Berliini OM 1936: uhke pidu Annelies ja Joachim von Ribbentropi majas
Hitler saadab Joachim von Ribbentropi suursaadikuks Londonisse, kuigi mees tahaks hakata juhtima välisasjade ametit.Välisriikide diplomaadid peavad teda rumalaks. Joseph Goebbelsi arvates on Ribbentrop aga aferist, kes ostis endale nime, sai abiellumise kaudu raha ja pettis endale välja ameti. Oliver Hilmes kirjeldab raamatus „Berliin 1936“ olmüpiamängude ajal toimunud teisi sündmusi Berliinis.
Ajakirja Die Dame vastses numbris ilmub otse sisukorra kõrval pooleleheküljeline Henkelli vahuveinikeldri reklaam. Pildil on nägus noor naine, klaas käes, tema ees on jääga täidetud veinijahutaja, milles pudel kuiva Henkelli vahuveini. „Suveöö krooniks”, lubab kuulutus. Ja: „Henkelli kuiv vein on sõna otseses mõttes tervisele kasulik!” Vähem delikaatseks peetakse diplomaatiaringkondades personaliotsust, mis tehakse ajakirja ilmumisega samal ajal: ühe Henkelli perekonna liikme nimetamine Saksamaa suursaadikuks Londonisse. Jutt on Joachim von Ribbentropist, kes abiellus 1920. aastal firmaomaniku Otto Henkelli tütrega.
Ribbentropid. Foto Bundesarchiv
Saksamaa ja teiste riikide poliitikavaatlejad katkuvad niisuguse valiku pärast juukseid: kuidas saab Hitler anda selle erakordselt tähtsa suursaadikukoha just Joachim von Ribbentropile?
Diktaator saab, sest ta hindab Ribbentroppi, selle arvamusega on ta aga üsna üksinda. „Ta intelligentsus ja haridus on keskpärased,” kirjutab Prantsuse suursaadik André François-Poncet õilsa tagasihoidlikkusega. „Tema teadmatus diplomaatilistes küsimustes on hämmastav.”
Usalduslikus vestluses diplomaat oma arvamust aga ei varja: Ribbentrop on täielik idioot ja taevassekarjuvalt loll. Ta rääkivat küll korralikku inglise keelt, ilgub François-Poncet oma Ühendriikide kolleegile George S. Messersmithile, ja ta olevat tüüp, kes jätab inglise džentelmenile džentelmeni mulje. Isegi Kolmanda Riigi võimuringkondades ei ole Ribbentropil eriti sõpru. Paljud peavad teda arrogantseks snoobiks, ebasümpaatseks ennast tähtsaks pidavaks inimeseks ja üleolevaks fraaside kordajaks, kes kostitab oma kaasinimesi vaimuvabade monoloogidega.
Joseph Goebbelsi arvates on ta peale selle aferist, kes laskis ennast 1925. aastal adopteerida aadliseisusesse tõstetud lasteta tädil – eluaegse igakuise pensioni vastu suurusega nelisada viiskümmend marka – ja omandas nii aadlipredikaadi. Goebbels: „Oma nime on ta ostnud, oma raha on ta saanud abiellumise kaudu ja oma ameti on ta endale välja petnud.”
Joachim von Ribbentrop läheb Londonisse suursaadikuks vaid vastumeelselt. Tegelikult tahab ta üle võtta välisasjade ametit, aga selle ametikoha on hõivanud elukutseline diplomaat Konstantin von Neurath. Kuna Hitler ei kavatsegi Neurathi vallandada ja Ribbentrop allub oma füürerile koera kombel, lepib ta viimaks. Thamesi äärde suursaadikuks määramine ei anna tema arvates põhjust tähistada. Aga rumalal kombel on Ribbentroppidel täna külalisi – umbes kuussada, kes on kutsutud olümpiamängude puhul juba mitu nädalat varem. Toona uuest missioonist veel juttu polnud.
Minutiste vahedega sõidavad ette prominentsete külaliste limusiinid. Igale neist ulatatakse villasse sisenemisel külaliste nimekiri raamatuna trükitult. Lehitsedes avastatakse paljude inglaste, sealhulgas Channonite nimed. Isegi Hermann Göring tuleb kohale. Võib-olla tahab ta vaid armukadedalt jälgida, mida Joachim ja Annelies von Ribbentrop oma külalistele pakuvad. Ülehomme on Goebbelsil enda olümpiapidu ja siis ei taha ta konkurendist kehvem olla. Ent see ei saa lihtne olla.
Ribbentropid elavad peenes Berliini Dahlemi linnaosas elegantses villas, mille suures pargis on isegi ujumisbassein ja tenniseväljak. Miks ka mitte? Raha ju on piisavalt.
Tänasel õhtul on kogu krunt valgustatud. Riigiooperi lauljad esitavad armastatud aariaid ja natuke hiljem keerutavad külalised tantsu. Loendamatud livreedes teenrid kallavad ojadena Pommery šampanjat (miks mitte Henkelli kuiva?) ja majahärra laseb lahtise tule kohal küpsetada tervet härga. Vaevatud sõbralikkuse ja magushapu naeratusega võtab Ribbentrop vastu ohtraid õnnesoove tema ametissemääramise puhul. Mida kauem see õnnitluste sadu kestab, seda virilamaks muutub ta nägu.
Vastne suursaadik ei suuda eriti varjata, mida ta arvab oma tulevasest ülesandest. Erinevalt Joachim von Ribbentropist lõbutseb Hermann Göring vägevalt. Ta käib lauast lauda, lobiseb kord siin, kord seal ja jutustab käe varjus väikesi nalju vahuveiniparunist või härra von Ribben-snoobist.
Sir Henry Channonil on tänaselgi õhtul võimalik saada kinnitust tõsiasjale, mis jäi talle silma juba eelmistel päevadel: juhtivate natsionaalsotsialistide abikaasade maitselagedus ja elegantsi puudumine. Chipsile ei mahu kuidagi pähe see, et Ribbentroppidel on raha nagu raba ja nad peavad nii kulukaid pidusid nagu Ancien Régime’i (Vana kord (pr), viidatud 1789. aasta revolutsiooni eelsele ajale) aegadel, aga peoperenaine ei ole üleüldse šikk. „Proua Ribbentropil on intelligentsed silmad, ta kannab kohutavat khakivärvi riietust ja on täiesti meigita.”
Majaperemees näeb vähemalt välja, nagu oleks ta mõni jahikapten, aga majaemand on lihtsalt maitselage. Sir Henry küsib eneselt tõsimeeli, kas nii paljud saksa mehed ei ole homoseksuaalsed just seetõttu, et saksa naised ei ole atraktiivsed. Chips peaks ju seda teadma. Sellest hoolimata lõbutsevad külalised Inglismaalt suurepäraselt. „Me jäime kella kolmeni hommikul ja mul oli ülilõbus,” kirjutab Channon oma päevikus. „Ühtaegu vaimustav ja eriskummaline õhtu, fantastiline kuulsuste kogunemine, suursaadik Ribbentropi (või pigem proua Ribbentropi) oivaline šampanja – see kõik tõusis mulle kuidagi pähe.”
Samal ajal kui Joachim von Ribbentrop võõrustab Dahlemis õukonda, oodatakse olümpiakülas Berliini filharmooniaorkestrit. Nende esinemine kuulub võistlustevahelisse meelelahutusprogrammi: sportlastele esinevad muusikud, tantsijad, akrobaadid ja teised enam või vähem tuntud kaasaegsed. Atlandi-lendur Charles Lindbergh, poksija Max Schmeling ja tenor Jan Kiepura on juba oma etteaste teinud, täna on kord Saksamaa kõige tuntuma orkestri käes. Õigupoolest on see teine Berliini filharmoonikute esinemine olümpiakülas. Üsna mängude alguses oli kavas vabaõhukontsert, aga lausvihma tõttu tuli see üle viia spordihalli.
Täna on ilm parem ja esinemist ei takista enam miski.
Filharmooniaorkester esineb suure koosseisuga, programm Richard Wagneri, Carl Maria von Weberi ja Georges Bizet’ teostega on esmaklassiline. Vaid dirigent Alois Melichar kuulub pigem teise ešeloni hulka. Wilhelm Furtwängleril ei ole ilmselt aega – või huvi.
Muusikud istuvad niinimetatud kaskede ringis, olümpiaküla kesksel väljakul, umbes kolm tuhat kuulajat jaotub piirnevatele vabadele aladele. On juba hakanud pimenema, kui Melichar juhatab sisse Richard Wagneri „Tannhäuseri” avamängu. Kui tund aega hiljem kõlavad lõigud Bizet’ ooperist „Carmen”, on juba kottpime. Suur hulk tõrvikuid heidab orkestrile kollakaspunast valgust. Pisut kõrgemal asetsevalt bastionilt jääb mulje, nagu lõõmaks kaskede ringis hõõguv laava. Häiriv vaatepilt.
Arvuka publiku hulgas on ka Wolfgang Fürstner.
Kapten Fürstner on juba üle kahe aasta vastutanud Wehrmachti juhtnööride järgi ehitatud olümpiaküla eest. Kuni 1936. aasta kevadeni oli ta isegi rajatise esimene komandant, siis asendab teda plaanikohaselt kõrgema sõjaväelise auastmega ohvitser ja ta teenib edasi käsundusohvitserina – ametis, mis sarnaneb linnapea omaga. Neljakümneaastasel mehel oleks tõepoolest põhjust seda õhtut nautida, sest lõppude lõpuks on olümpiaküla, mida kõik kiidavad, niisugune suuresti just tänu temale. Kuid Wolfgang Fürstner on tusane. Kui kontserdi järel tõuseb Berliini öötaevasse ilutulestik, ei suuda ta värvide mängust rõõmu tunda.
Fürstneri ülemus Werner vabahärra von und zu Gilsa tunneb oma asetäitja pärast suurt muret. Temaga käitub Fürstner küll laitmatult, aga Gilsa kõrvu jõuavad üha rohkemad kolmandate isikute kaebused: kapten ei valitse ennast, reageerib närviliselt ja ebasõbralikult. Tõde on selles: Wolfgang Fürstner on vastu seina surutud. Ehmatusega pidi ta hiljaaegu sedastama, et ta naine Leonie petab teda tema enda adjutandiga. Truudusetu abikaasa tahtvat väidetavalt võimalikult ruttu lahutada. Eraelu kriisile lisaks on tal hulgaliselt tööprobleeme. Olümpiakülas ringlevad kuuldused Fürstneri mitteaaria päritolust. Väidetavalt on tundmatud pannud selle territooriumile üles plakateid kirjaga „Maha juut Fürstner!”, sosistatakse ka ametlikust menetlusest tema suhtes. Ja tõepoolest: Fürstneri isapoolne vanaisa on juut, üks tema teise astme nõbudest on samuti juudi soost muusikakirjastaja Otto Fürstner. Ta on kaugelt sugulane ka proua Yvonne’iga, Sherbini baari omanikuga.
Natsiriigi seaduste järgi on Wolfgang Fürstner nõndanimetatud veerandjuut, teise astme segavereline. Olümpiamängud pakuvad talle esialgu teatud kaitset, sest niikaua kui linnas on kümneid tuhandeid turiste, ei võta ei NSDAP, mille liige Fürstner on, ega Wehrmacht kindlasti mitte midagi ette.
Natsidel ei ole skandaali vaja. Aga mis saab pärast mängude lõppu? Mõni ime siis, et Wolfgang Fürstner ei suuda Berliini filharmoonikute esinemist nautida. Tal on suur hirm. Nädala pärast on ta surnud.
Berliini riikliku politseijaoskonna päevateade: „Läti kodanik Olga Schwabe tegi SA-Scharführeri vahendusel avalduse väidetava ajakirjaniku dr Wilhelm Lindneri vastu. Selle järgi olevat nimetatud isik, kes näitas Berliini vaatamisväärsusi, väitnud Friedrich Suure hauapaiga kohta, et tema arvates ei ole haakristilipp kuninga haual ilus. Edasises vestluses olevat ta sõna-sõnalt väitnud, et Adolf Hitler on avantürist, et ta on austerlane, tahab üksnes sõda pidada, ehitab ainult kasarmuid. Dr Goebbels on jesuiit, räägib kogu aeg üht ja sedasama ja tal on komppöid ning ka tema lastel on komppöiad. Lindner olevat lisaks kiidelnud sellega, et ta pole veel kunagi elus öelnud „Heil Hitler”.”
Oliver Hilmes „Berliin 1936. Kuusteist päeva augustis“, tõlkinud Mari Tarvas. Kirjastus Tänapäev 2017
