Juhan Paadam 2002. aasta Eurovisiooni planeerimisest: midagi nii tobedat pole lauluvõistluse ajaloos varem ega hiljem juhtunud

Kui Ivar Musta laul "Everybody" Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses võitis 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse, hakkas Juhan Paadam peaprodutsendina ette valmistama 2002. aasta võistlust Tallinnas. Äsja ilmunud raamatus „Estonia, 12 points!“ meenutab ta, kuidas töösse püüdis kogu aeg sekkuda ka poliitline eliit, ettevõtjad ja tippametniukud.

29. augustil 2001. aastal algusega kell 16.03 toimus Eesti Televisiooni 6. korruse koosolekusaalis Nõukogu 2. koosolek. Nõupidamist juhatas Nõukogu esimees, kultuuriminister Signe Kivi. Tema lahkumise järel lennujaama, alates kella 17.05 võttis eesistuja ülesanded üle välisminister Toomas Hendrik Ilves. Kell 17.05, samal ajal Signe Kivi lahkumisega, saabus RHN-i esimees Tiit Sinissaar. Rahandusminister Siim Kallast esindas nõunik Daniel Vaarik.

Juhan Paadam 2002. aasta lauluvõistluse korraldajana. Foto Karin Kaljuläte.

Puudusid Kaubandus-Tööstuskoja esimees Toomas Luman ning kutsutuist AS Fontese juhtimiskonsultant Heiti Pakk. Meie omalt poolt olime kutsunud nõupidamisele EBU referentgrupi liikme Svante Stockseliuse. Mina esitasin kõrgele kogule ülevaate Eurovisioni lauluvõistluse korraldamisest ning Eurovisioni lauluvõistluse struktuurist ja vastutusest. Ühesõnaga, tutvustasin meie kontseptsiooni ja ajakava. Edasi läks huvitavaks!

Kultuuriministri ettekande teemaks oli Eurovisioni lauluvõistluse visioon ja põhieesmärgid. Põhieesmärgi saavutamise organisatoorsest struktuurist tegi aga ettekande Linnar Viik. Evelin Int-Lambot kõneles Eesti maine kujundamise protsessi ajakavast ja põhitegevustest seonduvalt Eurovisioniga. Nüüd olime siis tagasi selle „millegi suurema” juures.

Kultuuriminister esitas niisiis lauluvõistluse 2002 visiooni, mis televisiooni puhul kuulub loomuomaselt projekti töörühma kompetentsi. Nimetatud visiooni oli koostanud töögrupp koosseisus Heiti Pakk, Tarmo Sumberg ja Linnar Viik. Trio, troka, kolmik – kaks peaministri nõunikku, üks konsultant ja ei ühtki televisiooni asjatundjat!

Midagi nii markantselt tobedat pole lauluvõistluse üle poole sajandi pikkuses ajaloos varem ega hiljem juhtunud. Topeltvisioonid ja topeltstruktuurid. Ühed tegijate, teised ametnike omad. Signe Kivi tegi Nõukogule ettepaneku nimetatud visioon heaks kiita, et saaks paika panna eesmärkide saavutamise struktuuri ja Nõukogu saaks selle võtta oma töö aluseks. Tõeliselt riiklikult juhitud projekt nagu siirdeühiskonnale kohane.

Põhieesmärgi saavutamise organisatoorne struktuur, mille esitas Linnar Viik, kuid mis oli tõenäoliselt sündinud sama trio pingelise ja ennastsalgava töö tulemusena, tõi lauale hoopis uue temaatika. Nimelt väitis toonane ettekandja, et RHN-i poolt loodud Nõukogu ei saa ennast teostada ja ETV loodud nõukogu pole kokku kutsutud. Mis nõukogu? Presenteerijad nägid ette veel ühe, arvatavasti nende osavõtul tegutseva nõukogu loomist ETV sees, meie projekti juhatuse ja ETV juhtkonna kohale. Nõukogu, mis tegelikult teeks otsuseid ja liigutaks raha. Niisugune idee ilmub veelkord hiljem välja, siis küll komitee nimetust kandvana.

Kuid püsigem sündmuste kronoloogilises süsteemis ning nende (eba)loogilises järgnevuses.
Viik pani ette RHN-il vaadata üle oma otsus Eurovisioni Nõukogu moodustamise kohta ning kinnitada ETV poolt loodud Eurovisioni nõukogu koosseis, vajaduse korral in corpore või täpsustatud osalusega. Ühesõnaga, võib hulgi, aga võib ka tükikaupa, vahet pole. ETV juhi Aare Urmi küsimusele, kust saab nõukogu oma pädevuse, vastas Viik, et pädevus tuleb ETV juhatuse otsusest ning et RHN saab heaks kiita ETV ettepaneku nõukogu moodustamise ja selle pädevuse kohta. Protokollist nähtub, et tõeline segadus on majas.

Minister rõhutab, et eelmisel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus, et Nõukogu on ärakuulav ja nõuandev organ. See tähendab, et kõiki tähtsamaid otsuseid, mida Eurovisioni projekti juures tehakse, tuleb eelnevalt tutvustada Nõukogule ning saada sellelt aktsept. Nüüd aga tõusis teemaks uue, ETV sisse asutatava nõukogu sõltumatus ja selle tegevuse eelduseks olevad tingimused.

Samuti käsitleti erinevate nõukogu liikmete staatust ning uute liikmete kaasamist Nõukogusse. Ilmselt hakkas Signe Kivile selguma, et miski siin enam ei klapi. Ta tegi sellises olukorras ainuvõimaliku ettepaneku, et ETV juhatus tuleks järgmisel Nõukogu koosolekul välja konkreetse plaaniga antud küsimuses.

Minu ettekanne ettevalmistuste käigust ning korraldamise struktuurist ja vastutusest ning Svante sõnavõtt kuulati formaalselt ära. Erilisi emotsioone need presentatsioonid kuulajais ei tekitanud. Otsus kõlas, et järgmisel Nõukogu koosolekul arutatakse Eurovisioni 2002. aasta lauluvõistluse organisatoorse „struktuuri ja vastutuse küsimust” ning tullakse välja konkreetsete ettepanekute ja märkustega.

Teeme väikese vahekokkuvõtte.

Kõik kolmiku lauale pandud materjalid sündisid ETV teadmata, seega mitte ainult ETV-ga läbi rääkimata ja arutamata, vaid ka ETV-d informeerimata. Millele toetub inimeste enesekesksus, mis võimaldab neil olla kõiketeadjad ja kõikeoskajad spetsialistid igal alal? Kujutamata ette ja tahtmatagi ette kujutada, mida niisugune telesaade, koos kõige sinna juurde kuuluvaga endast kujutab ning milline on selle keeruka teleprojekti tootmise rahvusvaheline kogemus, terendas paljude silmis au ja kuulsus, tuntus ja tunnustus. Eesti mõistes hiiglaslik kultuurisündmuse eelarve tekitas värinaid nii mõnegi ärihai hinges.

Teemat lahates pole vähetähtis seegi, kes tellis ning seega ka kattis kirjatööga seotud kulud.
Protokolli lugedes ei teki kahtlustki, et eesmärgiks oli kusagil meile, teleinimestele, teadmata punktis kogu projektist teerulliga üle sõita ning lauluvõistlus ETV-st ära kantida. Ülevõtmine mingis pehmes, justkui riigi ja rahva huve ning meie ühist edu silmas pidavas kastmes. Tollane Eesti Raadio juht Ain Saarna mäletab irooniliselt, et: „Koosolekul valitsenud tunne oli nii ülev, et ainult Eesti Vabariigi president sealt veel puudus!” Siiski, siiski! Tulevane president, tollane välisminister asus juhatama koosolekut, kui kultuuriminister lennujaama suunas lahkuma pidi. Meie ega ka tema, proua Evelinist rääkimata, aga tollal ju ei teadnud, et tegu on tulevase Eesti Vabariigi presidendiga. Küll aga sosistati juba üsnagi avalikult välisministri ja EAS-i projektijuhi Evelin Int-Lamboti vahelisest särinast.

Aare Urm arutas minuga, vahetult enne mainekujunduse projektijuhi koha loomist EAS-is, võimalust võtta Päevalehest lahkunud ja ilmselt tööd otsiv Int-Lambot ETV-sse tööle. Kas oli tegemist väljastpoolt maja, telefoni teel tulnud soovi, soovituse, kategoorilise ettepanekuga, millest polnud võimalik loobuda või mitte, pole mulle teada. Ettepanek, mille Urm mulle tegi, oli iseenesest niisugune: „Ma võtan ta tööle, siis saab ta sind kah aidata.” Tänasin pakutud abi eest tõdemusega, et tiimi kohad on täidetud ja abi me ei vaja. Mulle on üldiselt vastukarva keelepruuk, et sportlane saab oma meeskonda või näiteks spetsialist oma ettevõtet aidata. Kui on meeskonna liige, siis mängigu või töötagu. Mida siin siis nii väga aidata on? Aidata võib mõnda last või vanakest üle tee või kasvõi sõpra hädas. Aga mis hirmus häda see töös või spordis valitseb, et kohe nii väga aitama peaks?!

Abist keeldumisega oli abistamise teema lõpetatud ning me ei tulnud selle juurde enam kunagi tagasi. Eks seegi fakt olnud asjaomase persooni ning Nõukogu huvitatud liikme kõrva jõudnud.
Niisiis, tutvustades Nõukogule lauluvõistluse ettevalmistuste käiku, jutustasin erinevaid protsessi osiseid tutvustades ka sellest, et vaheklippide ehk postkaartide võtted käivad teist kuud ning et samaaegselt valmiva materjaliga töötame järgnevate lugude stsenaariumide kallal. Otsime Eesti märke, Eestit kõige täpsemini tutvustavaid kujundeid, mis on huvitav, põnev, aga ka keeruline ja vastutusrikas töö. Tõin mõned näited, nagu must leib, puutumata loodus...

Ma ei jõudnud veel õieti alustada, kui arrogantsusest pakatav välisminister põrutas: „Mis Eesti märk see must leib on?!” Pole raske ette kujutada, kuidas minu sisemus krampi tõmbas. Leib on eestlasele see pühamast püham, mida austama on meid siin maakamaral kasvatatud hällist peale. Väliselt rahulikuks jäädes vastasin, et eestlaste jaoks see lihtsalt nii on ja seda, rohkem kui tuhande aasta vanust teadmist kavatseme me jagada ka saja miljoni vaatajaga. Minister porises ja polnud rahul. Jutustaja kaadritagune hääl võiks nüüd selle stseeni saateks madalal häälel lausuda: „Ilves ei teadnud siis veel, et möödub vaid paar tühist aastat ja ta sõtkub Ärma talus, käsivarred küünarnukini jahused, hästi hoitud juuretisest valmistatud tainast, millest küpsetatav must leib kaunistab Eesti Vabariigi presidendipaari esinduskingituste korvi.” Must leib kui Eesti märk. Palju oleneb väikese rahva elus nii juurtest, juuretisest kui juurdumisest.

Meile on alati olnud oluline, kui tugevalt mullas on taimede või kui sügaval rahvuskultuuris on inimese juured. Ministri jõuline seisukohavõtt, et mitte öelda poole valik, olenes tol päeval ju suuresti sellest, et järgmisena oli kutsutud Eesti maine kujundamise projekti tutvustama EAS-i projektijuht ja veel üks Eesti märgi otsija – Evelin Int-Lambot.

Ülevaade Eesti maine kujundamise protsessi ajakavast ja põhitegevustest seonduvalt Eurovisioniga ei ilmunud Nõukogu istungi kavva meiega kooskõlastatult.

Otsustajad olid jõudnud äratundmisele, et 12. juuni 2001. aasta kabineti nõupidamise protokollilise otsusega defineeritud ning alustatud Eesti maine kujundamise projektil peab olema oma kindel roll Eurovisioni lauluvõistluse läbiviimisel. Juba esitluse kuues slaid teatas kuulajaile, et Eurovision on Eesti võimalus. Mainekampaania oli planeeritud algama Eurovisionil ning samasse perioodi oli kavandatud Tourist Brand Estonia väljatöötamine. Mainekujundajate hoiakutest sai üha selgemaks, et nende roll lauluvõistluse tegemisel peaks olema juhtiv. Kultuuriminister Signe Kivi küsimusele, milline peaks olema Int-Lamboti arvates tema toimkonna osa logistilises käsuliinide struktuuris Eurovisioni lauluvõistluse korraldamisel, kõlas vastuseks, et kuna struktuuri ei ole olemas, siis on raske tinglikku kohta struktuuris välja pakkuda.

Seega meie struktuur ja selgelt formuleeritud pealisülesanne versus „vääramatu jõu” poolt loodud ja nõupidamisel esmakordselt ilmavalgust näinud materjal. Kuna kultuuriminister oli võtnud lennujaama kiirustades otsustamisega aja maha, siis antud küsimusega edasi toimetada polnud võimalik. Evelin Int-Lambot nägi tema juhitava struktuuri üheks tegevusvaldkonnaks Eesti riigi tutvustamist, see puudutab sõnumit Eesti kohta, vaheklippe, eelklippe, nagu ta väljendus, ja graafikat. Teiseks valdkonnaks oleks avalike suhete korraldus.

Arutati ka logokonkursi võimalikku sidumist Eesti brändiga. Muide, logo konkurss lõppes juba vähem kui kuu aja pärast, septembris. Räägiti vaheklippide sidumisest Eesti maine kujundamise projektiga ning Eesti maine kujundamise sidumisest Eurovisioni lauluvõistlust korraldava organiseerimiskomitee struktuuriga.

Kahjuks ei olnud ettekandjal esitada ühtki vaheklipi ideed ega stsenaarset idu. Tahtmine otsustusprotsessi juhtida oli aga seda võimsam. Mõttevahetust juhtinud T. H. Ilves tegi välisministri väärilise ettepaneku: koguneda läbi kultuuri ministeeriumi struktuuri neil inimestel, kes Eesti maine kujundamise ja Eurovisioni lauluvõistluse organiseerimiskomitee koostöö vastu huvi tunnevad ning tulla järgmisel koosolekul välja lahendustega. Huvi korral võtta ühendust koosoleku protokollijaga. Ettepanek kiideti loomulikult heaks. Võimalik, et meie intensiivne oma seisukohtade ja tegevuse selgitamine, et mitte öelda jõuline vastuseis rünnakutele panid ministrihärra peas häirekellad helisema. Pole võimatu, et Ilves väsis ja tüdines lihtsalt ära. Küllap ta mõistis suurepäraselt, et pinged koosoleku ruumis kasvavad, aga sundabielu jääb sel korral, pruudi tugevale pealekäimisele vaatamata, siiski sõlmimata.

RHN-i esimees Tiit Sinissaar otsustas päästa, mis päästa annab. Endist kolleegi raadioajakirjanikku polnud vaja veenda meie seisukohtade paikapidavuses. Pingeid pidi, kui mitte päriselt maha võtma, siis vähemasti alandama.

Nõnda siis RHN-i juht Tiit Sinissaar ütles, et Eesti on võrreldes teiste Eurovisioni lauluvõistlust korraldanud riikidega mõnevõrra erinevas olukorras. Neil ei ole olnud tarvidust riiklikult tugevalt sekkuda Eurovisioni korraldamisse, meil on aga mõnes mõttes eriolukord. Eesti riik on huvitatud millestki enamast kui ainult Eurovisioni lauluvõistluse edukast läbiviimisest. Tuleks välja joonistada skeem, kus ühele poole jääb lõpp-produkti ehk 3-tunnise saate tootmine ning teisele poole see, mis huvitab Eesti riiki tema erinevate institutsioonide, ennekõike valitsusinstitutsioonide kaudu. Nende vahel peaks olema ühendav lüli, millel oleks hea koostöö ETV-ga. Ühendav lüli võiks olla manager, kelle palga maksaks näiteks Eesti riik, kuid kelle töökoht ja koosseis on ETV-s. Taas tuli mängu see „midagi enamat”, nüüd aga kontekstuaalselt hoopis teistsuguses, pingelõdvenduse võtmes.

Sinissaar tabas märki. T. H. Ilves tegi talle ülesandeks kõneldu põhjal ette valmistada Nõukogu järgmiseks koosolekuks asjakohane eelnõu. Ilves ei teadnud siis veel, et kultuuriminister Signe Kivi, olles määranud Nõukogu järgmise koosoleku 19. septembrile, otsustab paari päeva pärast ümber ning kutsub Nõukogu järgmine kord kokku alles järgmise aasta mais, vahetult enne sündmuse toimumist. Sellel kohtumisel oli vaid tseremoniaalne tähendus ja seal kõneldut pole põhjust protokollida.

Juhan Paadam „Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist“, kirjastus Hea Lugu 2017