Kunst on vahend

“Kunstis ja elus ei pea tingimata ilu valitsema, pisut veider või isegi kole esmamulje võib süvenemisel meeldivalt üllatada,” ütleb end mainstreamist väljapoole arvav kunstnik Markus Kasemaa.

Ateljee Tartu kunstnike majas on 44aastase Markus Kasemaa jaoks selles majas juba neljas, kuid tundub ikka veel kui lapsepõlvekodu. Suurte akendega kivihoones on endiste aegade vaimu hõljumas. Markuse vanemad, kunstnikud Saskia ja Andrus Kasemaa elasid siin kolme lapsega mõnda aega ülakorruse väikeses ateljeekorteris. Sellest ajast on meeles luuremängud kunstimaja koridorides, eriti siis, kui all suures näituste saalis kunstirahva balle peeti. Siis võis nurga taga suitsupausi pidava kuulsa bändi pillimeestega kokku põrgata.

“Tänapäeval on sellist pidutsemist vähem,” tõdeb Markus vanu aegu meenutades. “Seltskondlikult ühte hoidnud kunstnikkond enam niimoodi koos ei käi. Nagu ühiskonna arengus, on ka loomerahval koostöö ja konflikti faasile järgnenud eraldumise faas. Elu koosneb etappidest, tormakale perioodile järgneb vajadus omaette olla.”