Miks karpaalkanali sündroom tabab naisi rohkem kui mehi?
Mediaanne ehk keskpidine närv kulgeb randme siseküljelt peopessa läbi randmeluudest ja nende vahel olevast tugevast randmeristisidemest moodustuva randmekanali ehk karpaalkanali.
Kui randmekanal aheneb, näiteks trauma, ülekoormuse või põletiku tõttu tekkiva sideme paksenemisest, siis tekib närvile pidev surve. Selline krooniline surve närvile, mis läheb sõrmedesse ja peopesas olevatesse pöidla lihastesse põhjustabki tundlikkuse ja funktsiooni häireid ehk karpaalkanali sündroomi.
„Naised kannatavad karpaalkanali sündroomi all kolm-neli korda enam kui mehed, sest naiste randmekanal on anatoomiliselt kitsam ning ülekoormusest kergemini haavatav. Tüüpiliselt kannatab rohkem juhtiv käsi, paremakäelistel seega parem, vasakukäelistel vasak käsi,“ selgitab neuroloog dr Toomas Toomsoo ning lisab, et arvutiga töötamisel võib mitteergonoomiline käe tööasend põhjustada mitte ainult randme, vaid ka kogu käsivarre ja kaela-õlavöötme lihaste ülekoormust.
Tüüpiliselt esineb käevalu ja tuimus
Vaevusteks on valu randmes ja labakäes koos suremistunde ja tuimusega, mis tüüpiliselt esineb vastavalt mediaanse närvi kulule pöidlapoolsete sõrmede (pöial, nimetissõrm, keskmine sõrm ja pool nimetut sõrme) peopesapoolses osas.
Tavaliselt süveneb valu öösel, inimene ärkab käe valu (valu võib esineda ka küünar- või õlavarres), torgete ja tuimuse tõttu ning raputab kätt, mis vähendab vaevusi. Võib tekkida ka labakäe nõrkus või kohmakus ja pöidla peaopesas olevate lihaste kõhetumine. Vaevused on sagedamini ühes käes, aga võivad esineda ka mõlemas käes korraga.
Sagedamini esineb haigus füüsilise töö tegijatel, riskiteguriteks on rasedus, kilpnäärme alatalitlus, akromegaalia, reumatoidartriidi ja suhkurtõve põdemine. Sageli aga kindlat tekkepõhjust ei leitagi.
Sündroomi uurimiseks on mitmeid võimalusi
Karpaalkanali sündroomi diagnoosimiseks on oluline iseloomulike vaevuste esinemine. Lisaks tehakse närvi pigistusvigastust hinnata võimaldavaid teste rannet erinevatesse asenditesse asetades ja refleksihaamrit kasutades.
Karpaaltunnelit saab uurida ka ultraheli uuringu abil. Ultraheli võimaldab arstil vaadata, kas karpaalkanali kitsenemist ei esine ehk aitab kiiresti välistada karpaalkanali sündroomi.
Kui siiski tekib sündroomi kahtlus, siis diagnoosi kinnitamiseks on vajalik teha elektroneuromüograafiline (ENMG) uuring, mille abil saab mõõta närviimpulsside liikumiskiirust.
Millised on ravivõimalused?
Vaevused võivad mööduda ilma ravita, kui muuta tööasendit või -võtteid ergonoomilisemaks (näiteks arvutikasutajatel klaviatuuri asendit) või peale vallandava teguri, näiteks raseduse, möödumist.
Karpaalkanali sündroomi ravitakse ravivõimlemisega, randmekanali blokaadiga või kirurgiliselt. Vajadusel asetatakse ranne lühiajaliselt kergesse, painutamist takistavasse lahasesse.
Ravimitest kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid tablette või kortikosteroidi süste randmekanalisse. Kui vaevused ei vähene või korduvad, siis tehakse operatsioon, mille käigus randmekanali avardamiseks lõigatakse läbi randmeristiside.
Neurokirurg konsulteerib abivajajaid blokaadide või kirurgilise ravi võimalikkuse ja vajalikkuse osas. Prognoos on raviga tavaliselt hea. Üksikutel juhtudel, kui haigus on kestnud kaua, võib taastumine võtta pikka aega või jääda püsivad vaevused.
Allikas: Confido Erameditsiinikeskus
