Kuidas valmis Sulev Nõmmiku film „Noor pensionär“
Filmi idee pärineb Ervin Abelilt, kes kirjutas ilukirjandusliku loo ja andis selle Nõmmikule lugeda.
4. oktoobril 1971 sõlmis Eesti Telefilm Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaaga lepingu filmi “Noor pensionär” stsenaariumi kirjutamiseks. Säilinud filmistsenaariumile on Sulev Nõmmik kirjutanud: “Kallis noor sõber Ervin Abel! Õnnitlen sind väga hea stsenaariumi puhul, me läheme välja Oscarile. Siira lugupidamisega Sulev Nõmmik. 18. jaanuar 1971, Tallinn.”
Filmi kohati naljakast, kohati absurdsest saamisloost kirjutavad Gerda Kordemets ja Anne Tuuling raamatus “Kui näeme, siis teretame!“. Siin on katkend raamatust.
Ervini loo põhjal panid Nõmmik ja Vetemaa kirja kaskaad-komöödia (tummfilm sisemonoloogidega), kus näitlejate väljendusvahendiks oli ainult füüsis, žestikulatsioon ja miimika. Selle põhjal valmis pooletunnine tummfilm, mis erineb oluliselt hilisemast pikast mängufilmist.
Enn Vetemaa (raamatust “Killud legendaarsetest Eesti filmidest”): “Neist kolmest filmist kõige vähem olin juures “Noorel pensionäril”, see kujunes rohkem Nõmmiku tööks. Ma küll osalesin stsenaariumi kirjutamises, aga üldjoontes huvitas ja puudutas kogu see 35-aastase balletiartisti pensionile saatmise lugu ikkagi Sulevit. Ta oli ju ise samuti endine balletitantsija.
Nõmmik tahtis seda esialgu ainult tummfilmina teha, nii et minu rolliks jäänuks vahetekstid, kuid lõpuks valmis sellest ikkagi kaks versiooni.”
Niisiis, 17. veebruaril 1972 istutakse Telefilmis koos ja vaagitakse täispika mängufilmi “Noor pensionär” stsenaariumi.
Vladimir Karasjov: “Kui autorid võtavad arvesse kõik selle, mis neile omavahelistel aruteludel öeldud, siis võiks Moskvasse saata küll.” Kord oli tookord selline, et oli vaja stsenaarium tõlkida vene keelde, saata Moskvasse peavalitsusse retsenseerimiseks ja alles sealpoolse heakskiidu korral võis tööle asuda.
Märtsi lõpul lähetatakse Nõmmik Moskvasse “konsultatsiooniks peavalitsuses ja Gosfilmofondis olevate samalaadsete vanade filmide läbivaatamiseks”.
Ju ta neid filme vaatas, aga mille võrra targemaks sai, pole ta kusagil avalikustanud. Küllap jagati rohkelt õpetussõnu tolle ajastu laadis, mis peaks teisiti olema, sest kui 24. aprillil jõudis Moskvast kohale retsensioon (mis kannab 14. aprilli kuupäeva), on Eesti Televisiooni ülemus Raimund Penu suurelt üle esilehekülje kirjutanud: “Sain selle alles täna. Tuleb ajutiselt filmi tegemine peatada ja saada stsenaariumile heakskiitmine. Muidu saab alguse uus “Lindpriide” lugu.”
Penu vihjab siin Vladimir Karasjovi filmile “Lindpriid”, mis lõpuks, peale suuri vaidlusi, pikkadeks aastateks riiulile seisma jäi.
Mis Moskvast siis öeldi? Kõigepealt küsiti, kas tänapäeva elu võib nii arhailise stiiliga ekraanile tuua. Leiti, et võib küll, sest loos on olemas satiiriline mõte, kus naerdakse välja ema, kes keelab lapsel tegelda teda huvitava lennundusega ning sunnib tütart vägisi kunsti juurde. Kuid loos ei olevat karaktereid, on maskid; tegevus tunduvat kunstlikuna, mõeldud erinevate uskumatute situatsioonidega vaatajat naerutama. Tuleb vähendada kukkumisi, tagaajamisi, lööke, loobuda mõttetutest loosungitest, mis ainult venitavad lugu. Kõige tipuks on kirjas, et täismetraažiliseks filmiks ei jätku süžeed, mis koosnevat ainult koomilistest trikkidest. Tuleb tunduvalt lühendada stsenaariumi, siis võib-olla saab sellest ekstsentriline komöödia muusikalise revüü elementidega.
Mis muud, kui autorid istusid taas maha ja uuesti läks tööks. On olemas seitse suurt lehte Nõmmiku kirjutatud “Režissööri kontseptsiooni filmile “Noor pensionär””, milles kuus peatükki – probleemiasetus, filmi pealisülesanne, filmi ideestik, filmi dramaturgia, filmi žanr, karakterid ja väljendusvahendid. Lausa diplomitöö eksplikatsioon!
Filmi pealisülesanne on režissöör Nõmmikul sõnastatud nii: igas eas on võimalik elada keset elu, olla õnnelik ja ka vajalik teistele. Mis filmi žanri puutub, siis vastavalt soovitusele kõrgemalt poolt loobuti kaskaad-komöödiast realistliku karakterkomöödia kasuks, mille “stiil, laad ja rahulikum rütm annavad võimaluse lahendada pealisülesannet sügavuti, jätavad ruumi psühholoogilisele lähenemisviisile. See aga ei pea tähendama, nagu oleks loobutud teravdatud situatsioonidest ning läbiproovitud koomikaelementidest, mis pärinevad kirjandusliku stsenaariumi algvariandist. Muutunud on ainult nende väline tempo ja utreeritud grotesksus. Teksti kirjutasime juurde nii vähe kui võimalik, ikkagi sellepärast, et saavutada maksimumi nendelt vahenditelt, mida arvestades sai stsenaariumi esialgne variant loodudki.”
Olgu siinkohal mälu värskendamiseks ära toodud filmi “Noor pensionär” tegelaste kirjeldused.
Ervin Abel – esimesel pilgul koomiline, abitu veidrik. Sündmuste käigus kooruvad aga selle pealispinna alt hoopiski olulisemad iseloomujooned: enesele võetud ülesande nimel on ta nõus kartmatult sööstma lootusetusse olukorda, ennast ohverdama, korda saatma peaaegu et vägitegusid.Donkihhotliku vapruse taga elavad temas aga veel ka lürism, hellus, siirus ja lausa erakordne tundepuhtus. Samm-sammult peaks ta filmi käigus muutuma vaatajale sümpaatseks: see oleks lugu inetu pardipoja metamorfoosidest.
Lia Laats – üksi jäänud, pisut raskepärane, teatud määral naljakas ja kaastunnet äratav lendur-ema, kelle elutee on viinud teda kõrvale noorpõlveideaalidest. Armastades küll oma elukutset, püüab ta ekslikult ja emalõvi armastusega tütart suunata eesmärkide poole, mis talle endale kättesaamatuks jäid. Selles rohmakas, lenduri astumisega, väliselt lihvimata naises avanevad sündmuste käigus uued iseloomujooned, nende hulgas isegi naiselikkus. Imeliku inimese imeliku armastuse valguses koorub ka sellest imelikust inimesest uus, enam mitte ainult imelik inimene.
Tütar – nagu noor inimene kunagi, on ta tark ja rumal ühekorraga. Vallatu, okkaline nähvits ei jää seesmiselt puhtuselt ja isegi peenetundelisuselt põrmugi maha oma kasvatajast. Ka tema tõeline olemus on veel välja kujunemata, kuid head eeldused viivad soodsates tingimustes ainuvõimaliku lõpplahenduseni.
Rammo–Vaag – vastukaaluks eelmistele tegelastele on see armastajapaar muutumatu algusest lõpuni. Ja kas seda olekski vaja! Armastusel olevat mitu nägu, ju on neist siis mõni üsnagi narr.
Maikuu lõpul 1972 arutatakse, kas uus stsenaarium saata peavalitsusse või mitte, ja jäetakse see ETV direktori otsustada, sest otsest nõudmist Moskva poolt selleks ei olnud.
Etteruttavalt olgu öeldud, et septembriks oli film vene keelde dubleeritud ja hindega “otlitšno – väga hea” vastu võetud.
Eesti Telefilmi kolleegiumi arutelu protokollist võib aru saada, et tummfilm oli juba lindil ja mis sellega nüüd peale hakata? Loobuda ei tahetud.
Nõmmik teeb ettepaneku lõigata see tükkideks, katkestada üks sündmus ja minna teise peale, montaažiga saab seda teha. Vaieldakse üht- ja teistpidi.
Nõmmik: “Me taipasime peavalitsuse retsensiooni nõudeid juba varem. 90% neist soovitustest on täidetud.”
Jüri Müür: “Komöödia on kõige hädaohtlikum asi, eriti kinos. Peamine küsimus minu jaoks – maitse küsimus. Ainus väljapääs – usaldada tegijaid. Loobuda otsustavalt komikeerimisest. Humaansuse elementide säilitamise nimel piirata bufonaadi. Kuskil on stsenaariumis ka kurb noot, tuleks välja mängida. [---] Näidata mehelikkust, mis Abelis olemas. Meil on praegu kunstis nii palju feminiinset elementi. [---] Diletantlikkust ja provintslikkust ei tohi olla. Parem öelda mõnest trikist ära, kui pahasti teha.”
Nõmmik: “Kõik, mis on räägitud, on õige. Iga Müüri sõna on professionaalne.”
Lõppkokkuvõttes tuli jällegi stsenaariumi redigeerida, ikka ja ikka uuesti. Viimaks, 10. juulil 1971 süttib roheline tuli: filmimisega võib alata!
16. septembriks peab olema film lindil, 15. novembriks monteeritud. Pikkuseks 69 minutit 48 sekundit, 1988 kasulikku meetrit. Kõik sujub plaanipäraselt ja detsembris on filmi signaalkoopia läbivaatus.
Jüri Müür: Mulle on komöödia üldse vastunäidustatud. Lugu on utreeritud, kinokomöödiast jääb minu jaoks puudu. Maneeri muuta enam ei saa, küll aga teha tempokamaks. Paha, et klaver kukkumisel terveks jäi. Lõpus võiks Laats olla balletistseenis.
Nõmmik: Tegime lüürilise komöödia … Klaver ei läinud katki, proovisime küll mitu korda. Arvan, et Laatsi ei saa balletistseeni panna. On inimesi, kes ei suhtu sellesse positiivselt. Tuleb arvestada, et paljudele on “Luikede järv” väga püha ja puutumatu. Olen nõus, et tervikuna domineerib estraadikallak. Lähtusime sellelt pinnalt, mida näitlejad oskavad.
Endel Haasmaa: Usun, et televiisori ekraani nõuetele film vastab. 2. jaanuaril 1973 võetakse film vastu, kuid üleliidulise ekraani jaoks kästakse dubleeritud variant lühendada tunni pikkuseks:
1. Pulmalaud – lühendada.
2. Poks – miinimumini.
3. Pulm – lühendada.
4. Voodiäärel õhkamine välja jätta.
5. Orkestrit lühendada.
6. Motokross – lühendada.
7. Abeli äraminek kodunt lõpetada pärja kukkumisega.
8. Kangelase otsimine Pärnus monteerida kiiremaks.
9. Lõpp – lühendada, purjus inimesed välja.
Eesti Televisiooni ekraanil sai filmi esimest korda näha naljapäeval, 1. aprillil 1973.
20 aastat hiljem, ei tea, mis põhjusel küll, ütleb Nõmmik: “Komöödia “Noor pensionär” on selline, mida ma ise vaadata ei taha. Kui see tuleb, põgenen vannituppa. Selle tummvariant – tšaplinaad – põles omal ajal ära. See oli küll hea.”
Tähendab, esialgne variant, see, mille nad Vetemaaga alguses kirja panid, oli režissöörile südamelähedane ja hilisemad muudatused tehti vastumeelselt, sest muidu poleks ilmselt täispikast filmist midagi välja tulnud.
Tõe huvides tuleb märkida, et filmilao 1976. aasta põlengus hävinuks arvatud tummfilmiversioon leiti hiljem siiski üles, ning seda on Eesti Televisioonis ka näidatud. Huvitav, kas Nõmmik ka sellest teada sai?
Ja siiski kuulub ka selle filmi dialoogiga versioon Eesti kultuslinateoste hulka tsitaatidena, mis on läinud meie kõnepruuki üle sel määral, et me enam ei tajugi end tsiteerimas.
Tiina Mälberg:
“Nüüd me enam täna rosoljet ära tuua ei jõua!”
“Tütarlaps, seltsimees kunstiteadlast me oleme nõus kuulama tundide kaupa!”
Meelis Kompus:
“Minu ema on hull!”
“Milline imekspandav järjekindlus…!”
“Ja hunt tegi auh, auh, auh.”
“Nägid siis teda või ei näinud? – EMA?!”
Kiiri Tamm:
“Ärge segage. Kas te ei näe, et ma roolin hobust!”
“Kas tuleb jaht või ei tule?”
Karmo Mende:
“Piloodiga ei räägita!”
Margit Ossipova:
“Ma ütlen sulle, kui sa niimoodi jätkad … siis mine ja otsi endale uus ema!“
Raamat ilmus kordusena sarjas “Armastatud elulood”
Gerda Kordemets, Anne Tuuling „Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame!““, kirjastus Tänapäev
