asjalikud inimesed“ (1962).
Kolmest lühifilmist koosnes ka „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“, mis Gaidai lõplikult staariks tegi. Talle kohe meeldis selline lühifilmidest kokku pandud täispikk seanss, kolmest lühifilmist koosnes veel 1975. aastal ekraanile jõudnud „Ei või olla!“. Seal teeb ühes fiminovellis episoodilises osas kaasa Eve Kivi. Ilmselt ainus eestlane, kes kunagi mõnes Gaidai filmis ekraanile pääses. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad vene filmides päris palju, ainuüksi hiljuti surnud Lembit Ulfsakil kogunes kümneid osatäitmisi. Gaidai aga eelistas oma meeskonda, sellest räägime pärastpoole.
„Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“ (1965) ettevalmistused kestsid pikalt ja siis, kui tundus, et kõik on valmis, eksisteeris ikkagi üks suur probleem – puudus peategelane Šurik. Režissöör proovis kaamera ees läbi terve hulga tundmatuid ja juba tuntud noori meesnäitlejaid, aga enda jaoks õiget ei leidnud. Keegi soovitas talle Leningradi näitlejat Aleksander Demjanenkot, kes oli ka jõudnud mõnes filmis esineda, aga Gaidai teda ei teadnud. Kuid kui pilti nägi, sõitis joonelt Leningradi noormeest üle vaatama. Demjanenko meeldis Gaidaile silmapilkselt, ta ei kahelnud enam, kellest saab kolmeosalise filmi peategelane. Film oli ülimenukas, kohe hakkas Gaidai väntama järge „Kaukaasia vang“ (1966). Lisaks juba proovitud kaardiväele – Šurik ja sulide trio Trus-Balbos-Bõvalõi – leiti särtsakas, seksapiilne ja sportlik Niina ehk siis debütant Natalja Varlei.
Nalja sai jälle nabani, ametlikel andmetel oli „Kaukaasia vang“ 1967. aastal Nõukogude Liidu kinodes kõige populaarsem film, seanssidele osteti üle 76 miljoni pileti. Vaatajate arv oli kindlasti väiksem, sest paljud fännid käisid filmi vaatamas kordi ja filmifraasid said lööklauseteks.
Aleksander Demjanenko praeguseks samuti surnud lesk Ljudmilla pajatas pärast mehe surma ajakirjandusele: „Gaidaile lähedased inimesed rääkisid, et režissöör nägi Šurikus iseennast. Kaks intelligentset prillipapat ... Kuigi väliselt olid Gaidai ja Saša nii erinevad. Saša oli laiaõlgne, tugev, aga Gaidai keskmisest pikemat kasvu ja hästi peenike, nagu makaron. Mõlemad olid väliselt morni olemisega, aga sügava seesmise huumoriga.“
Nii, nagu „Kaukaasia vang“ sai lõpulauluks koomikutetriole Trus-Balbos-Bõvalõi, nii jättis režissöör filmiga „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ jumalaga Šurikuga. Rohkem ei kutsunud ta Demjanenkot enam kunagi oma filmidesse.
Tagantjärele avaldatud edetabelites nõukogude filmidest, mis kogusid omal ajal kõige rohkem pealtvaatajaid, on „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“, „Kaukaasia vang“ ja „Briljantkäsi“ kõik esikümne filmid. Kolme peale kokku kogusid nad umbes sama palju vaatajaid kui tol ajal elas Nõukogude Liidus elanikke.
Parimad päevad nõukogude komöödia ja Gaidai elus
„Briljantkäsi“ olevat saanud alguse sellest, kui stsenarist Jakov Kostjukovski, ka kahe eelmise Gaidai menufilmi üks kirjatsurasid, oli mingist nõukogude ajalehe viimasest veerust lugenud nupsakat sellest, kuidas Šveitsi salakaubavedajad olid kipslahases kalliskive üle piiri vedanud. Suusakuurortidest tulevad ju paljud kipsis tagasi. Mõte meeldis Gaidaile ja koos hakati ideed arendama. Kohe oli selge, et peaossa tahab Gaidai oma lemmikut Juri Nikulinit, nii et Nikulin oli kogu aeg stsenaariumi kirjutamise juures.
"Briljantkäsi". Foto Scanpix/RIA Novosti
Alguses plaanis Gaidai salakaubavedaja Geša rolli oma teist lemmikut Vitsinit, aga siis ilmselt taipas, et võtaks õige Nikulini vastasmängija kohale noorema ja seksikama. Andrei Mironov, tol ajal 27-aastane, kes oli juba tähelepanu äratanud, aga ka mitte veel staariks saanud, osutus kelmi ja „ilueedi“ Geša rollis suurepäraseks. Tema müstiline populaarsus sai alguse just „Briljantkäest“. Teise värvika salakaubavedaja rolli valiti lõpuks kunstinõukogu soovitusel Anatoli Papanov. Papanovi saatus sarnanes Gaidai omaga: sõja algusepoolel rindele, raske haavatasaamine, Papanovil jäi samuti õnnega pooleks jalg alles, ametlik invaliidsus, kepiga teatrikooli sisseastumiseksamitele, metsik pingutamine, et vähemalt laval normaalselt käia. Ehk oli sarnasus liiga häiriv, Gaidai ei kasutanud Papanovit oma filmides rohkem enam kunagi.
„Briljantkäsi“ sai aasta kõige populaarsemaks nõukogude filmiks ja
tagantjärele on ta mitme Vene ajalehe ja telekanali küsitlustes valitud üldse kõige paremaks nõukoguse filmiks.
1971 sai Gaidai käe all filmiks üks nõukogude satiiri tippteoseid „12 tooli“. Ostap Benderit mängis praktiliselt tundmatu gruusia näitleja Artšil Gomiašvili, seda heideti režissöörile ette. Samas tegid oma populaarseima rolli Kissa Vorobjaninovina Sergei Filippov ja isa Fjodorina Mihhail Pugovkin. Lisaks veel sellised suurepärased osatäitmised, nagu Juri Nikulin kojamees Tihhonina, Georgi Vitsin montöör Metšnikovina, Saveli Kramarov, Vasjuki malesektsiooni ühesilmaline esimees, Natalja Kratškovskaja madam Gritsatsujevana. See on suure režissööri eelis, ta võib ka väikestes rollides kasutada tähtnäitlejaid. Või leida näitlejad, kes teevad just tema filmis oma väikeses osas suure osatäitmise.
1973. aastal jõuab ekraanile Gaidai järjekordne komöödia „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ ja jälle saab just tema filmist aasta kõige populaarsem nõukogude film. Ka selle filmi puhul pakkus režissöör tsaari Ivan Groznõi ja majavalitsuse juhataja kaksikrolli kõigepealt Juri Nikulinile. Nikulin loobus. Tagantjärele on mitu versiooni liikvel: pidas stsenaariumi liiga lapsikuks, arvas, et film pannakse nagunii riiulile ja siis on aasta tööd tühja läinud, tahtis rohkem oma armastatud tsirkusega tegelda. Kes see enam täpselt teab. Ka Georgi Vitsinit ei kiitnud kunstinõukogu heaks. Peaosa hakkab mängima Juri Jakovlev. Tema on selleks ajaks mänginud Eldar Rjazanovi filmis „Husaari ballaad“ porutšik Rževskit. Ja kuigi esineb Gaidai filmis, kutsub Rjazanov ta uuesti oma menufilmi „Saatuse iroonia“. Tõsi, Jakovlev mängib seda vana-aasta öösel tekkinud armukolmnurga õnnetut Ippoliti, kelle Nadja uusaasta hommikuks maha jätab. Gaidai ja Rjazanov konkureerisid nõukogude kinos „komöödiakuninga“ tiitlile ja kuigi säilitati korrektne suhtlemine, samad näitlejad naljalt nende filmides ei mänginud.
Nagu alpinistidel, nii ka kunstnikel tuleb mingil ajal hakata vallutatud mäetipult tagasi tulema. Režissöör Leoid Gaidai hakkas mäetipult alla tulema ja enam uueks tõusuks valmis ei olnud. 1977 jõuab ekraanile tema ekraniseering Gogoli „Revidendist“, see ei leia ei vaatajate ega kriitikute poolehoidu.
1980. aastal jõuab ekraanidele veel üks Gaidai komöödia, mis on omamoodi huvitav nähtus. Soome klassiku Maiju Lassila 1938. aastal ilmunud naljaloost „Tuletikke laenamas“ teeb ta (koostöös soomlastega) venekeelse komöödia. Vähemalt keskealisel eestlasel on ikka päris kummaline vaadata, kuidas põlisvenelased mängivad põlissoomlasi. Jevgeni Leonov Antti Ihalaineni osas peaks küll kõigile meelde tulema, kes seda filmi kunagi näinud. Huvitav, kui paljud venelased mõtlesid seda seda filmi vaadates, et kui poleks olnud Oktoobripööret ja võimule poleks tulnud bolševikud, oleks võinud samasuguse naljaloo vändata kusagil Tambovi kandis juhtunud segadusest.
Viktor Uralski filmis „Moskva pisaraid ei usu“. Seal sai ta vähemalt mõne lause öelda. Ruskino.ru
Järgmise komöödiaga „Sportloto-82“ teeb Gaidai veel kord seda, mid ta on juba korduvalt teinud – sellest saab kõige populaarsem nõukogude film pealkirjas märgitud aastal. Peaosa mängib uus nägu, Leedu kommunisti ja parteitöötaja ning Hispaania naiskommunisi Moskvas sündinud poeg Algis Arlauskas. Filmis ta eriti midagi enamat ei saavutagi, kui seesama „Sportloto-82“.
1989 ekraanile jõudnud „Eradetektiiv ehk operatsioon „Kooperatsioon““ ja Gaidai viimane film „Deribassovskajal on hea ilm, Brighton Beachil sajab“ (1992) jäid ka tagantjärele hinnates tema kohta kehvakesteks. Tol ajal noor Dimitri Haratjan, kahe viimase filmi peaosaline, aga surus ennast nende filmidega Vene superstaaride hulka.
Gaidai meeskond
Tagantjärele on hea veenduda, et räägiti omal ajal nii ja naa, aga olid tõesti „Gaidai näitlejad“, need, kes mängisid tema käe all filmist filmi. Raske on piiri tõmmata, aga ühes otsas siiski need näitlejad, kelle talenti ta kõrgelt hindas ja kellega koostöö eriti hästi sujus. Georgi Vitsin mängis kokku 10 Gaidai filmis. Juri Nikulin vaid seitsmes, aga see oli suuresti näitleja otsus. Teda tahtsid paljud režissöörid oma filmi, ta tõestas ennast ka draamanäitlejana. Kuid Nikulini arvates oli kunstideist tähtsaim tsirkusekunst. Kui Moskva tsirkusel olid ees tähtsad esinemised või veel enam, kui Nikulin sai oma tsirkuse direktoriks, siis jättis ta filmitöö kus seda ja teist. Vene filmisõbrad nutavad tänase päevani, et keda kõike oleks ta veel võinud filmis mängida. Samas selle kunagise kuulsa kolmiku kolmanda liikmega Jevgeni Morgunoviga läks Gaidai „Kaukaasia vangi“ viimastel võttepäevadel nii tülli, et ei öelnud talle hiljem enam teregi, filmi kutsumisest rääkimata.
Sergei Filippov, Kissa Vorobjaninov filmis „12 tooli“, mängis kokku kaheksas Gaidai filmis, ka oma viimases ülesastumises kinolinal. Juba siis, kui ajukasvaja ja alkoholism olid teinud oma töö. Teine õnnetu saatusega oma aja särav komöödianäitleja Aleksei Smirnov sai kuulsaks kui pätt Fedja filmist „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused. Kes siis ei teadnud nõukogude ajal ütlemist «Надо, Федя, надо» . Seesama Smirnov läks samuti sõtta, sai kõigepealt mitu medalit vapruse eest, siis aga raskelt haavata. Nagu viisakalt öeldakse, nii sai viga, et „ei olnud enam võimeline lapsi saama“. Sai näitlejaks, mängis palju nii teatris kui ka kinos, aga pärast ema surma langes sügavalt alkoholi küüsi. Lõpuks ei pidanud süda vastu. Gaidai leidis talle kuni lõpuni mõne osatäitmise.
Natalja Kratškovskaja, legendaarne madam Gritsatsujeva filmist „12 tooli“ („Hõõguv naine, poeedi unistus!“), suri aasta tagasi 3. märtsil 2016. Temagi mängis kuuel korral Gaidai filmides. Veera Ivleva, kes mängis väikestes rollides kaasa mitmetes Gaidai filmides, ei olnud just jalustrabav kaunitar, ka teatris rohkem koomilise žanri peal, sai õnnetult surma 1999. aastal. Tagantjärele tehti kindlaks, et ta jäi jaanuaris auto alla, autojuht peitis laiba lume alla, ja alles märtsis sulas surnu välja. Tapjat ei leitudki.
Viktor Uralski on koguni 11 Gaidai filmis kaasa mänginud, rohkem, kui keegi teine. Aga kõik on olnud napid episoodilised osad, tavaliselt sõnatud, mõne puhul pole isegi nimi tiitritesse jõudnud. Kuid ta käis sõjas ja sai kõvasti pihta, demobiliseeriti 1944. Ju tundis Gaidai talle kaasa ja leidis sellele tagasihoidlikule näitlejale ikka mõne väikese rahateenimise võimaluse. Omasid lahinguväljale maha ei jäeta!
Gaidai vedaski filmist filmi veidrikke, kummalisi komödiante, andekaid, aga tihtipeale õnnetuid näitlejaid. Nagu vana tsirkusepealik, laadis ta vankrile oma kääbused, habemega naised, viie jalaga mehed ja sõitis järgmise filmi võtteplatsile.
Gaidai tööhoos. Foto alchetron.com
Gaidai suurel kaasaegsel, kolleegil ja konkurendil Eldar Rjazanovil olid omad näitlejad. „Gaidai näitlejad“ ja „Rjazanovi näitlejad“ kattusid harva. Leonid Kuravljov (Afonja), suurepärane karakternäitleja, mängis seitse korda Gaidai filmides, Rjazanov ei kutsunud teda isegi proovima mõnda rolli.
Sarnane oli Rjazanovi ja Gaidai saatuses ka see, et Nõukogude Liidu hääbudes ja iseseisva Venemaa tekkides tegid mõlemad karjääri lõpus veel mitu filmi, aga need olid nigelad. Õigem oleks vist öelda, et nad ei kõnetanud enam inimesi. Ka kõige andekamatel saab võlukübar lõpuks tühjaks. Naljal on omad reeglid, omad taustsüsteemid. Mida ütlevad tänapäeva 20+ noortele Meelejahutaja naljad?
Alates 1957. aastast selgitas ajakiri «Советский экран» igal aastal parima nõukogude mängufilmi. Mitte ükski Gaidai film ei võitnud seda tiitlit. Nii tõsised filmifriigid kui kriitikud pidasid tema komöödiaid liiga suureks palaganiks. Teisalt, Gaidai täielik vastand, filosoofiline Andrei Tarkovski ei võitnud ka kordagi.
Niina Grebeškova Gaidaist: „Viimastel aastatel oli tal raske töötada. Ta ei olnud voodihaige, aga kannatas – jalahaav läks lahti pluss kerge emfüseem. Ta ju suitsetas. Kuid ta oli õnnelik inimene, elas ainult sellele, mis teda huvitas. Näiteks armastas mängida kaarte ja hiljem „ühekäelistel bandiitidel“. Ta mängis maha tohutuid summasid. „Ljonja, nii ei tee keegi,“ püüdsin ma teda peatada. „Mismoodi, ei keegi? Mina ju teen.“ Temaga vaielda oli kasutu.“
Gaidai ise ei rääkinud kunagi oma raskest sõjaaegsest vigastusest ega sellest, et valud saatsid teda läbi elu. Sai vihaseks, kui keegi kasvõi kogemata seda teemat puudutas.
Gaidai elas Niina Grebeškovaga koos 40 aastat ja elu lõpus ta oli öelnud: „Mul vedas sinuga. Mida ma ka ei teinud, sulle meeldis kõik.“
Leonid Gaidai mälestussammas irkutskis. Foto Scanpix/RIA Novosti
Küllap oli nende pikaajalise ja tagantjärele vaadates õnneliku kooselu üheks põhjuseks traditsiooniline mudel. Naine juhtis elu kodus, mis tähendab, et tegi süüa, remonti, pesi pesu, juhtis isegi autot ja viis seda parandusse, mees ainult kiitis. Tööl ehk siis võtteplatsil või montaažiruumis võis eraelus heatahtlik, leplik ja naljahimuline Gaidai muutuda parajaks türanniks. Teda oligi väga raske ümber rääkida. Niina on tagantjärele öelnud, et ta ei küsinud kordagi mehe käest endale tema filmi rolli. Gaidai küll pakkus talle ikka mõne väiksema osa. Olevat olnud selline juhus, et Kiievi filmistuudio kutsus Grebeškovat uude filmi peaossa. Ta oli hinnatud ja hea näitleja. Kuid Gaidai alustas just siis „Kaukaasia vangi“ võtetega, Niinale pakkus vaid episoodilist rolli hullumaja õena, aga naine jäi mehega. Mängis kokku kaasa üheksas Gaidai filmis. Armastuse teed on imelikud.
1993. aastal tulid Gaidai kahe viimase filmi stsenaristid Arkadi Inin ja Juri Volovitš tema juurde uue stsenaariumiga. Leonid oli sirvinud paberipakki, vahetanud mõned laused ja lõpuks ohates öelnud: „Poisid, ma vist enam ei jõua ...“. Eks tal oli tervis läbi ja aasta alguses tähistanud ikkagi juba 70. juubelit. Sügisel jäi ta kopsupõletikku. Niina Grebeškova: „Alguses põdes raskelt, pärast läks kergemaks. Ma olin tema juures haiglas iga päev, isegi ööbisin seal. Ja 19. november 1993. Hakkas hämarduma ... Olin tema juures. Ta ohkas raskelt – ja kõik. Tormasid kohale arstid, püüdsid teda elustada .. Kõik jäi kasutuks. Ta lahkus. Kopsuarteri tromboemboos oli lõpuks diagnoos. Tal oli ka südame arütmia. Ega enam pääsu polnud.“
