NSV Liit 1987: Ronald Reagan tegi just seda, mida Moskvas kõige rohkem kardeti
23. oktoobril 1986 esines ministrite nõukogu esimees Nikolai Rõžkov poliitbüroos ettekandega. Poola oli suurtes võlgades, Ungari täieliku kokkuvarisemise äärel. Bulgaaria oli pääsenud katastroofist tänu Nõukogude laenule. Ometi ei tahtnud neist riikidest mitte ükski siduda oma majandust täielikult Nõukogude Liiduga. Nii kirjeldab Robert Service raamatus „Külma sõja lõpp 1985-1990“ NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade suhteid Gorbatšovi võimu ajal.
Nõukogude Liidu juhid läksid kriisile Ida-Euroopas vastu nagu kuutõbised. Valentin Falin edastas Rem Beloussovi analüüsi, mis ennustas, et Varssavi pakti riikide majandus variseb kokku umbes aastail 1989–1990. Poliitbüroo käsitles probleeme, nagu oleks neid võimalik ohjeldada. 10. novembril 1986, kuu aega pärast Reykjaviki tippkohtumist kutsus Gorbatšov Ida-Euroopa juhid Moskvasse, kus tunnistas regioonis varem tehtud vigu. Ta rõhutas, et Nõukogude sõjalise sekkumise ajastu on mööndusteta läbi. Iga kommunistlik riik peab tundma end vastutavana oma kodanike ees. Bulgaaria partei peasekretär Todor Živkov hüüatas: „See on esimene kord, kui Nõukogude Liidu kommunistlik partei räägib endast niiviisi.” Ceauşescu nii heatahtlik ei olnud. Temal polnud nõukogulaste perestroika kohta midagi head öelda ja ta kuulutas, et Rumeenia on ise alustanud oma edukaid reforme. Koosolekul viibisid ka vietnamlased ja kuubalased. Castro palus, et kindral Kurotškin tuleks Angolas asuva Kuuba väekontingendi sõjaliseks nõuandjaks tagasi. Jaruzelski väljendas veendumust, et lõpuks jääb Poolas võit siiski talle. Kádári jutt oli tunduvalt vähem ülespuhutud, aga Gorbatšov siiski uskus temasse, nagu isegi Husákisse. Ta uskus endiselt kommunismiidee edukusse nii NSV Liidus kui ka Ida-Euroopas.
Gorbatšov andis poliitbüroole optimistliku ülevaate, kui väga valmis on Ida-Euroopa riigijuhid alustama perestroikat oma kodumaal. Tegelikult polnud ükski neist sellest eriti huvitatud. Ceauşescu valitses Rumeeniat despoodina edasi ning Honecker, Husák ja Živkov ei kavatsenud kunagi tõsisemaid reforme ette võtta.
Ida-Saksamaa põhjustas Moskvale üha enam muret. Honeckeri peale oli kahekordselt põhjust pahane olla. Ta oli võtnud Lääne-Saksamaalt laenusid, mida polnud võimalik tagasi maksta, aga samal ajal polnud ta nõus kommunistlikku korda oma riigis vähimalgi määral reformima. Nõukogude Liidu juhid olid juba aastaid seisukohal, et salajased tehingud Bonniga tähendavad riigi eelarvele suurt riski. Muidugi oli see põhjus, miks Honecker meeldis Kohlile: mis oleks veel parem, kui ajada asju tänuvõlglasest koostöövalmis Ida-Saksamaa liidriga? Aastal 1986 võis Kohl rõõmustada selle üle, et kolm miljonit idasakslast oli saanud viisa sõiduks Lääne-Saksamaale: viie aasta eest oli see arv küündinud napilt 400 000-ni. Kohl andis endale aru, et niisugune edukas poliitika võib teha murelikuks tema sõbrad Lääne-Euroopas, ja andis seetõttu prantslastele lubaduse, et ei tee midagi, mis võiks kahjustada nende huve. Kohli soov oli laiendada oma mõju Poolasse ja Ungarisse ning muidugi Ida-Saksamaale. Mis puudutab Rumeeniat, siis kavatses Kohl kutsuda 5000 etnilist sakslast Lääne-Saksamaale, makstes igaühe eest 25 000 Saksa marka, sest ta sai aru, et Ceauşescu ei nõustu kunagi poliitiliste ja majanduslike reformidega.
Jaanuaris 1987 toimus Poola pealinnas Varssavi pakti riikide parteide keskkomitee sekretäride koosolek. NSV Liitu esindasid Jakovlev, Dobrõnin ja Medvedev ning said kuulda rahulolematute häälte koori. Ida-Saksamaa juhid teatasid, et Nõukogude perestroika põhjustab kommunistlikus valitsuses „poliitilist segadust”. Honecker süüdistas NSV Liitu, et see on nagu Jugoslaaviagi marksismist-leninismist lahti öelnud. Ta kuulutas Mihhail Šatrovi viimase näidendi Leninist Oktoobrirevolutsiooni reetmiseks ja avaldas rahulolematust Andrei Sahharovi vabastamise pärast asumiselt Gorkis. Kui see jutt jõudis Gorbatšovi kõrvu, kaotas ta kannatuse. Ta polnud kunagi Honeckerist eriti pidanud ja võrdles teda Nõukogude kirjandusest tuntud sulleri Ostap Benderiga. Honeckeri väljaütlemised Varssavis olevat lausa talumatud. Kui Honecker tekitab edaspidigi probleeme, ütles Gorbatšov poliitbüroole, võib Moskva ülima sanktsioonina katkestada nafta- ja gaasitarned või nõuda nende eest tasu kindlas valuutas. Mõlemad meetmed oleks olnud Ida-Saksamaale katastroofiliste tagajärgedega. Gorbatšovi hoidis tagasi üksnes teadmine, et vaevalt oleks niisugune poliitika NSV Liidule kasuks tulnud.
Gorbatšovile polnud saladus, et Honecker pole ainus Ida-Euroopa riigijuht, kes kahtleb perestroikas. Husák oli Honeckeriga samal arvamusel, et pole kuigi tark tegu pidada Nõukogude reforme pöördumatuteks, Živkovil aga oli veel meeles, kuidas Hruštšovi reformid olid kaasa toonud rahvaülestõusu Ungaris. Gorbatšovi meelest seisnes lahendus selles, et teha perestroikast edulugu, mis on väärt eeskujuks võtta.
Gorbatšov oli kuulnud Ida-Saksamaa luurejuhi Markus Wolfi käest, et Honecker võtab Lääne-Saksamaalt salaja laenu, et majanduse kokkuvarisemist vältida. Gorbatšov tunnistas poliitbüroole, et peab välja mõtlema, kuidas Ida-Saksamaaga asju ajada. Peaminister Rõžkov väljendas pahameelt selle üle, kuidas Honecker ja tema kaaskond end ikka veel ülal peavad. Kuna naftat ja gaasi müüdi Vastastikuse Majandusabi Nõukogu riikidele dumpinghindadega, leidis Nõukogude Liit end olukorrast, kus oldi neile ise võlgu 14 miljardit rubla. Ja Ida-Saksamaa peaminister Willi Stoph nõudis makseid täpselt graafiku kohaselt. Rõžkovi sõnul huvitasid Ida-Saksamaad kaubavahetuses NSV Liiduga ainult toorained, peale selle pahandas teda, kuidas Honecker ja Stoph olid „orienteeritud Hiinale”. Gorbatšov sai üksnes soovitada teha uusi jõupingutusi, et siduda Ida-Saksamaad tugevamini Moskvaga. Wolf rääkis oma Nõukogude tuttavatele, et Honeckeri poliitika on viinud riigi paratamatu kokkuvarisemise äärele. Sügisel 1987 soovitas Valentin Falin – NSV Liidu endine suursaadik Lääne-Saksamaal – Gorbatšovil loobuda mõttest kuulutada avalikult, et kaks Saksamaad jäävad püsima veel viiekümneks või sajaks aastaks. Gorbatšov ei pööranud nõuandele tähelepanu. Falin hoiatas teda jätkuvalt, et Ida-Saksamaa olukord võib iga hetk järsult destabiliseeruda.
Ungari oli teine riik, mis tegi Moskvale muret. Märtsis 1987 hoiatas Ungari kommunistlik juhtkond NSV Liidu välisministeeriumi: „Võib-olla on õige aeg kaaluda teie relvajõudude edaspidist kohalolekut meie riigis ja üldse Ida- ning Kesk-Euroopas, sest tulevased sündmused võivad võtta ebasoovitava pöörde.” Ševardnadze kehitas seepeale kõigest õlgu.
Gorbatšov alustas kolmepäevast visiiti Tšehhoslovakkias 9. aprillil 1987. Teda kogunesid tervitama tohutud rahvahulgad. Talle hüüti, et ta jääks siia kauemaks, rahva soov oli, et ta algataks kommunistliku enesereformi ka Prahas. Gorbatšovi tervitades avaldati meelt Husáki vastu. Kõik said väga hästi aru, mis toimub. Ent ustavana oma poliitikale Ida-Euroopas hoidus Gorbatšov ütlemast avalikult midagi, mis võiks võimul oleva kommunistliku juhtkonna jalgealust õõnestada. Ta koguni avaldas tunnustust sellele, kuidas Husák oli lahendanud Brežnevi sõjalisele sissetungile järgnenud olukorra. Gorbatšov polnud muutnud arvamust Dubčeki kukutamise kohta, aga ehkki ta oli asunud lammutama autoritaarset korda NSV Liidus, pidas ta ennast realistiks ja jäi toetama ka autoritaarseid juhte, kelle võimulejäämine näis tugevdavat kogu regiooni stabiilsust. Tema arvamus Husákist oli: „Korralik inimene.” Nii jättis ta Husáki otsustada, kas alustada Tšehhoslovakkias oma perestroikat ja kuidas toimida 1968. aasta pärandiga. Tema ainus nõuanne oli, et asjad ei saa jääda nii, nagu praegu on. Gorbatšovi valdasid vastakad tunded. Hiljem rääkis ta oma abidele, et nägi: vananeva Husáki jõud on hääbumas. Ja lisas südame põhjast: „Kui olin Tšehhoslovakkias, oleks tahtnud lausa karjuda. Kõige peamine, mida nägin, oli see, et ühiskonnas valitsevad meeleolud ei kajasta juhtkonnas valitsevaid meeleolusid.”
Sama pessimistlik oli ta ka hinnates reformivõimalusi Bukarestis, mida ta külastas 1987. aasta mai lõpul teel Ida-Berliini poliitilise konsultatiivkomitee koosolekule. Tema arvates oli Ceauşescut tervitama tulnud rahvahulk toodud selleks spetsiaalselt pealinna. Ta sai kuulda, et pärast tema lahkumist oli rahvas rüüstanud turu, kuhu oli visiidi ajaks toodud ihaldusväärset toidukaupa. Ceauşescu käitus võõrustajana pahuralt. Ta lükkas põlglikult tagasi Gorbatšovi ettepaneku muuta Varssavi pakti sõjalist doktriini mõõdukamaks. Ceauşescule ei meeldinud ka Gorbatšovi kõned perestroikast NSV Liidus. Tema nägi selles Rumeenia pinnal toime pandud vaenulikku sammu ja ta süüdistas Gorbatšovi, et too püüab teda majanduslikku sõltumatust taotleva strateegia pärast karistada. Gorbatšov vastas samaga, märkides, et Ceauşescu on rahaasjades läänega tiiba ripsutanud ja peab nüüd leppima tagajärgedega. Kuigi ta kutsus Ceauşescut parandama vanu suhteid Moskvaga, ei hellitanud ta mingeid lootusi, et nii tühise ja arrogantse juhiga nagu Ceauşescu oleks see võimalik.
Poliitilises konsultatiivkomitees Ida-Berliini südalinnas nõudis Gorbatšov, et kommunistlikud riigijuhid arutaksid Berliini müüri küsimust. Honecker reageeris sellele teravalt. Iga vihje vajadusele leevendada kahe Saksamaa täielikku eraldatust tekitas temas õudu. Ilmselt soovis Gorbatšov jõuda kokkuleppele selles, kuidas käituda juuniks 1987 kavandatud Reagani külaskäigu puhul Lääne-Berliini. Valge Maja soovis teha sellest muljetavaldava sündmuse: läänesakslased olid rääkinud prantslastele juba märtsi alguses, et president peab Brandenburgi värava ees suure kõne ja kutsub üles võimaldama kahe Euroopa poole vahel nii inimeste kui ka ideede vaba liikumist. Kas Gorbatšovi soovituse taga oli Nõukogude luure või pakkus ta selle välja ise, pole teada. Kindel on igatahes see, et ta tõstatas fundamentaalse küsimuse Nõukogude Liidu ja Ida-Saksamaa poliitika strateegia üle.
Poliitiline konsultatiivkomitee ei otsustanud midagi, sest õigupoolest polnud selge, mida Gorbatšov täpsemalt silmas pidas. Ida-Saksamaa oli poliitbüroole aina suurem mureallikas. Sedamööda, kuidas mure levis, hakkas KGB üha rohkem sealse rahva arvamust sondeerima. Gorbatšov otsustas mitte midagi teha. Kuidas ta ka oleks tahtnud, et idasakslased – ja teisedki Ida-Euroopas – võtaks perestroika mudeli üle, nägi ta juba ette probleeme, kui ta peaks aitama Honeckeri kõrvaldada. Samasugused kaalutlused vaevasid Ševardnadzetki, aga tema jõudis teistsugusele järeldusele. Jääb mulje, et ta oli leppinud Saksamaa taasühendamisega juba vähemalt aasta aega, aga võib-olla andis ta endale aru, et tema kui grusiini rahvuslik eneseteadvus võimaldas tal mõista olukorda paremini kui Gorbatšovil ja teistel vene poliitikutel. 30. mail võttis ta kahe Saksamaa küsimuse jutuks ühel välisministeeriumis peetud arutelul. Nagu Gorbatšov, nii soovis temagi saada selgust, kuidas tulla toime kõige sellega, mis kaasneb Ameerika presidendi külaskäiguga Lääne-Saksamaale järgmisel kuul. Ševardnadze palus oma töötajaid aidata koostada plaan tulevikuks: „Reagan võib teha ettepaneku Saksamaa taasühendada. Meie sõbrad Ida-Saksamaal reageerivad sellele teravalt. Mõtleme välja pikemaajalise tegevusprogrammi selles suunas.”
Reagani kõnede kirjutaja Peter Robinson visandas kõnet täpselt niisugusena, nagu Nõukogude liidrid seda kartsid. Robinson tahtis, et president ütleks: „Härra Gorbatšov, lõhkuge see müür maha!” Ehkki lause polnud otsene kutse ülestõusule, osutas see personaalsele vastutusele muutuste eest, mida Ameerika soovis Ida-Euroopas näha. Gorbatšov võis väga hästi solvuda. Selle küsimusega tegelesid Shultz ja Powell samavõrd kui kõnekirjutajate meeskond. Powell soovitas retoorikat leevendada, Reagan aga teda ei kuulanud. Talle meeldis mõte heita Gorbatšovile kinnas ja tal oli vaistlik tunne, et kindlasõnaline poliitiline tõuge on nüüd omal kohal. Ta tänas Robinsoni isiklikult.
12. juunil pidaski Reagan Brandenburgi värava juures kõne. Ükski Ameerika president polnud veel niimoodi kõnelnud. Isegi president Kennedy, kes 1963. aastal nimetas end siinsamas berliinlaseks, ei olnud hakanud partei esimest sekretäri Hruštšovi isiklikult süüdistama. Reagan tervitas Lääne-Saksamaa saavutusi poliitiliste vabaduste tagamisel ja majanduse arengut pärast 1945. aastat. „Isegi täna,” kuulutas Reagan, „ei suuda Nõukogude Liit ennast ikka veel ära toita.” Ta tervitas piiratud reforme, mis olid NSV Liidus tehtud, aga kutsus tegema veel rohkem.
Reagan ei maininud otseselt Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Väites, et probleemide allikas peitub Moskvas, tegi ta järgmise avalduse: „Peasekretär Gorbatšov, kui te soovite rahu, kui te soovite Nõukogude Liidule ja Ida-Euroopale õitsengut, kui soovite vabadust, siis tulge siia selle värava juurde! Härra Gorbatšov, avage see värav! Härra Gorbatšov, härra Gorbatšov, lõhkuge see müür maha!” Reagani esinemine oli täiuslik. Iga fraas, paus ja kordus pidas silmas maksimaalset muljet. Ta märkis, et Nõukogude riigijuhid on soostunud tõsiste kõnelustega, kuna NATO sõjalist võimsust on suurendatud. Reagan avaldas lootust, et ühel päeval võivad mõlemad Berliini pooled ühiselt võõrustada olümpiamänge.
Moskvas valitses sel päeval rahu, aga mitte Ida-Berliinis, kus Honecker läks kohe televisiooni oma viha välja valama. Gorbatšov ise ei öelnud midagi. Ehkki see oli just tema ja mitte Honecker, keda Reagan oma kõnes nimetas, ei näinud Nõukogude peasekretär mingit vajadust oma pahameelt sõnadega välja öelda. Nii tunduks ta nõrga ja saamatuna. Pealegi tahtis ta kokkulepped ameeriklastega kuidagi ära teha. Ta püüdis vältida nääklusi presidendiga.
Robert Service „Külma sõja lõpp 1985-1990“, kirjastus Varrak 2017
