Berliini OM 1936: abielukriis Goebbelsite majas on lõppenud
Hitleri võimu all korraldatud Berliini olümpiamängude ajal on iga päev mõni šikk pidu. Hitler ise vastuvõttudest osa ei võta. See kultiveerib kuvandit väsimatult töötavast füürerist ja hoolitsevast üliisast, kellele lõbustused korda ei lähe. Hitleri populaarsus saavutabki 1936. aasta suvel kõrgpunkti ja ka tööliste seas. Oliver Hilmes kirjeldab raamatus „Berliin 1936“ erinevate ühiskonnakihtide tegemisi ja mõtteid mängude ajal.
Abielukriis Goebbelsite majas on lõppenud. See ei ole esimene kord, kus nende vahemeheks on Adolf Hitler. „Hiljem veel kaua füüreriga,” kirjutab Goebbels päevikusse, „ta kiidab väga Magdat, peab teda võluvaks, parimaks naiseks, kelle ma sain endale leida.” Hitleri osavõtlikkuse põhjused on omakasupüüdlikud: nimelt on tema üks probleemi osa.
Goebbelsid elavad oma füüreriga keerulises kolmnurksuhtes, kus era- ja tööasjad on tihedalt omavahel seotud. Hitler õppis Magdat tundma 1931. aastal ja armus temasse. Kui Magda abiellub tema paladiini Joseph Goebbelsiga, on Hitler muidugi pettunud, mis valmistab omakorda Goebbelsile eksistentsiaalseid muresid: „Vaene Hitler! Ma peaaegu häbenen, et ma olen nii õnnelik. Loodetavasti ei riku see meie sõprust.” Ent juba järgmisel päeval saab Goebbels häireolukorra lõppenuks kuulutada: „Magdat ta armastab. Aga tal on hea meel, et ma olen õnnelik.”
Ja viimaks otsustav lause: „Me kõik kolm hakkame hästi läbi saama.”
Lepitakse kokku järgmises korralduses: Hitler on nõus Goebbelsi ja Magda abieluga, Goebbels lubab oma naisel olla erilises platoonilises suhtes Hitleriga, mis omakorda tingib mõlema mehe erilise läheduse. Magda poeb Kolmanda Riigi esileedi rolli – ta annab Hitlerile nõu ja veedab temaga ikka ja jälle ka kahekesi aega. Tõde on aga ka see, et Goebbels satub Hitlerist täielikku sõltuvusse. Hitler ei ole mitte ainult šeff, nagu ta teda päevikus nimetab, ta on ka salajane perepea.
Goebbelsid Hitleri külalistena koos laste Helga, Hilde ja Helmutiga. Foto Bundesarchiv
Goebbels saab sellest ilmselt aru küll, ent nagu nii paljudel kordadel, kui tegemist on Hitleriga, idealiseerib ta olukorda ja muudab selle kitšiks: „Ta oli minu vastu nii kena. Kui ma räägin temaga omavahel olles, kõneleb ta minuga nagu isa. Nii meeldib ta mulle kõige rohkem.”
Olümpiamängude esimene nädal läheneb lõpule ja tänasel õhtul on Goebbels riigiooperis piduliku vastuvõtu keskpunktis. Minister on endaga rahul, kõik näib taas kord kulgevat korrapärast rada mööda.
Olümpiamängude ajal ei möödu päevagi, kui Berliinis ei toimu mõnda šikki pidu või muud seltskonnaüritust. Iga endast lugupidav Kolmanda Riigi võimuesindaja korralda suviste mängude ajal oma piduliku ürituse. Siseminister Wilhelm Frick kutsub Pergamoni muuseumi, riigi spordijuht Hans von Tschammer und Osten oma residentsi, Hitler korraldab riigikantseleis korduvalt vastuvõtte, välisminister Konstantin Neurath avab oma külalistele Charlottenburgi lossi ajaloolised ruumid, ja Berliini politseiülem Wolf-Heinrich von Helldorff kutsub vastuvõtule Preisi maapäeva hoonesse. Järgmistel päevadel seisavad ees Hermann Göringi, Joachim von Ribbentropi ja Joseph Goebbelsi eravastuvõtud, ent tänasel õhtul minnakse esmalt riigiooperisse, kus toimub Kolmanda Riigi valitsuse ja Preisimaa valitsuse pidulik aktus.
Juba nädalaid on hoonet selleks sündmuseks ümber ehitatud. Spetsiaalselt selleks otstarbeks konstrueeritud paraadtrepp viib nüüd vestibüülist parterisse, selleks tuli osa esimest ja teist rõdu demonteerida. Muinsuskaitseküsimused ei huvitanud ilmselt kedagi. Kõik loožid ja buduaarid on üle tõmmatud kreemika siidiga, pealtvaatajate ala on tõstetud lavaga ühele tasapinnale ja nii tekib nüüd suur banketi- ja tantsusaal. Igal pool seisavad lakeid, kes hoiavad pikkade pulkade külge kinnitatud valgusteid. Nad kannavad frakki, põlvpükse ja puuderdatud parukaid.
Ajakirjanik Bella Fromm märgib oma päevikusse: „Välismaalasi hellitatakse, poputatakse, meelitatakse ja petetakse. Kasutades ettekäändena olümpiamänge, üritab propagandaminister jätta külalistele Kolmandast Riigist soodsat muljet.” Lendlause „leiba ja tsirkust” omandab nendel nädalatel täiesti aktuaalse tähenduse.
Hermann Göring Preisi peaministrina ja Joseph Goebbels tervitavad valitsuse nimel suurt hulka külalisi, sealhulgas peaaegu kogu diplomaatilist korpust, parteide ja valitsuse esindajaid, rahvusliku ja rahvusvahelise olümpiakomitee liikmeid ning paljusid loovisikuid ja aukülalisi. Et teineteisele mitte jalgu jääda, on mõlemad võõrustajad võtnud koha sisse vastakuti asetsevates esinduslikes prostseeniumides, kus nad elavad koos oma kaaskonnaga õukonnaelu. Näitlejanna Jenny Jugot on näha Goebbelsi kõrval, Jugo kolleeg Carola Höhn viibib Göringi audientsil. Gustaf Gründgens ja Wilhelm Furtwängler on piisavalt nutikad ja käivad mõlema härra juures.
Õhtu algab esmalt muusikaga: fanfaaride marss, mille esitab Hitleri ihukaitseüksuse Leibstandarte SS Adolf Hitler ansambel, seejärel esitavad Berliini filharmoonikud – kuidas saaks olla teisiti – Richard Wagneri „Meisterlauljate” avamängu. „Göring ja mina kõneleme,” märgib Joseph Goebbels oma päevikus. „Kumbki kolm minutit. Ma olen tippvormis. Iga lause on paigas.” Goebbelsi lühike kõne on demagoogia ja manipulatsiooni meistriteos. Tal ei ole kerge pöörduda välismaiste külaliste poole avatud südamega, sosistab Goebbels, sest paljud inimesed näevad tema sõnades alati üksnes Kolmanda Riigi propagandat. Sealjuures hoiduvat ta täna õhtul propagandast täielikult.
Saksamaa olevat kutsunud vaid rõõmu ja rahu peole, kinnitab väike doktor. „Mul on mulje, et see pidu on võib-olla olulisem kui nii mõnigi konverents, mis peeti sõjajärgsel ajal.” Ja edasi: „Me soovime õppida üksteist tundma ja hindama ning seeläbi ehitama sildu, mille kaudu Euroopa rahvad saavad end vastastikku arusaadavaks teha.” Adolf Hitleri Saksamaa kui Euroopa rahu alusepanija? Goebbels on oma keeleakrobaatikast vaimustuses. Tema paljastav kommentaar päevaraamatus: „Suur propagandategu.”
Ja Adolf Hitler? Riigikantsler ei võta oma valitsuse vastuvõtust osa. Nagu kõik nendel olümpiapäevadel, on ka Hitleri eemalejäämine instseneeringu osa. See kultiveerib kuvandit väsimatult töötavast füürerist ja truult hoolitsevast üliisast, kellele lõbustused ja seltskond korda ei lähe. Hitleri populaarsus saavutab 1936. aasta suvel kõrgpunkti ja seda ka tööliste seas.
Hitleri valitsemist kuni 1936. aasta suveni märgistas välispoliitiliselt terve hulk hulljulgeid poliitilisi provokatsioone ja väljapressimisi. 1933. aasta oktoobris astus Saksamaa välja Rahvasteliidust ning Genfi desarmeerimiskonverentsist ning andis sellega stardipaugu ulatuslikule taasrelvastumisele. Vähem kui kahe aasta pärast – 1935. aasta keskel – kehtestab Hitler üldise sõjaväekohustuse, millega ta rikub Versailles’ rahulepingu tingimusi. 100 000-mehelise armee asemel peab Wehrmachtis edaspidi olema 550 000 meest. 1936. aasta alul õnnestub Hitleril tema seni kõige jultunum ettevõtmine, kui Saksa väed marsivad sisse Reini-äärsesse demilitariseeritud tsooni. Hitler nimetab oma malekäiku rahvusliku uhkuse ja riigi suveräänsuse taastamiseks, tegelikult rikub ta ka nüüd rahvusvahelisi leppeid.
Versailles’ ja Locarno lepinguga on Saksamaal nimelt keelatud Reini ääres vägesid hoida; nii tekkiv puhverala on peamiselt Prantsusmaa turvalisuse huvides. Selle sätte rikkumine on vaenulik tegevus ja seda tõlgendatakse maailmarahu rikkumisena.
Teisisõnu: Saksamaa valitsus annab oma tegutsemisega ülejäänud lepingupartneritele täieliku aluse sõjaks.
Hitler paneb 1936. aasta kevadel kõik ühele kaardile – see annab diktaatorile ka põhjuse närvis olla. „Nelikümmend kaheksa tundi pärast sissemarssi Reinimaale oli minu elu kõige erutavam ajalõik,” möönab ta aastaid hiljem. „Kui prantslased oleksid tollal Reinimaale sisse marssinud, oleksime pidanud sõimu ja häbiga taanduma, sest toona meie käsutuses olnud sõjalistest jõududest ei oleks vastupanuks piisanud.” Ent midagi ei juhtu – kui mitte arvestada protestinootide vahetamist – ning London ja Pariis jäävad rahulikuks. Nii paljastab Hitler lääne jõudude otsustamatuse, alandab neid ja veab neid poliitilisel areenil ninapidi. Berliini olümpiamängudega näitab Hitler mõni nädal hiljem taas kord näiliselt sõbralikku nägu. Natsionaalsotsialistliku diktatuuri esimestele aastatele on iseloomulik, et provokatsioonidele ja lepingu rikkumistele järgnevad tagasihoidlikkuse ja usaldusväärsuse märgid. Selles mõttes õilistab Berliini spordipidu õiguserikkumist Reinimaal.
Berliini olümpiamängude ajal saavutab silmakirjalikkus kõrgpunkti. Hoolimata varasemate kuude ilmsetest lepingurikkumistest õnnestub Hitleril demonstreerida, et ta on rahu armastav riigimees. Selle, mis diktaatoril tegelikul kavas on, paneb ta nendel päevadel memosse kirja. Kahjuks ei ole meil teada, mis ajast täpselt see üleskirjutus pärineb, aga arvatavalt on dokument augustist 1936. Võib-olla sõnastab Hitler oma koletuid mõtteid just täna õhtul, kui Joseph Goebbels loitsib suure suuga riigiooperis rahvaste rahu. Hilteri silmis on sõda Nõukogude Liiduga vältimatu, sest Saksamaa on ülerahvastatud ning vajatakse uut eluruumi. „Ma püstitan seega järgmise ülesande,” on kirjas rangelt salajase memorandumi lõpus: „1) Nelja aasta pärast peab Saksamaa armee olema lahinguvalmiduses. 2) Nelja aasta pärast peab olema Saksamaa majandus sõjaks valmis.” Kolm aastat hiljem algab Teine maailmasõda.
Berliini riikliku politseijaoskonna päevateade: „22.10 leiti, et Charlottenburgi kaugekõneputkasse Kanti ja Wielandi tänava nurgal oli kleebitud 3 x 8 cm suurune Saksamaa Kommunistliku Partei propagandasedel. Peale selle oli maha rebitud olümpia kaugside telefoninumbrite loend. Sedel eemaldatud. Süüdlast ei ole kindlaks tehtud.”
Oliver Hilmes „Berliin 1936. Kuusteist päeva augustis“, tõlkinud Mari Tarvas. Kirjastus Tänapäev 2017
